Mis on see, mis meid ikka ja jälle, ootusärevus rinnus, laulukaare alla kokku kutsub, eestlastele tavapäratul tihedalt teineteise kõrvale seisma ja üheskoos laulma paneb? Marju Kõivupuu selgitas, et kooslaulmise juured jäävad 19. sajandi keskpaika, mil papa Jannsen ehk koolmeister ja üks rahvusliku liikumise juht Johann Voldemar Jannsen hakkas maarahvast kutsuma eestlasteks. See oli aeg, mil ka üldine haridustase ühiskonnas tõusis.

See viib meid aga ehk isegi kaugemale ajalukku, mil eestlaste seas hakkasid kristlikke väärtuseid levitama Vennastekoguduse liikmed, keda erinevalt varasematest usukuulutajatest paremini vastu võeti. Vennastekoguduses oli aga tähtsal kohal laulmine. "Folkloristina võin julgelt öelda, et vaimulike koraalide juured, mida ka praegu enda jaoks taasavastame, ulatavad ka sellesse aega."

Esimene teadaolev neljahäälne koorilaul kõlas 1818. aastal Kanepi kihelkonna koolis.

Kõivupuu rõhutas, et kuigi pole võimalik faktiliselt kontrollida ehk inimeste endi käest küsida, mida laulmine on eestlastele andnud, võib kultuurinähtuste põhjal tõlgendada, et laulmine võis pakkuda eestlastele emotsionaalset hingetuge. See oli ja on sõnaahtrale rahvale üks väheseid viise, milles tuntakse väljendusmugavust.

"Ehk võikski kriisikolletesse saata eestlastest laulukoorid, kes sunnivad teisigi laulma ja seeläbi sunnivad ka mõtlema?" tegi Kõivupuu muiates ettepaneku.

Samal ajal kui koorilaul muutus populaarsemaks, muutus ka helikeel, mis tähendas, et nii regilaulu viisi kui ka tekste oli raske sellesse ümber tõsta. Seega jäigi eestlastele päris omane rahvamuusika esialgu laulupeost eemale. Mingil hetkel jõuti aga rahvusliku koorilauluvara loomiseni. Ka täna võetakse üha enam päris Eestile igiomaseid viisijuppe ja regilaule popmuusikasse ning uuemasse koorilaulu üle.

Rahvariietest inspireeritud riided ei saanud esialgu populaarseks

Rahvariide motiivide ja neist inspireeritud moodsate lõigetega rõivaste tegemine ilmus esimest korda laulupidudele iseseisvumisel, sajandi eest. Paraku ei kogunud need riided kuigi palju populaarsust, kuid Kõivupuu sõnul on olulisem see, et varasemalt talupoja riietena nähtud esemed tõsteti au sisse. Nii pööras ka helilooming üha enam rahvakultuuri poole tagasi. Kultuuri mõtestamine -- see on see, mis nii laulu kui ka riiete läbi tähtis on.

Kõivupuu nendib, et Eesti kultuurilooski paistab välja see, et Eesti ei ole olnud isolatsioonis ning nii nagu riigikorras, võtab rahvas võõraid elemente üle ka kultuuri. Ja see pole sugugi halb.

"Õnneks oleme suutnud sünteesida selle, mida oleme pidanud omaks, mis annab edasi meie südame salasoppides olevaid ja meie omi väärtuseid," sõnas folklorist.

Millegi pärast on need väärtused ja salasopid niivõrd kallid, et peo ära jäädes kogunevad inimesed siiski ja teevad omaalgatusliku tantsupeo. Kõivupuu võrdleb laulupidude mõju eestlastele taimega, mille risoom kõikjal pinnase all üha ja üha edasi kasvab, kuni ühel hetkel maa peale välja lööb. Näiteks punklaulupeo või Uma Peoga.

"Meis käib see krõks. Ilmselt on meil kuskilt sajandite taguselt sees see, et me ajame oma asja ja kui öeldakse, et me ei saa seda ajada, ajame seda kordades innukamalt. See on meil südame peal."

"Kui mõelda, millise arengu on see põhimõte ja lähenemine -- kooslaulmine -- läbi teinud. Kui palju ta on aidanud hoida meid, eestlasi, kes me oleme parajad individualistid, koos. On imetlusväärne, kuidas oleme südamest tulevat soovi, laulda ja tantsida, hoidnud," ütles Kõivupuu.

"Huvitaja" saatelõigus räägib saatejuht Allan Rajavee Marju Kõivupuuga ka tantsupidude rollist.