Kaspar Mänd laulupeost: emotsioonid ei tohiks kunstilist väärtust üles kaaluda ({{commentsTotal}})

Kaspar Mänd
Kaspar Mänd Autor/allikas: Aivar Pihelgas/ XII noorte laulu- ja tantsupeo kodulehekülg

Kaspar Mänd (28) tegi laulupeo dirigendidebüüdi XXVI üldlaulupeol "Aja puudutus. Puudutuse aeg", juhatades segakoore. Selle aasta laulupeol on ta juba segakoori liigijuht. Tänavu teevad omakorda debüüdi aga koguni 17 noort dirigenti. Uudisteoste esiettekandeid tuleb ka omajagu. Tundub, et noori on ja värskust on.

Järgnevalt räägimegi Kaspar Männiga eelseisvast peost ja sellega seotud möödanikust, selgitamaks ühe näite varal, et kuidas nii vastutusrikkal üritusel nii vastutusrikkasse rolli asetatud noor üldse laulupeo traditsiooni lahti mõtestab.

Kuidas te oma kolme aasta tagusele debüüdile üldlaulupeol tagasi vaatate ja kas sealt on ka midagi konkreetset selleks aastaks kõrva taha pandud?

Ma alustaks natuke kaugemalt. Iga laulupidu on mingis mõttes hoomamatu. Sellele, mis lõpuks laulukaare all kulmineerub, eelneb umbes kaheaastane eeltöö. Mäletan, et 2014. aasta laulupeol, kus ma esimest korda dirigeerisin, ei olnud alguses enesetunne just kõige meeldivam. Küll aga kohanesin sellega päris ruttu, sest kõik need inimesed seal laulukaare all – sa tajud seda energeetikas – on täielikult laetud. Nad ootavad dirigendilt seda impulssi, et endast kõik välja panna. See on tohutult võimas energialaeng, mis sealt tuleb. Olin ka rõõmus selle üle, et kõik need pisikesed asjad, millega sai proovides tegeldud, lõpuks ka laulukaare all realiseerusid. Laulupeo juures on põhiväärtus see, kui pikalt seda ette valmistatakse, kui paljud inimesed oma aega sellesse pühendavad. Laulukaare all tuleb kümnetes kordades see töö emotsionaalselt tagasi, nii lauljatele kui ka dirigendile – kõigile osalistele.

Kas midagi 2014. aastal valesti ka läks, millest seekord õppida?

Õppida on kindlasti. Õnneks midagi valesti ei läinud. (Ptüi, ptüi, ptüi, sülitab kolm korda üle õla – toim). Ehk laabub ka seekord kõik toredalt. Igal peol on ikka teemaks olnud, et kui uus repertuaar saab kokku pandud, siis on laule, mis tulevad lihtsamalt ja on laule, mis tekitavad natuke rohkem poleemikat, mis on raskemad. Eelmisel peol oli Erkki-Sven Tüüri "Taandujate" puhul tohutult palju jagelemist, kuid lõpuks tuli see lugu välja ühena parimaist. Sellesama laengu ja emotsiooni mõttes. Toona hakati lahkama kogu teose sisu ja tausta. Kuna laulupeo repertuaar on selline, millega hakkavad enamik kollektiive järgmised aasta aega põhimõtteliselt iganädalaselt tegelema, see puudutab väga paljusid inimesi, siis ikka tekitab see emotsioone ja vahel ka eriarvamusi. Kuid laulupeo kava pannakse igal aastal kokku lähtuvalt kunstilisest ideest, igat lugu valitakse ja kaalutakse väga hoolikalt: mis on nende sõnum ja kuidas need klapivad teiste lugudega. See on oluliselt keerulisem pusle, kui ta esmapilgul võib tunduda. Minule andis "Taandujad" aga kõrvalt kuulates ühe tugevaima emotsioonilitaka. Praegu tundub ka nii, et kuigi mõne loo puhul oli neid, kes algul kõhklesid ja kahtlesid, siis eelproovis said kõik nende lugudega väga hästi hakkama.

