President Kersti Kaljulaidi kõne laulupeol

Hea Eesti rahvas!

150 aastat tagasi toimus meie esimene laulupidu. Oleks tsaarivõim toona teadnud, mida laulupidu eesti rahvaga teeb, ei oleks seda pidu ilmselt kunagi toimunud. Laul teeb eestlase rõõmsaks. Laul teeb eestlase julgeks. Laul teeb eestlase vabaks.

Ka siis, kui sumisesime rohkem nagu suletud suuga, oli laulu- ja tantsupeol eestlane olemist ikkagi veidi rohkem kui argipäevas. Mõte me peas oli kõigil ju üks, kui laulsime – oli õnn, oli rõõm, oli naer, oli nutt.

Jah, okupatsiooniaja pidude näol olid ka armid, võõrad laulud. Aga oli Koit ja oli Isamaa. Ja veeretati Viru valssi, ja viire takka loojus päike. Mõistsime ütlemata. Ja jäime alles. Las ta siis kumiseb meiega tänagi kaasa – see minevik, olevik ja muidugi ka tulevik!

Laulupidude tulevik, muide, sebib täna ja homme siin laulukaare esiridades. Kus nemad lähevad, põrand põrub. Ikka nii, nagu meie väsimatud tantsuõpetajadki tahavad – rõhksamm vastu maad. See on väikese eestlase tänane, naerulohkudega maailm.

Nad laulavad juba maast, mida armastavad. Nad laulavad sellestki, et õnn ei tule pikutades, pigem sabast sikutades. Just need on eestlaste laulud – kild lootust igas nukras hetkes ja väike manitsus igas rõõmsas päevas.

Head eestlased!

On lauluaeg. Olge meiega! Ja laulge julgesti meiega! Meie dirigendid on ka teie dirigendid, sel nädalavahetusel on kogu võim nende käes!