Kes on kaasaja kuulsaim soomlane ja kuidas seda üldse mõõta? Klassikalise muusika austajad üle maailma tunnevad dirigent Esa-Pekka Salost või helilooja Kaija Saariahot, IT-inimesed Linus Torvaldsit, poliitikahuvilised ka Martti Ahtisaart, aga laiad massid neid ei tea. Jari Litmanen on ammu pensionil ja hokimängijaid teatakse üle maailma vähe. Kõige kuulsam elav soomlane on ilmselt ikkagi Kimi Räikkönen, napisõnaline vormelipiloot, kellel on arvestatav hulk fänne. Instagramis on Räikkösel pikalt üle miljoni jälgija, mille osas suudab temaga konkureerida vaid Konsta Punkka, kes postitab pilte oravatest, rebastest ja muudest loomadest.

Kari Hotakaise värske elulooraamat Kimi Räikkösest on soomlase jaoks teistsuguse tähendusega kui muudes keeltes lugejatele. Kari Hotakainen on üks hinnatumaid kaasaegseid soome kirjanikke, kes on pälvinud muuhulgas Finlandia preemia ja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna. Ta tunnistab ausalt, et ei teadnud enne selle raamatu kirjutamist vormelite maailmast peaaegu mitte midagi. Ometigi tegi ta vahendajate kaudu ettepaneku ja imelik küll, Räikkönen oli lõpuks nõus.

Elulugu võhiku perspektiivist

Hotakaise raamat on žanriliselt midagi vahepealset, see on ühest küljest üsna tüüpiline sportlase teekonna kirjeldus, valdavalt ajakirjanduslik, kuid huvitavaks teeb selle autori stiil, millel on kaks omapära. Esiteks on erandlik, et raamatu autor ei ole tegelikult suur ala fänn, tal jagub aeg-ajalt imetlust võimete piiride kompamise üle ja samas on ta irooniline ja kohati ehk isegi põlglik kogu tehnikaspordi kohta. Hotakainen ei hakka vaeva nägema erinevate pidurdus- ja sissepritsesüsteemide kirjeldamisega, ta räägib ebamääraselt "vidinatest" ja pigem sellest, millest tema tahab, peamiselt Räikköste perekonnast, ehitab kergelt ilukirjanduslikku teekonda.

Kogu raamatu jooksul ei mainita teisi vormelisõitjaid ja võistkondi, tiitliheitlust või näiteks radade omapärasid peaaegu mitte kordagi – see raamat on rohkem ühe poisi ja perekonna lugu. Lugu sellest, kuidas ühest automehaaniku peres vääramatult automehaanikuks kasvavast poisist sai poolkogemata maailmameister, nagu ütleb Hotakainen ise.

Trenni tuleb teha, igatahes

Spordielulugusid lugenud inimestele on see lugu võrdlemisi tuttava stsenaariumiga: kuidas ülimalt pühendunud vanemate ponnistuste ja sendilugemise hinnaga kasvab lootustandev kardisõitja ja lõpuks jõutaksegi marjamaale. Motosport on kallis ala kõikjal ja Räikköse kasinatest oludest kasvamise kohta on korduvalt näiteks toodud see, et vormelisarja jõudmiseni oli kodumajas üksnes välipeldik.

Nagu enamiku sarnaste lugude puhul, on varase nooruse osa ootuspärane, aga seda muudab loetavamaks Hotakaise kirjanduslik stiil, mis ei lasku üheülbalise spordireporterliku ülistuseni. Hotakainen armastab kasutada väikeste detailide tähelepanekuid, nappe lauseid ja palju võrdlusi, eestikeelne tõlge on korralikult tehtud. Autospordis on vahed näiliselt väikesed, kuigi tegelikkus on palju keerulisem. Paljud perekonnad on sama moodi oma võsukeste tuleviku nimel pool varandust pantinud ja maha müünud, aga selle tulemuslikkust ei garanteeri miski. Eks on millegi kättesaadamatu nimel pingutanud ka lugematu arv muusikakoolide õpilasi ja noorsportlasi, aga tavaliselt on see odavam kui motospordis.

Ehk üks olulisemaid fakte lapsepõlvest seondub Räikköse napisõnalisusega – kuna ta lapsena kukkus õnnetult kõriga jalgratta lenksule, on pikem rääkimine tema jaoks pisut vaevaline. Muidu üsna tavaline eeslinna poisi elu: raha on pidevalt vähe, jääb viiendasse klassi istuma, õpiraskused ja düsleksia. Hea küll, see on kõik elulooraamatu kohustuslik osa, aga olgem ausad, see huvitab Räikköse puhul ehk ainult kõige paadunumaid fänne.

Kimi Räikkönen tuli hooaegadel 2003 ja 2005 Vormel-1 sarjas teiseks ning 2007 maailmameistriks esimest ja ilmselt viimast korda. Kui 2003 ja 2005 lagunes Räikkösel sageli auto alt ära, siis 2007 tuli Räikkönen maailmameistriks ühe punktiga, suures osas Lewis Hamiltoni tabanud tohutu ebaõnne tõttu. Enne äsjast USA etappi võitis viimati Räikkönen etapi pea kuus aastat tagasi, 2013 jaanuaris, saavutuste poolest jääb ta tegevsõitjatest selgelt suurte staaride Lewis Hamiltoni ja Sebastian Vetteli varju, kuid on stabiilne mees kohtadel 3.-6. Suurt kedagi ei huvita, kas ta teeb inseneridega head tööd auto arendamiseks. Miks siis Räikkösel on fänne sageli just nende seas, kes ehk muidu polegi üldse nii suured ala fännid?

