Eesti uuel folgil on hetkel õige helged päevad. Peamiselt Viljandi kultuuriakadeemias tuleristsed saanud seltskond noori vallutab oma nunnult kodukootud modernse pärimusmuusikaga lavalaudu nii kodu- kui välismaal. Alles see ju oli, kui kogu Eestil leierdas tänu Curly Stringsile hommikust õhtuni kollektiivselt kõrvus teiseks juuniks pruuniks saamine. Läbi kevade ja suve on laamendanud sama hooga Trad.Attack! oma naba kõditavate hiirtega. Teise täispika plaadiga on nüüd lõpuks tagasi ka Curly Strings ja paistab, et mainitud nunnususega pidurit tõmmata ei kavatseta.

Kui Trad.Attack! maalis end kullakarva, siis Stringsid on otsustanud panna plaadi pealkirjaks “Hoolima”, mis jääb aww-meetril alla vist ainult “emmele”, “paile” ja teineteise kaisus magava kiisu ja panda pildile. Ka plaadikaas on kaunis ja kirju, kaante vahel ootamas pilt noortest ilusatest inimestest jalgupidi vees ühes viiulite ja mandoliinidega. Kelle pea nunnumeetri ülekeemisest seni lõhkenud pole, leiab pulbitseva sõbralikkuse- ja soojusedoosi ka plaadilt endalt.

Seejuures ei soovi ma pisendada bändi musikaalset ulatust. Toone ja pooltoone on siin tegelikult üksjagu. Kui debüüt “Üle ilma” alustas ülireipa energiasööstuga “Maailm heliseb”, siis seekord naastakse aeglase ja mõtliku, võrratult kauni ja relvitustavalt romantilise palaga “Miks sa murrad mind” (ilmselt ka kogu plaadi tipphetk; vaadake alt videot). Eks katsu siis selliste kallal kriitikutööd teha.

Kauaks bänd küll nukrutsema ei jää ja “Aastapäev” lükkab gaasi põhja. Muusosas aga, kui ehk kaugelt liiga pikale, pea kuuele minutile veniv polka “Firebird” välja arvata, ülevoolavat rõõmu siin napib. Domineerivad kergelt nukrad noodid, ehkki bänd ei kõla seejuures hetkekski kibestunu või noruspäisena. Esimesest plaadist enam toetutakse seejuures omaloomingule. Võrreldavat hitimaterjali on küll vähem (ehk ainult nimilugu), ent tervikuna kõlab plaat see-eest märksa paremini kokku, vahel pole ühtki voogu takistavat “Reverendi” ega “Heeringat”.

Kui Trad.Attack! painutas oma teise tulemusega loomingulist musklit kuis vähegi võimalik, siis päris sama võimsat hüpet edasi Curly Strings ei tee. See võrdlus on siiski mõnevõrra tehislik arvestades, et esimene rihibki oma rokiliku stiiliga rohkem suurtele lavadele, Curly Strings püsib maalähedasem ja heas mõttes tagasihoidlikum. Bändi teine album olla teada-tuntud klišee järgi see keeruline plaat, aga nende näidete põhjal näib ammu käes olevat aeg see klišee varna riputada (või nihutada kuhugi kolmandale-neljandale plaadile, mil äkki tekib tahe elektroonilist tantsumuusikat vehkima hakata?). (Õige, loll klišee, nagu kõigil bändidel oleks teist plaati tehes samad mured! - toim.)

Kaht siinse folgiskeene edukaimat ansamblit sidunud multitalent Jalmar Vabarna on seejuures tänaseks lokinelikust sõbralikult lahkunud, tema asemel on bändiga liitunud Jaan Jaago, kes musitseerib muide Vabarnaga koos projektis Viljandi Guitar Trio. Nagu kodumaine “Vaprad ja ilusad”, noh, kui sarja tegelased oleksid kõik maruandekad muusikud. Curly Strings näikse siiski ennekõike olevat laulja-viiuldaja Eeva Talsi nägu, kes on kirjutanud ka enamiku plaadi lugudest. Tema häälest õhkub siirust ja headust, mis kulub marjaks enam kui ära, sest mitte igaüks ei pääseks muigeta sõnade puhul nagu “austama ja hoolima / töö ja andega / enda väärtust hindama / teisi aitama”. Küünik minus kägiseb küll vaikselt, aga päris Kruuviks õnneks ei lähe, lüürika on vaatamata mõningale romantilisele naivismile kena ja ladus.

Kohati saab seda kõike justkui liiga palju. Elu ei ole ju selline!? Eestis pole ju suve ega päikest ja kui jalad päriselt vette lükata, riskid hüpotermia, gangreeni ja amputatsiooniga? Inimesed ei ole ju nii ilusad ja head, töökad ja andekad, maailm tore ja tervitav koht? Või ma ei tea, äkki Viljandis on? Aga nali naljaks, Curly Strings ei tee muusikat, mida kuulates oleks mõtet hambaid teritada või niisama üle mõelda. Ei kujutagi ette, kellele see muusika saaks isegi me polariseerunud ühiskonna tingimustes päriselt mitte meeldida – rahvuskonservatiivid leiavad siit kohalikku traditsiooni juuritud pärimuse, sotsid sõnumi hoolivusest, reformarid peaksid hindama noorte eestlaste loomemajanduslikku ettevõtlikkust. See on pretensioonitult mõnus muusika, kodune ja kodumaine, ehe ja tore.