Nüüd me siis teame, mida "muusikakriitik" Mart Niineste oskab päriselt. Muidugi mõista ainult teha maha andekaid inimesi, sest tema enda autoriplaat on talendivaba keskpärasuse musternäide. Ja seejuures väga ülbe pealkirjaga, peaks mainima. Muusikakriitikud on perssekukkunud muusikud, kuid Niineste on maandunud veelgi sügavamal, kusagil peensooles. 

Vaatame nüüd tõele näkku - ta ei oska laulda ega ürita isegi pidada viisi, ta ei oska kirjutada laule (ei sõnu ega muusikat), mis kõlaks vähegi isikupäraselt, mitte iidolite püüdliku kopeerimisena, rääkimata nende tagant varastamisest. Kõik, mida ta on teinud maha oma vihast ja kadedusest tulvil "kriitikukarjääri" jooksul, vaatab puust ja punaselt vastu tema algaja harrastaja tasemel omaloomingust.  

Katsed anda plaadi lääretult ühetaolistele lugudele erinevaid kõlavärve kukuvad eranditult läbi, garneeri sitta tuhksuhkru või millega iganes, sitt ei muutu sellest saiaks. Niineste kitarrimänguoskus piirdub läbi kärinaploki plännimisega ning tema kitarrisoolod on nii lihtsad, et neid ei tohiks üldse nimetada kitarrisoolodeks. Aga mida sa ikka ootad "muusikaspetsialistilt", kelle meelest on Ramones olulisem kui Led Zeppelin või Eric Clapton?  

Lüürikast tuleks pigem vaikida, sest kogu see laulust laulu jauramine, et olen ikka punk küll, ei päde selle vingus näoga kämbu puhul ju kohe mitte üldse. See punane prillipapa võib ju tahta olla Freddy või Villu või Rott või Striit, kuid ta pole vaimukas, ta pole vaba ega kogu aeg juua täis. Niineste kõrval on Jaagup Keem tekstikirjutajana Juhan Viiding. 

Õnneks on see plaat lühike, alla poole tunni. Vähemalt nii palju "lugupeetud muusikakriitik" siiski teab muusika tegemisest, et pikk halb plaat on veel halvem kui lühike halb plaat. Sellest paremini teha on nii lihtne, et seda teevad eranditult kõik, keda Noortebändi konkursi žürii on lubanud demode põhjal kontsertvoorudesse.