Arvustus. Südamega kirjutatud südametu lugu ({{commentsTotal}})

Südameoperatsioon.
Südameoperatsioon. Autor/allikas: ERR

Maylis de Kerangali romaan "Parandada elavaid" parandab elavaid kunstilise kogemuse kaudu ja ka puhtpraktiliselt.

Maylis de Kerangal, Parandada elavaid. Prantsuse keelest tõlkinud Leena Tomasberg, toimetanud Triinu Tamm. Kujundanud Jüri Jegorov ja Villu Koskaru. Sari "Punane raamat". Tänapäev, 2018. 214 lk.

Arvustus ilmus algselt Sirbis.

"Punase raamatu" sarjas on ilmunud prantsuse kirjaniku Maylis de Kerangali (sündinud 1967) esmaeestindus, Leena Tomas­bergi tundlikus tõlkes "Parandada elavaid". Hoiatan kohe ette: raamatu tagakaanetekstis on kulminatsioonihetk paljastatud. Eellugu on aga selline: vanemad kõhklevad, kas anda oma koomas poja süda võõrale, kelle elu võiks tuksuv, aga Simonile ometi pärast ränka autoõnnetust kasutu süda päästa.

Prantsuse uue kooli meister de Kerangal korraldab katastroofi kohe raamatu hakul, tuues meelde teise mullu "Punase raamatu" sarjas ilmunud aktuaalse prantsuse kirjaniku Leïla Slimani teose "Hällilaul", mille alguses tapetakse samuti lapsed. Sellega sisu sarnasus küll piirdub. Anatoomilised ja psühholoogilised kirjeldused on mõlemas romaanis kalkkülmad, mille taga aimub autorite üüratut empaatiat. Neist teostest õhkub, et olukordi on ajendanud looma autorite mure inimeste ja eetika pärast.

Üks sarnasus on siiski veel: neis teostes ei looda mingit kordumatut maailma eriti hiilgava keelekasutusega. Pigem ehitatakse üles painavalt täpsed, ent ometi salapärased psühholoogilised olukorrad, kus sõna on pelgalt kõige käepärasem tööriist.

Niisiis, Marianne'i ja Seani 19aastane poeg Simon hukkub autoõnnetuses. Õigemini, ta langeb koomasse. Teda ei õnnestu arstide sõnul päästa, ent mõni ta organ veel toimib ning võiks töötada kellegi teise heaks. Mida teeksite teie lapsevanemana? Seda küsimust ei tahaks isegi moodustada – olukord on tõesti kohutav. De Kerangal toob selle sümboolse akti põnevusromaanilikult oma ebamugavalt terava valguse all edasi antud loo keskmesse. Lugeja asetatakse keset kirjutatud ja kirjutamata eetikakoodekseid ja inimihusid, igaühel on võimalus kaasa mõelda kriisiolukorras inimestega. Kas poja südant loovutades nõustuvad ajusurmas Simoni vanemad Marianne ja Sean poja surmaga, teda ise peaaegu surmates? Või lepivad nad nii tehes paratamatusega ning sooritavad hoopis heateo tundmatule isikule, kellele kingivad elu (ja see persoon hakkab ju endas kandma nende poja südant). Kus lõpeb lapsearmastus, kus algab isekus? Mil määral oleme kinni konventsioonides, eelarvamustes? Või oleme südametud hoopis siis, kui laseme poja südame eemaldada?

Ilukirjanduslikus vormis esitatud küsimus paneb sisimas vastama iga lugeja, sest puudutamata see raamat ei jäta. Eestis, olgu öeldud, siirdatakse südant ainult koostöös Soome kolleegidega.1

"Ma ei taha, et nad ta keha lahti lõikaksid, et nad teda nüliksid, ma ei taha, et nad ta tühjaks teevad – Seani kromaatiliselt puhas, kõlatu hääl, mida külm ihub nagu tuhk noatera" (lk 112). Vanemate psüühikas kohtub kolm stiihiat: lootus, et elus südamega, ent kõiges muus surnud poeg siiski ühel päeval tõuseb ja särab; metafüüsiline hirm lõikumise ees ja vastumeelsus sümboolse tapmise ees. Vastukaaluks on ratsionaalne otsus, et südame elutegevus jätkub võõras ihus, teadmata isegi, kas operatsioon õnnestub. Jah, vanemate kõhklustest tuleb aru saada. Ja kuigi autor on jätnud Seani ja Marianne'i üsna visandlikeks, poevad nad lugejale hinge ainult selle maailma keerulisima dilemma kaudu.

Romaani huvitavaim osa on aga kirurgi ja siirdamiskoordinaatori töö, kuidas nad veenavad Marianne'i ja Seani alla kirjutama. Need dialoogid ja karakterid ning nendevaheline pinge on täielik peenmehaanika ja ilmselt just selliste õhustike loomise eest on de Kerangal oma kodumaal tõusnud hinnatud kirjanike hulka, mitte pelgalt eetiliste probleemide püstitamise tõttu.