Seekord on ju dirigentide seas väga palju noori, kes juhatavad laulupeol esimest korda. Minu meelest on neid koguni 17. Lisaks sellele on igas kooriliigis ka uus teos. Tore, et kõige uuem koorimuusika on jõudnud laiemalt kollektiivide repertuaari, mida ilma laulupeota ei pruugiks juhtuda.

Kui palju olete tuleva laulupeoga seoses pidanud administratiivse, korraldusliku elemendiga kokku puutuma?

Laulu- ja tantsupeo sihtasutus on üks äärmiselt tubli ja intensiivse igapäevase tööga administratiivne pesa, mis on kõik need kaks aastat teinud üliintensiivselt eeltööd, mistõttu ma saan mugavalt ja rõõmuga öelda, et paljud küsimused on sellised, millega dirigendid ei peagi kokku puutuma. Saame keskenduda proovides eeltööle just kunstilise külje pealt. Küll aga on ikka tulnud ette, et on tarvis suhelda nii maakonna kuraatorite kui ka erinevate kollektiivide dirigentidega või muusikaõpetajatega, kellel on küsimusi. Suhtlemist on ikka olnud palju.

Kas teie töö laulupeo juures on ikka tasustatud?

Jaa, see on tasustatud. See katab kogu ettevalmistusperioodi. Kui on intensiivsem periood, kus oled üks päev ühes ja teine päev teises maakonnas – põhimõtteliselt terve nädal ringsõitu Eestis –, siis need on päris pikad päevad. Eriti veel need, kus on kaks neljatunnist proovi.

Kas teeksite seda ka tasuta?

Ma arvan, et see on nii eriline asi, et jah. Kui alguses ettepanek tuli, siis ei tulnud pähegi selle peale mõelda. Tunnen eelkõige, et olen õnneseen, et mul on võimalik selles protsessis osaline olla.

Te ise dirigeerite üht teost: Ester Mägi "Viru lauliku mõtted". Kuidas see teile sobib? Kas saite teose juhendamiseks ise valida?

Lugude määramine toimub lõpuks ikkagi kunstilise toimkonna ühisel arutelul. Kõik said oma eelistused ja arvamused välja öelda. Ma arvan, et see lugu sobib mulle hästi. Mul on sellega isiklik kokkupuude juba päris ammusest ajast. Mäletan, et esimest korda sain ma oma kooriga minna laulupeole aastal 2007, kui ma veel ise gümnaasiumis õppisin. Pärast seda tegin ma koorijuhtimise lõpueksami. Üks esimesi lugusid, mida me selle kooriga harjutasime, oli Ester Mägi "Viru lauliku mõtted". Seega mingis mõttes saab üks ring nüüd täis – kümme aastat hiljem saab sama lugu oluliselt suuremas mastaabis esitada. Teisalt on see lugu erilisel kohal seepärast, et Ester Mägi tähistas sel aastal 95. sünnipäeva.

Olete õppinud aasta Prantsusmaal Pariisi Konservatooriumis. Kindlasti vestlesite seal kolleegidega laulupeo traditsiooni erilisest positsioonist maailma koorimuusikas. Kuidas välismaalased selle fenomeniga suhestuvad?

Ega väga ei osatagi sellega suhestuda. See on ikkagi päris unikaalne nähtus tänapäeva maailmas. Muideks, ma õppisingi Pariisis siis, kui 2014. aasta laulupeo ettevalmistus käis. Mul oli tarvis teha isiklik valik, et kas ma jään sinna edasi õppima või panustan laulupeo ettevalmistusse. Otsustasin ikkagi, et ma tulen ja teen siin laulupidu. Tundus, et see on oma ja õige asi, mida teha. Seetõttu oli huvitav kogu laulupeo repertuaari ka distantsilt vaadata, sinna vaikselt sisse elades, repertuaari valides, olles ise hoopis teises linnas, suuremas keskkonnas. Aga seda armsamaks see repertuaar muutus. Pariisis panid inimesed eelkõige imeks, et kuidas on see võimalik. Laulupidu on üldse selline ühiskondliku algatuse supernäidis sellest, kuidas on võimalik kõiki inimesi kaasata, et luua midagi täiesti erakordset. Kui ma välismaal olles sellest rääkisin, siis enamiku reaktsioon oli: ahah, nii palju tuhandeid lauljaid, koos siis laulate ja ainult üks dirigent. Kuidas lauljad üldse dirigenti näevad, kuidas on võimalik nii palju lauljaid üldse lavale ära mahutada? Meie jaoks on see suhteliselt iseenesestmõistetav, et inimesed juba lapsest saadik osalevad laulu- ja tantsupeol ja see mastaap ei tundugi niivõrd uskumatu. Mujal on see täielik haruldus. Prantsusmaal midagi sellist ei toimu.

