Enn Tarvel, "Eesti rahva lugu"

Kui me arvame, et me teame eesti rahva ajaloost kõike, siis arvake korra veel ja võtke see raamat ja lugege läbi. Enn Tarvel kirjutab ülevaatlikult, aga mitte pealiskaudselt. Lugu on väga detailirohke ja minu jaoks täis väga huvitavaid ja uusi seoseid ja tõdemusi, ning nagu me teame, ajalugu ei ole lihtsalt kirjandus, ei ole lihtsalt teadus, ta on ideoloogiline distsipliin, sest see, kuidas me mäletame, kuidas me räägime oma ajaloost, ütleb mõndagi meie tänapäeva ja tuleviku kohta. Ja me teame ka seda, et tänapäeva ajaloolased, nii nagu vanasti üritati Eesti ajalugu paigutada Nõukogude liidu või Vene riigi konteksti, siis tänapäeval nähakse suurt vaeva, et paigutada Eesti ajalugu Balti, Saksa või Euroopa konteksti. Enn Tarvel vaatab Eesti ajalugu eestlase pilgu pealt. See võib-olla pole küll säärase eurooplase vaade, mida esindab Pariisi moslem, aga see on Eesti mehe, Eestis elava eurooplase vaade Eesti ajaloole.

Gerhart Hauptmann, "Soana ketser. Fantoom"

Saksa kirjanduse sõbrad peavad tõusma üles ja minema nagu üks mees ning nõudma omale Gerhart Hauptmanni Nobeli laureaatide sarjas ilmunud raamatut, mis koondab kaante vahele kaks lugu: "Soana ketser" ja "Fantoom". Minu jaoks isiklikult kõige suurem üllatus oli see, et seda raamatut polegi tõlkinud Mati Sirkel, vaid hoopis Piret Pääsuke, mis tegelikult ütleb meile toreda asja selle kohta, et saksa keele oskajaid on Eestis rohkem kui üks.

Emmanuel Carrere, "Limonov"

Prantsuse kirjanik Emmanuel Carre on kirjutanud väga põneva loo Vene kirjanikust, seltskonnategelasest ja ikoonist Eduard Limonovist. Limonovil on olemas seos ka Eestiga. Milline see seos täpselt oli, selgub siit raamatust. Limonovi jäljed on popkultuuris, filmis ja loomulikult tänapäeva Venemaal. Kes viitsib, vaadaku Limonovi Facebooki lehekülge, seal ilmuvad regulaarselt kahte sorti pildid. Esiteks Eduard Limonov laste, perekonna seltsis, ja teiseks, Limonov Vene politseijaoskonnas vahi all.

Douglas Lindsay "Surnute laul"

See raamat ei ole võib-olla kõige paremini kirjutatud. Autor võib-olla pole liiga osav kirjanik, aga see lugu on marupõnev. Ja eriti põnevaks teeb selle raamatu tõsiasi, et raamatu tegevus leiab aset Eestis ja see õudne ja võigas lugu ütleb – kuna autor on elanud mitu aastat Eestis, tunneb eestlasi päris hästi – midagi võib-olla ka selle kohta, kuidas välismaalased, vähemalt üks šotlane näeb meid, eestlasi. Nii et õpetlik lugemine nii neile, kes armastavad põnevust, kui ka neile, kes armastavad eestlasi reflekteerida.