Rabe suhtlemine kui kaubamärk

Põhjuseks on Räikköse näiliselt isikupäratu isikupära. Räikkönen rõhutab korduvalt, et talle meeldib autoga sõita, mitte muu võistluse ümber toimuv, eriti intervjuud pressiga. Kui Räikköselt küsitakse pressikonverentsil midagi, vastab ta reeglina nii lühidalt kui võimalik. Vahel näitab eriti ilmekalt oma tüdimust välja: näiteks kui küsitakse tema hobide kohta, vastab Räikkönen, et ta "kogub pähkleid". Kui Kimi Räikkönen puudus tseremoonialt, kus Pelé Schumacherile enne tolle karjääri viimast F1-etappi tunnustusauhinna üle andis, uuriti Räikköselt otse-eetris, miks ta kohal ei olnud. "Olin sital," nentis Räikkönen. See kõik meenutab väga tugevalt kahte muud soome sportlast: loomulikult Matti "fifty-sixty" Nykäst ja endist odaviskajat Seppo Rätyt, kelle tsitaadid suudavad kohati üle trumbata mõlemad varemmainitud kaasmaalased (suur osa neist ei kõlba lastele lugeda, aga on leitavad siin.)

Võiks lausa järeldada, et soome sportlaste puhul on tegu teatud mustriga, kuid sarnaseid näiteid leiab ka mujalt maailmas. Näiteks on annaalidesse läinud Austraalia kriketimängija Glen McGrathi dialoog Zimbabwe esindaja Eddo Brandesiga. Kui esimene õrritas teist mängu ajal küsimusega "Miks sa nii paks oled?", vastas Brandes, "Sest iga kord kui ma su naisega magan, annab ta mulle küpsise." Pika peale tundub, et algse loomulikuna tulnud Räikköse suhtlemisstiil on muutunud juba lihvitud kaubamärgiks.

Tsikliga järve, pulber ninna ja hüpe läbivalgustusautomaati

Selliste lugude kaudu saab Räikköst lahterdada mütoloogiliselt trikster-sportlaste hulka, kes oma eluviisidega on saanud sageli tuntumaks kui sportlike saavutustega. Tõsi, üks ei välista alati teist, nagu on näidanud muuhulgas Räikköse poolt teatud eeskujuks tunnistatud eluvennast kunagine vormeli maailmameister James Hunt, napsilembene kõrgushüppe olümpiavõitja Ivan Uhhov või rida teisi. See on Hotakaise kirjutatud loo üks moraale, Räikköse keskne imidž on olla pullivend, kes pärast vormelisarja jõudmist ennast ka kiirelt välja elab: kui raha on, sõidab spontaanselt eralennukiga Islandile, sukeldub lennuvälja läbivalgustusaparaati, korraldab joominguid oma jahil või araabia šeigi juures või sõprade suvilas, puistab end narkopulbri meenutamiseks talgiga üle enne piirikontrolli läbimist, korraldab vettehüppeid tsiklitega ja abiellub missiga ning järgmine kord stjuuardessiga.

Ühesõnaga, pea iga automehaaniku tavotine unistus. Ei ole siiski eriti kahtlust, millised kaks peatükki lugejaile enim meelde jäävad: kirjeldused joomatuuridest ja Räikköse kohta liikuvate anekdootlike lugude kokkuvõte.

Aga ühel hetkel saabub kainenemise hetk. Hotakaise loos on neid momente kaks: isa surm ja uue abikaasaga pere loomine. Hotakainen külastas raamatu kirjutamiseks paari võistlust ja sõitis mõned korrad Šveitsi, kus elas Räikköse juures kodus. Kõige lähemale pääseb ta muidu kinnisele Räikkösele siis, kui jutuks on isa surm. See on lihtlabane õnnetu lugu, alkoholismile kalduv mees, kes hakkab purjus peaga relvadega vehkima ning lõpuks kukub lihtsalt oma pea lõhki. Tüli järel ei jõutud enam ära leppidagi. Pärast uut abielu ja kahte last on Räikköse joomatuuridest märksa vähem kirjutatud. Nagu ütleb Hotakainen, on tal ka märksa rohkem, mida kaotada. "Võidusõitja kohta olen ma ikka sitaks palju joonud. Ilmselt ka kõigi teiste eest ja mitu korda. Aga enam mul pole sellist seisu, et ma ootaks, kuidas hooaja lõppedes saab jälle jooma hakata. Ning ma ei oota, et saaks ainult karjäär läbi, siis hakkame tinutama. Ma olen nii palju joonud, et rohkem pole vaja." Joomingu asemel on pikad kirjeldused lastega mängimisest – mõistlik valik, aga mitte väga müüv uudiste pealkirjana.

Hotakainen kirjutab, et sellele mõeldes on tal kole vaadata vormelisõitu. Ta küll ei peatu sellel pikemalt, aga soome lugejad teavad, et Hotakainen ise elas napilt üle autoavarii 2012. aastal, kui kaks teises autos olnud inimest sai surma. See teadmine annab uue varjundi Hotakaise kirjeldustele, kuidas Räikkönen on tänavaliikluses täielik huligaan ja kuidas ta ei julgenud selle kohta sõnagi öelda.

Kuigi raamatus on küllaltki palju soomlastest tegelasi, kelle nimi ei pruugi avalikkusele palju öelda, on see ka mujal osutunud edukaks. Kui Soomes on raamatut trükitud rekordiliselt üle 100 000 eksemplari, siis tõlkeõigused on müüdud muuhulgas inglise, saksa, itaalia, poola ja mitmesse muude keelde, mis ühe soome raamatu kohta on ebatavaline. Mis on selle saladus? Loetavuse huvides tuleb kirjutada vormeliraamat, mis vormelitest liiga palju ei räägi, mis neist autodest ikka kirjutada.