Koorimuusikat peetakse ikka üldiselt nn kõrgeks kunstiks. See nõuab professionaalset-akadeemilist-tehnilist ettevalmistust. Kas laulupeo rahvuslikku paatost on võimalik kõrge kunsti taotlusega ühendada või on see selleks liiga propagandistlik?

Laulupidu saab vaadata mitme nurga alt. Laulupeol on olnud meil lähiajaloos väga oluline lisaväärtus rahvusliku eneseidentiteedi hoidmisel. Teisalt on laulupidu ikkagi muusikaline kontsert, üks kunstiline visioon, mida pikalt ja hoolikalt viimistletakse ja ette valmistatakse. See kava kannab endas põhisõnumit, mis on üldväärtustele suunav, aga see on ikkagi muusikaliselt terviklik. Seda ei tohiks unustada. Laulukaare all saab emotsionaalseid elamusi, kus võimendub ka isamaalisuse tunne, kuid eelkõige, need kes sinna ka laulma tulevad, peavad olema väga hästi ette valmistunud, oskama lugusid väga heal tasemel. Emotsioonid ei tohiks kaaluda üles kunstilist väärtust. Kvaliteet peab seal ikkagi alles olema ja on ka alati olnud.

On olnud pidusid, kus see kõrge kunsti taotlus oli mõnevõrra tugevamalt esiplaanil. Näiteks meenub 2009. aasta üldlaulupidu, kui esimesel päeval olid kavas nopped muusikaliteratuuri märgilistest teostest nagu Pärdi "Credo", Orffi "Carmina Burana", mis näitas, et pidu on eelkõige kontsertpidu. Repertuaari raskusaste peabki olema teatud määral väljakutset pakkuv. Ei saa nii, et kavas oleks ainult mõnusad "laulge kaasa"-lood. Laulupidude repertuaar ju mingis mõttes suunab kõikide kollektiivide edasist tegevust. Oleme näinud ka seda, kuidas laulupeo repertuaar on aidanud kaasa üleüldise taseme tõusule.

Kas keegi on üldse kunagi ka sellest tahetud kvaliteedist lähtuvalt laulupidu kritiseerinud?

Ega laulupidu ju ei arvustatagi kontserdikriitika vormis.

On see hea või halb?

Ma arvan, et see... Tegelikult see on huvitav. Selle peaks järgi vaatama. Võib-olla ikka on kunagi arvustatud laulupidu nagu kontserti.

Kui näiteks kogu pühalikkus kõrvale jätta ja keskenduda vormilistele-tehnilistele elementidele...

Sellist kriitikat ei tule, jah, silme ette. Ja ma arvan, et see ei ole ka õige. Laulupidu on oma olemuselt ikkagi nii eraldiseisev. See on nii tihedalt sümbioosis ideelise kuvandi ja taustsüsteemiga, mis on oluliselt keerulisem kui mis tahes muul kontserdil.

Aga kas dirigendid vähemalt oma etteaste kohta seda tagantjärgi iseseisvalt teevad?

Kindlasti. Dirigendid on üldiselt väga enesekriitilised. Eks seda kriitikat kava kohta kuuleb ju kogu laulupeole eelneva perioodi jooksul päris palju.

Mis on tänavuse laulupeo kõige nõudlikum teos?

Igas liigis on mõni selline. Segakooride liigis oli alguses kollektiividel rohkem pusimist Kadri Voorandi uue looga "Elu on lootus ja loomine". Puhtalt sellepärast, et seal on teatud meetrumivahetused ja mõned harmoonilised kaldumised. Samas, esimese ja teise eelproovi vahel oli näha, et kui inimesed on selle selgemaks saanud, siis on see neil juba veres. Kõik lihtsalt võtab aega, asjad ei tulegi iseenesest. Peab harjutama. Ka sümfooniaorkestritel on uudisteoseid, mis on heas mõttes sportlikult väljakutsuvad.

Kui te igapäevaselt toimetate väiksemate koorikooslustega, siis kui tihti on teil laulupeo kontekstis tekkinud tunne, et kõik teosesse kirjutatud muusikalised nüansid lihtsalt ei avaldu?

Eks ikka väga palju on proovides rutiini, detailide kordamist, et need kinnistuksid. Lõpuks said need paika ja ma loodan, et kui me paari päeva pärast laulukaare all kohtume, siis on inimestel veel need detailid meeles.

See eeldab mingite tehniliste aspektide kohandamist suurele kooslusele, eks. Võib-olla te oskate mõne näite najal selgitada, kuidas see protsess käib?

Eelproovides peab kogu aeg arvestama sellega, mismoodi see lõpuks suurel laval kõlab. Näiteks mõni koht, mis peaks olema väga vaikselt piano´s: kui koorid seda ükshaaval ette lauldes piano´s ei tee, siis laulukaare all võib see võimenduda nagu lumepall. Kui keegi laulab natuke valjemini, siis hakkab ju naaber ka valjemini laulma jne. Lõpuks see üldnivoo ei ole enam nii vaikne kui peaks olema. Selliste nüanssidega on vaja algusest peale iga kollektiiviga olla väga järjepidev ja nõudlik. Muidu ei hakka see kaare all tööle.

Märksõna on siis distsipliin. Olen ka paar korda laulupeol kaare all olnud. Mäletan, et noorte laulupeo lauljate hulgas oli omajagu üldisele distsipliinile oponeerivaid väikseid protestirühmi, kes ühistooni oma kontrasõnumitega teadlikult rikkusid? Kas olete selliseid aktsioone tähele pannud ja mis siis ette võetakse, kui need avalduvad?

Eelproovides on olnud töö ikkagi väga asjalik. Loomulikult, kui lõpuks kõik noortekoorid saavad kaare alla, palju on uusi inimesi nende ümber, uut põnevat infot, sagimist, esimest korda näed võib-olla lauluväljakut hoopis teise nurga alt, siis tundub dirigent kõige vähem huvitavam asi, mida vaadata. Ometi on kõik suhteliselt ruttu aru saanud, et koosolemise eesmärk on realiseerida kõik, mida on aasta aega harjutatud. Muidugi on imetlusväärne vaadata kogenud laulupeo dirigente, millised on nende võtted tähelepanu koondamiseks. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas minu oma õpetajal Hirvo Surval, poistekooris kaare all lauldes, oli suurepärane võte lihtsalt vaadata väga puurivalt ja konkreetselt sellele poisile otsa, kes rahva sees parasjagu jutustas. Kui sa tajud seda, et kõikide tuhandete seast vaatab dirigent just sulle otsa, siis see ikka distsiplineerib päris korralikult. Oskus omada kontakti absoluutselt iga indiviidiga tuleb aastatega.

Milles siiski väljendub teie arvates laulupeo esituse kontekstis õnnestumine?

Kunstis on keeruline öelda, mis hetkel on esitus õnnestunud ja mis hetkel ei ole. See skaala on hoopis kusagil 3D-s, punast joont ei ole. Iga laulupeo esitus on eriline, seda ei sünni kordagi varem ega hiljem. Seesmine kõlapilt, mida dirigent tahab saavutada, loomulikult eksisteerib. Ei ole võimalik sada protsenti ette näha, milline see ettekanne parasjagu tuleb. Ma arvan, et päris ebaõnnestunud esitust ei saa laulupeol ette kujutada. Puhtalt juba selle tulemusel, et kõik on kaare all valmis ja teavad, mis nad tegema hakkavad, üldiselt realiseerub midagi, mis on kõigile nauditav.

Kogu seda laulva revolutsiooni mütologiseeritud, püha kollektiivset identiteeti võib vaadelda oma olemuselt suisa religioossena. Daniel Bell näiteks on viidanud kultuuri võimele religiooni funktsioone üle võtta. Kas laulupidu on religioosne sündmus?

Ma arvan, et kõik on seda mingil määral lauluväljakul olles tundnud. Sellel on vaimne mõõde, mis on peaaegu religioosne. Ise olen tundnud, et laulupeo juures toimub teatud puhastumine või igatahes protsess, mis annab vaimule väga palju.

Kas teis kõneleb selgelt patriotism, kui te laulupeol seda rolli täidate?

Ma ei näe laulupidu puhtalt patriootilisena. Selle peo põhiidee ja -tuum on üldinimlikud väärtused, mis on isegi kõrgemad kui rahvuslikkus. Loomulikult on see seal sees, see on algusest peale seal sees olnud ja see on lahutamatu osa. Selle peo pealkiri "Mina jään" seostub selle koha, selle maa, selle paigaga, kuid eelkõige nende väärtustega, mis on meile tähtsad ja mida tahame endaga kanda ja edasi järgmistele põlvedele anda. See on laiem kui ainult patriotismi küsimused.

Kas teie arvates võiks laulupeo repertuaaris mõni venekeelne lugu olla?

See sõltub paljuski peo kunstilisest kavandist. Laulupidu ei peaks olema poliitiline üritus. Peo kavandit aga ei tohiks teha normatiivide põhjal, et justkui peaksid olema esindatud kõikvõimalikud suunad ja sellest tekiks pusle kokku. Sedasi oleks raske kava põhiideed välja joonistada. Omast kogemusest, laulupeo eelproovides olid vene koolide kollektiivid ülihästi ette valmistatud: muusikaliselt täpsed, häälduse mõttes kõik tipp-topp. Varasemalt on esitatud ju laule inglise ja ladina keeles, ainult keel ei saa olla kriteerium.

Kuidas praegust Eesti koorimuusika seisu üldiselt hindate?

Väga jõuline, energiline. Uusi kollektiive on tulnud, kes on väga aktiivsed ja esitavad väga laia repertuaari. Palju on kaasaegset muusikat ka mujalt maailmast, Põhjamaade koorimuusikat. Küll aga ei tohiks me liialt jääda puhkama sellele paljulevinud arvamusele, et eestlased on koorilaulurahvas ja me kõik laulame ju niikuinii hästi. Iseenesest ei juhtu midagi. Näiteks, kui sattuda kuulama Läti koore, siis seal on väga palju, mida me võiks kõrvalt õppida. Ma soovitaks hoida end kursis ka sellega, mis toimub Lätis ja Soomes. Mitte ainult eestlased pole koorilaulurahvas. Mind ennast väga huvitaks minna kuulama lätlaste ja leedukate laulupidusid, siiani pole jõudnud. Kui olen kooriga osalenud rahvusvahelistel konkurssidel, siis tihtipeale panevad Läti koorid need kinni.

Kas mõni koorimuusika plaat ka sellest aastast kõrva on jäänud?

Jaa. Pärt Uusbergi "Õhtu ilu", mille helilooja salvestas kammerkooriga Head Ööd, Vend. See on tohutult ilus teos keelpilliorkestriga. Mul oli õnn selle esiettekandel osaleda. See on väga-väga ilus plaat, praegusel ajal seda õhtuti kuulata on õige asi õiges kohas. Teine ilus plaat tuli välja kevade poole, neidudekoorilt Kammerhääled, samuti Pärt Uusbergi plaat. Pärt Uusbergil on palju plaate viimasel ajal välja tulnud, hea ülevaade kogu tema loomingust.

Välismaalt? Ostate te teadlikult koorimuusika plaate?

Jaa. Ma hoian ikkagi silmad lahti. James MacMillani, šoti helilooja muusikat ma soovitaksin küll. Tema muusikat me segakooriga HUIK! just hiljuti esitasime.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: