Arvustus. Arcade Fire – Montreali äärelinnast Läti metsade vahele
Arcade Fire
6. august 2018
Riia Metsapargi lava
"See lugu on pühendatud kõigile, kes sündisid kusagil, aga tahtsid sealt lahkuda," juhatab laulja Win Butler sisse Arcade Fire'I kolmanda plaadi "The Suburbs" (ehk eestikeeli äärelinnad) nimiloo. Montreali äärelinnadest on ansambel alates oma sünnist 2001. aastal igatahes kaugele tulnud nagu on tunnistus kas või maailmaturnee raames Riia Metsapargi lavale jõudmine või meedia kiidulaul ühe kaasaja silmapaistvama kontserdibändina.
Publikut koguneb viimase tõsiasja valguses pisikesele kontserdialale võrdlemisi vähe ja isegi esiridades pääseb rahulikult liigutama. Seda vähemalt hetkeni, mil huilged selja taha vaatama sunnivad – otse lavale astumise asemel on ansamblil nimelt komme koguneda energiaringiks publiku selja taga ning siis läbi fännide endale teed pillide juurde rajada. Pihus on Läti roheluse keskele kogunenud publik Arcade Fire'il igatahes juba avalooga "Everything Now" samanimeliselt aasta taguselt albumilt, mille toetuseks see tuur üldse korraldatud on.
Tõsi, pärast pea üksmeelseid ovatsioone, mis saatsid bändi nelja esimest kauamängivat, sai "Everything Now" oluliselt vaoshoituma vastukaja osaliseks. Plaadi tarbimisühiskonna kriitika on terav ja isegi pilatooted välja mõeldud sponsoritega ehitud särkidest "stop crying now" sildiga taskurätikuteni ja "infinite meeting" uksesiltideni võluvad, ent muusikaliselt huviväärsuselt jäädi oma hirmkõrgele tõstetud latile alla. Sellele vaatamata võib plaadi nimilugu oma nakatava refrääniga pidada bändi üheks kõige kaasahaaravamaks palaks ja kontserdil toimib ta ilmselgelt imeliselt.
Muusosas on selge, et ka fännid pole "Everything Nowd" kuigi palavalt omaks võtnud, sest plaadilt tuleb tema tuuril kokku mängimisele vaid viis lugu. Tunnustavalt pead vangutama sunnib see-eest bändi suutlikkus siduda elavate lavaarranžeeringutega ühtseks tervikuks väga erineva meeleolu ja stiiliga lood korraliku pungimaiguga rokkijatest malbete ballaadideni ja algusaegade baroksest popist viimase kahe albumi diskomõjudega tantsukateni.
Kõrvapaile lisaks on laval rohkelt, mida vaadata. Arcade Fire'i lavakoosseis koosneb kuuest bändi põhiliikmest ning kolmest tuurimuusikust – kokku seega üheksast inimesest –, kellest pea kõik mängivad rohkem kui üht või isegi kaht pilli. Arvestades et kahetunnise šõu jooksul mängitakse kokku tublisti üle tosina instrumendi, on imekspandav, kui hea on kontserti heli. Tundub võimatu, et kõik need erinevad helid selles näilises kaoses välja ja kokku kõlavad, alati paigas ja tervikliku helipildi moodustavad. Sinna kõrvale muljetavaldavalt läbimõeldud valgustus rohkete prožektorite ja suure diskokeraga ning kõrgele lavalakke tõstetud suured ekraanid mõjusate visuaalsete taustadega.
Arcade Fire Riia Metsapargi laval. Autor: Reimo Raja
Arcade Fire kõnnib laval mööda peenikest köit. Üheltpoolt on nad kui viimistletud ja produtseeritud popansambel, ülimalt professionaalne ja kvaliteetne toode, teisalt näib toimuv ühe õrnalt kontrollitud kaosena, kus lendavad omasoodu trummipulgad, veepudelid ja higipiisad. Kulub vaid kolm lugu – lisaks avapalale "Neighborhood #3 (Power Out)" ja "Rebellion (Lies)", et tõmmata pea tühjaks nii iseennast kui publikut. Will Butler jõuab selle käigus peksta puruks ühe trummi ning käia ära lavakonstruktsiooni otsas, vend Win aga viskuda kitarriga esiridadesse. Tundub, et aeglasemaid lugusid tuleb vahele võtta üksnes kõigi kohalolijate tervise huvides.
Mängimisele tuleb hiilgav läbilõige bändi tuntumatest hittidest ja parematest paladest – nimilugu ja hingekriipiv "Afterlife" 2013. aasta duubelplaadilt "Reflektor", kontserdi kõige ootamatumalt rokkiv "Ready to Start" ja ainsana pisut nõrga vokaaliga pettumust valmistav "Sprawl II (Mountains Beyound Mountains)" (jah, Arcade Fire armastab sulge lugude pealkirjades) 2010. aasta plaadilt "The Suburbs" ning nimilugu 2007. aasta albumilt "Neon Bible".
Kõige pöörasemalt kütavad publiku siiski üles lood 2004. aasta debüüdilt "Funeral". Arcade Fire on üks neid õnnelikke, kes pole vaatamata fenomenaalsele läbilöögile – "Funeral" on ilma erilise hüperboolita selle sajandi seni olulisemaid ja paremaid plaate – seejärel abitult iseenda varju jäänud. Debüüdi lood leiavad aga tee sügavale südamesse ja lõpulugu "Wake Up" sunnib kogu publiku ennastunustavalt ja hingepõhjast kaasa laulma.
Arcade Fire'i muusika on täis nukrust, ent kurbusega kuulajaid ei jäeta ning bändi lahkumise saateks kõlab kõlaritest Lou Reedi "Walk on the Wild Side", mida Win Butler õhutab publikut enne lavakonstruktsiooni varju kadumist kaasa laulma. Seda tehakse andunult veel väravatest välja valgudeski.
Eelmisel aastal külastasid Eesti lavalaudu The xx ja Future Islands. Korraks tundus, et oleme jõudnud kõige relevantsemate muusikasuundade kujundajate maailmakaardile. Selle suve tipuna tuleb leppida kordades publikurohkema, ent peamiselt minevikku vaatava püsside ja rooside esinemisega. Piirkonna aasta olulisim ja parim kontsert on aga väga tõenäoliselt lõunanaabrite päralt.
Toimetaja: Merit Maarits