Lugejat ei hoita aga pealiinis vangis. Simon ei ole jäänud kõigest koomas lebavaks tombuks, vaid talle on antud raamatus ka elu. Teda kirjeldatakse pruudi suu kaudu ning iseloomustus tekib mõne pisiasja toel: poiss võis vahel vastikult käituda, aga tema mahajäetud tuba on nii liigutav. Kuigi de Kerangal pole ühelgi hetkel sentimentaalne, kandub kirjeldustest lugejani kurbust ja haledust. Kui aga n-ö võttepaigaks on haigla, jääb romaaniniidi külge töötajaid, kellest visandatakse oskuslikke miniportreid kogu nende eraelu sasipundardega. Need jäävadki harutamata, sest nad on statistid – ja nii trööstitu ning tühine tundub tegelikult see elu, mida ihatakse kas või hangitud südamega.

Kirg avaldub teoses sageli telefonikõnet oodates: kel tegelastest eesmärk süda patsiendi heaks leida, kel eesmärk süda endale saada. Meditsiiniõel Cordélial on samuti omamoodi mure südameasjadega: ta ootab, et helistaks mees, keda huvitav tegelikult ainult seks. Nii keerleb pealiini ümber pisemaid draamasid ja romaanist saaks kindlasti vändata ka haiglasarja, seda enam et autor tunneb end meditsiiniteemas tõesti koduselt. Vahel liigagi: see on sügavalt ihuline raamat, kus näidatakse füüsilise maailma haprust – ega see tegevusväli ole jänkud nurmenukuaasal.

Prantsuse kirjanik Maylis de Kerangal (pildil) on pälvinud kirjandusauhinna Prix Médicis ning olnud Goncourt'i auhinna kandidaatide seas. Tema romaani "Parandada elavaid" Leena Tomasbergi tõlge on ilukirjandusliku tõlke kategoorias Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna kandidaat.

G. Garitan / Wikimedia Commons

Psühholoogiline pinevus haarab, kuid paiguti on autor justkui järele andnud võib-olla nähtud põnevusfilmidest tulvavale thriller'i-ihale. Autod päästvate südametega kihutavad vilkurite plinkides mööda öist maanteed, Marianne ukerdab maa-aluses parklas teel kohutava tõe poole, üksikasjalikult kirjeldatud kaubik raamatu alul, kui tragöödia toimus – kinematograafilised stseenid on pikad ja efektsed. Maylis de Kerangal oleks justkui mõelnud, et Katell Quillévéré kirjutab kaks aastat hiljem tema 2014. aastal ilmunud romaani filmiks. Ja siis peab olema põnevust ning liikumist, sest paljalt psühholoogilisest pingest ei piisa ning nagu nõelte peal peetavad dialoogid anuvad pildilist katet.

Siin kujuneb kerge funktsiooni ja motivatsiooni vastasseis, nagu on kirjeldanud Gérard Genette.3 Meil on lugu, mis jõuab vankuvi jalu nullpunkti ehk õnnetuseni, kust kõik kerima hakkab, ja seejärel tormavad sündmused meeleheitliku hooga: katastroofiga tuleb leppida kohe. Nii autoril kui ka lugejal võib hõlpsalt jääda mulje, et liikumise kirjeldused romaanis annavad gaasi juurdegi, aga paradoksaalselt need lugematud auto- ja mootorrattasõidud pigem koormavad lugemisel, sest tahaks juba kohal olla, nende inimeste juttude ja mõtete keskel. De Kerangali teose hoog on eelkõige tema psühholoogilises pinges, mitte vormilistes efektides. Ei tea, kas oleks patt nõuda paarisajaleheküljeliselt kütkestavalt romaanilt enamat ökonoomsust, aga elame ju minitekstide ajajärgul. Võib-olla olen minagi sellest rikutud. Tegelikult ei räägi ma kärpimisest, vaid sellest, et romaan võiks joosta mööda imepeent niiti tasakaalu kaotamata. Fookuses püsimine samal ajal temaatikat avardades ongi kirjanikule karm ülesanne.

Paar sõna siiski just pikkade ilukirjanduslike vormide kaitseks. Viimasel poolaastal on olnud eesti meedia- ja mõtteruumis (kohati siiski sama ruum) pidev teema, et inimesed otsivad elu ja ka lugemislauda täites abi esoteerikast ja alternatiivmeditsiinist, mitte aga ilukirjandusest ja religioonist. De Kerangali "Parandada elavaid" parandab elavaid. Nii kunstilise kogemuse kaudu kui ka puhtpraktiliselt. Kel on endal mõne lähedasega õnnetult läinud, leiab raamatust ehk hingeabi. Kellel pole mitte midagi halvasti läinud, selle paneb teos ehk senisest enamgi hindama elu ja mõtlema selle väärtuse ja hapruse üle.

1 Elundidoonorlus.ee

2 "Réparer les vivants" (2016), režissöör Katell Quillévéré.

3 Gérard Genette, Tekstist teoseni. Tlk Anti Saar. EKSA, 2018.

Allikas: Rirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: