Rein Kuresoo. Hiina draakon Aafrikas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Illustratiivne foto
Illustratiivne foto Autor/allikas: Vikerkaar

Üks vähestest Aafrika ja Hiina kokkupuudetest keskajal toimus Mingi dünastia teise keisri Yongle valitsemisajal. Tema eunuhhist admiral Zheng He, Mongoli impeeriumi teenistusse astunud moslemist pärslase järeltulija, Hiina kuulsaim meresõitja ja maadeavastaja, arendas välja "Aardelaevastiku", kirjutab Rein Kuresoo Vikerkaares.

See oli armaada, millega võrreldavat ei laevade arvult ega suuruselt Hiina ei suutnud uuesti välja panna enne 20. sajandit. Yongle on peamiselt tuntud kui Pekingi Keelatud Linna ehitamise algataja. Lasknud ehitada laevastiku, rahastas ta ka seitset maadeavastus- ja kaubandusreisi, millest kaugeimad jõudsid Hea Lootuse Neemeni Lõuna-Aafrikas (Hiinas levinud legendide kohaselt olevat purjetatud ka Ameerikasse). Neljandalt selliselt reisilt naasnud Zheng He hiigelsuured puulaevad tõid koju ka kaelkirjaku, kes oli saadud kingiks Malindi (praegu Keenia osa) diplomaatidelt.

Kaelkirjak jättis Yonglele nii sügava mulje, et ta laskis oma õuekunstnikul seda maalida. Pildil kukkus kaelkirjak välja mütoloogilise olendi qilin'i sarnane ja õukond hakkas Yongled veenma, et see ongi qilin – ükssarvikutaoline olend, kelle füüsiline ilmumine pidi tähendama taevaste vägede soosingut suurele keisrile. Yongle olevat küll eitanud, et tegemist on qilin'iga, kuid lasknud tuua üksikule loomale somaali kaupmeestelt paarilise. Nii olevat õukond jäänud ikkagi uskuma, et tegemist ongi qilin'iga. Yongle reisid, kus maadeavastamise kõrval käis ka kõva kauplemine, laiendasid oluliselt nn meresiiditeed, kuid pärast Yongle surma pöördus Hiina tagasi isolatsioonipoliitika juurde. Läks mööda üle viiesaja aasta, enne kui Hiina draakon kogu oma vägevuses qilin'i külastama tuli.

20. sajandi teisel poolel hakkasid kommunistlikud riigid tundma huvi Aafrika iseseisvusliikumiste vastu ja neist meelepäraseid toetama või siis vähemalt tegutsema selle nimel, et need muutuksid kommunistlikule leerile meelepäraseiks. Esialgu liikus Hiina selles osas NSV Liidu kiiluvees, kuid Moskva ja Pekingi suhete halvenedes tekkisid kummalgi omad protežeed. Somaalia-Etioopia konfliktis näiteks asus Hiina lõpuks toetama Somaa-liat ja NSVL Etioopiat. Aktiivselt pidi Hiina RV Aafrikast sõpru otsima selleks, et ÜRO-st ja selle julgeolekunõukogust välja tõrjuda asutajaliige Hiina Vabariik (Taiwan), mis sai teoks 1971. aastal. Ühe Hiina doktriini maksmapanekuks Aafrikas tuli Hiinal välja panna nii mõndagi – arste, relvi ja raha. Aga Mao Zedongi Hiina oli majanduslikult nõrk ja ta toonane mõju Aafrikas suhteliselt väikene. Võib öelda, et suures osas susserdas Hiina Aafrikas üsna teisejärguliste sissidega, kes püüdsid Hiinale ebameeldivate valitsuste vastu mässata. Isegi Kuuba, kel olid nimetamisväärsed sidemed 17 Aafrika riigiga ja kes osales tõsiselt kolmes relvakonfliktis, suutis toona Mustal Mandril rohkem punast tolmu üles tõsta kui taevapojad. Hiina avastas Aafrika tegelikult ikkagi pärast Den Xiaopingi reforme, mis majanduse kasvama panid. Sedapuhku polnud Hiina huvi Aafrikas levitada kommunismiideoloogia Hiina versiooni, vaid tõsiselt äri teha. 1990. aastatel hakkas formeeruma Hiina uus pikaajaline majandusstrateegia – kui 1978. aastast alates oli panustatud välisilmale avanemisse (gaige kaifang) ja väliskapitali ligitõmbamisse (yin jinglai 'sissetoomine'), siis nüüdsest sai printsiibiks zou chuqu('väljaminemine'), mis tähendas uute turgude ja investeerimisvõimaluste otsimist, kuid pikemas perspektiivis püüti leida ka energia- ja kõikvõimalikke teisi tooraineressursse. Hiina majandussidemeid hakati arendama süstemaatiliselt ning taasloodi sidemed Hiina diasporaaga maailmas. Ja lääneriikide koloniaalvõimu alt vabanenud Aafrika riigid tegid uksed Hiinale külalislahkelt lahti. Kui 1980. aastal oli Hiina-Aafrika kaubanduse kogumaht 1 miljardi dollari ringis, siis 2006. aastaks tõusis see 55 miljardini ning jätkab hoogsat ja sihikindlat kasvu, jõudes 2018. aastal 204 miljardini.

Hiina president Xi Jinping tuli 2013. aastal välja uute algatustega "Siiditee majandusvöönd" ja "21. sajandi meresiiditee", mille ühiseks nimeks sai Uus Siiditee. Hiina loodab uue hiidprojektiga taasluua Hiina iidse Siiditee Euroopasse ja Aafrikasse, investeerides umbes triljon dollarit kaubandustaristusse. Tänavu aprillis toimunud Siiditee foorumist võtsid osa 37 riigi liidrid, keda Hiina üritas veenda, et hiigelprojekt ei aja selles osalevaid riike võlaorjusesse. Palju kasutati selles kontekstis ennekuulmatut retoorikat nagu "nullkorruptsioon, roheline, multilateraalne, kvaliteetne, jätkusuutlik" jne.

Väheke enne Siiditee foorumit, 2018. aasta septembris, toimus Hiina-Aafrika koostööfoorumi tippkohtumine, kus oli kohal valdav enamus Aafrika 55 riigi juhtidest. Seal teatas Hiina plaanist käia Aafrika arenguks lähiaegadel välja 60 miljardit dollarit (20 miljardit riiklikke laene, 15 miljardit abi, veel 15 miljardit kahe erifondina ning 10 miljardit erasektori laenudena).

Suurem osa Aafrika riikidest sõltub endiselt tooraine ekspordist ja vajab suuri investeeringuid taristusse. Kui tooraine hinnad maailmaturul pärast buumiaastaid (2005–2007) taas langesid, vähenesid ka valuutatulud. Paljud juba niigi võlgades riigid võtsid taas dollarilaene ja laenukoormus kasvas sedamööda, kuidas nende valuutad dollari suhtes väärtust kaotasid. Investeeringud Aafrika riikide infrastruktuuri ei ole sageli olnud ja pole praegugi piisavalt tasuvad – ehitatavad objektid on kas liiga pika tasuvusajaga või lihtsalt tarbetult pompoossed. Viimase kohta on heaks näiteks 400 miljoni dollarilise eelarvega Sierra Leone lennujaama ehitamise plaanid, mille uus president Julius Maada Bio Maailmapanga ja IMF-i hoiatuse peale tühistas.

2005. aastal kustutas G8 18 maailma kõige enam võlgadesse sattunud riigi võlakoormad ühtekokku 40 miljardi dollari väärtuses. Nende hulka kuulus tervelt 14 Aafrika riiki: Benin, Burkina Faso, Etioopia, Ghana, Madagaskar, Mali, Mauritaania, Mosambiik, Niger, Rwanda, Senegal, Tansaania, Uganda ja Sambia. G8 lubas kustutada ka paljude teiste raskustesse sattunud riikide võlad, tingimusel et nood liberaliseerivad oma majandust, ohjeldavad korruptsiooni ning kärbivad riigieelarveid. Näiteks Nigeeria võlg rikaste lääneriikide ees oli peaaegu sama suur kui kõigi teiste, juba maksuvabastuse saanud riikide võlad kokku. Mainitud tingimuste täitmiseks on aga vähesed riigid midagi olulist teinud ja hiljem on nad eelistanud võtta hoopiski tingimusteta laene Hiinalt või siis erainvestoritelt. Toonane võlgade kustutamine aga tegi Aafrika riskiinvestoritele korraga väga atraktiivseks – kui on olemas teatav lootus, et rahvusvahelised finantsinstitutsioonid riikidele pankroti korral appi tulevad, on muidugi mugav laenata ja investeerida. Ühesõnaga, riikide eeldused võlaorjusesse sattuda on Aafrikas enam-vähem samasugused, nagu need olid mõned kümnendid tagasi. Praegusel hetkel on Aafrikas taas 18 riiki, kelle laenude kogumaht ületab 50% sisemajanduse kogutoodangust. Maailmapanga andmeil on Aafrika riikide välisvõlg jõudnud 2018. aasta lõpuks 417 miljardi dollarini. Umbes 20% Aafrika valitsuste välisvõlast kuulus Hiinale, millega oli Hiinast saanud Aafrika suurim võlausaldaja. Koos erasektori laenudega on võlakoorem hiinlaste ees veelgi suurem.

Peaaegu igas Aafrika riigis on Hiinal käsil mitmeid taristuprojekte. Ehitatakse sadamaid, maanteid ja raudteid, lennujaamu, tamme, elekrijaamu, sildu, koole, jalgpalliväljakuid jne. Kõiki neid ei finantseerita laenudest – sageli on riigid tasuks investeeringu eest loovutanud hiinlastele mingiks ajavahemikuks maavarade või muude loodusrikkuste kasutamise õigused.

Paratamatult tekib küsimus, mida Hiina Aafrikalt tahab? Tundub, et kõike: strateegilist asendit, naftat, haruldasi muldmetalle, puitu, kala… Tegelikult näib Hiinale täitsa hästi sobivat ka see, kui riigid üksteise järel lihtsalt tema lõa otsa satuvad. Hiina strateegilisi huve väljendab hiljuti Djiboutisse Doralehi sadama kõrvale rajatud sõjaväebaas, mis asub vaid tosina kilomeetri kaugusel USA Camp Lemonnier' baasist.

Hiina riik ei saa muidugi Aafrikat otsesui paljaks röövida, ta püüab püsida positiivses progressiretoorikas ja annab tegelikult riikidele päris palju välisabi, kohalikele elanikele tööd ning ehitab valmis objektid, mis seni on tundunud veidike ulmelistena – kasvõi seetõttu, et vajaduse korral suudab vaid Hiina hulgi oma tippspetsialiste väga lihtsates tingimustes majutada ja niiviisi keeruliste projektide hinnad kordades alla lüüa. Ehkki Hiina ise sedalaadi statistikat avaldama ei kipu, eraldas Hiina organisatsiooni AidData andmetel ajavahemikus 2000–2014 erinevatele riikidele tagastamatut abi üldse 75 miljardit dollarit ja andis turuintressidest soodsamalt laenu 275 miljardit dollarit ehk ühtekokku 350 miljardit dollarit (USA tegi seda samal ajavahemikul kokku 424 miljardit dollarit), ligi pool sellest Aafrikale. Võib kindlalt öelda, et praegusel hetkel panustab Hiina Aafrika haridusse mitmel erineval tasandil rohkem kui ükski teine riik. Lääneriikide humanitaartöötajad heidavad oma valitsustele sageli ette, et nood ei taha abiprojekte Hiinaga koordineerida – koos toimetades suudetaks kindlasti tõhusamalt ja suuremaid asju korda saata.

Muidugi on aja jooksul olnud kuulda palju nurinat Hiina projektide kvaliteedi üle ning ka täiesti ebaõnnestunud projektidest on näiteid küllaga. Näiteks hakkas hiinlaste ehitatud haigla Angolas Luandas kohe pärast valmimist pragunema ja tuli uuesti ehitada. Ja muidugi on nii mõnegi Aafrika riigi puhul kerkinud küsimus, milleks Hiina abiraha õieti kulutatakse. Nii näiteks on arvatud, et Zimbabwele antud tagastamatu abi eest ostis Robert Mugabe režiim relvi – ning seda nimekirja võiks õige pikalt jätkata.

Hiina riiklike huvide kõrval aga on Aafrikas üha enam esindatud erakapital ning üha rohkem inimesi läheb Aafrikasse lihtsalt õnne otsima – just Aafrika on tänapäeval tuhandete võimaluste maa, kus saab ka väikeselt alustades äri kiiresti kasvatada. Ning siin on sidemeid omades võimalik sahkerdada mistahes loodusvaradega, üha suuremaid mõõtmeid on võtmas kõikvõimalikud kriminaalsed tegevused.

Neist tuntuim on muidugi vandliäri. Hiinlastel on nõrkus elevandiluu vastu ja igas riigis, kus elab Aafrika elevante, seab end salamisi sisse ka mõni vandlit kokkuostev taevapoegade grupeering.

Elevandiluu kilohind tõusis 2014. aastal Kagu-Aasia turgudel 2100 dollarini (muide, ninasarviku sarve kilohind on üle 100 000 dollari, kõrgem kui plaatinal). Suure isaelevandi üksainus võhk võib kaaluda kuni 90 kilo, kuigi üldiselt pole nii kalleid võhakandjaid enam kuigi palju elus ja võhkade keskmine kaal langeb pidevalt. Ehkki suurem osa võha hinnast jääb vahendajate taskusse, on siiski selge, et ühe suurema veretööga võib Aafrika salakütt teenida summa, mida enamik Musta Mandri elanikest ei aja kokku ka kogu elu tööd rabades. Vahepeal tundus, et Hiina vandliparunid üritavad elevandiluu hinda eriti võikal moel veelgi tõsta – Zimbabwe ja Mosambiigi rahvusparkides mürgitasid äraostetud pargivahid elevantide joogikohti ilmselt lihtsalt selleks, et elevante jääks vähemaks ja seega võhkade hind veelgi kasvaks. Õnneks keelustas Hiina kogu kauplemise elevandiluuga. Pärast keelu jõustumist on sertifikaadita toorvandli hind ka mustal turul veidi langenud, mis on märk sellest, et suurem osa hiinlastest ei soovi siiski oma fetišeid hankida seadusega pahuksisse minnes.

Aafrika elevandil ei lähe hästi. 1980. aastatel arvati neid londilisi kogu mandril elavat umbes 1,2 miljonit, millest praeguseks on järel alla kolmandiku. 1990. aastal võeti CITES-i (Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni) raames vastu otsus vandlikaubandus täielikult keelata. Keeld näis toimivat hästi – 90ndatel vähenes elevantide salaküttimine oluliselt. Kahjuks otsustati 1997. aastal taas lubada mõnedel riikidel paisata turule salaküttidelt konfiskeeritud elevandiluuvarud ja see otsus käivitas vandlituru uuesti. Hiinas kasvas rikkus just sel ajal jõudsalt ja uusrikkad hiinlased soovivad oma vastselt omandatud head elujärge välja näidata. Praegu soovivad Botswana, Angola, Zimbabwe ja Sambia ühiselt oma elevandiluuvarud maha müüa ning see võib kiskuda elevandid uude hävingupöörisesse.

Ninasarvikutega on lood veelgi hullemad: imetabane hiina traditsiooniline meditsiin on tänaseks viinud teravmokk-ninasarvikud väljasuremise piirile ja laimokk-ninasarvikud lähenevad sellele suure kiirusega. Tapetud ninasarvikute sarved on pulbriks jahvatatud ja alla neelatud, ilma et keegi sellest kuidagi tervemaks, ilusamaks, targemaks või seksikamaks oleks saanud. Lisaks on suur hunnik süüdimatute inimeste raha liikunud kurjategijate kätte ning viimase kümmekonna aasta jooksul on tapetud umbes tuhatkond pargivahti või muud ninasarvikute turvamisega tegelenud inimest.

Võib muidugi fantaseerida, kuidas õpetada hiinlasi ninasarvikute sarvede asemel omaenese küüsi närima (küünte keratiin on praktiliselt identne ninasarviku sarve keratiiniga), ja kui näritav peab just sarv olema, saaks tänapäeva tüvirakkude tehnoloogiat kasutades igale huvilisele isikliku sarve nina peale kasvama panna. Paraku pole hiina meditsiini jaoks ravimi keemiline koostis oluline, peaasi, et ta sisaldab vägeva looma chi'd, eluenergiat, millesse uskumata sarvel muidugi toimet polegi. Räägitakse, et väga sageli on ninasarviku sarve ostjad mõne hääbuva inimese omaksed, kes tahavad armsale kaasale, isale või emale kalli ravimi soetamisega näidata, kuivõrd nad temast hoolivad. Veelgi pahaendelisem tõsiasi on, et ka ninasarviku sarvest nipsasjade järele on tekkinud üha suurenev nõudlus, seda eriti Vietnami uusrikastest kurjamite seas, kes tegutsevad hiinlastega käsikäes. Ja neid ei peata miski – isegi täielikult tarastatud ja põhimõtteliselt hoolikalt valvatud, kuid korruptsioonist vaevatud Krügeri rahvuspargis Lõuna-Aafrika Vabariigis tapeti näiteks ainuüksi 2016. aastal 662 ninasarvikut (ja seal arvatakse kokku elavat vähem kui 500 teravmokk- ja umbes 6500 laimokk-ninasarvikut). Seetõttu on väga raske uskuda, et ninasarvikutel võiks looduses enam tulevikku olla.

Sama teed elevantide ja ninasarvikutega kaovad ka pangoliinid ehk soomusloomad. Nende soomused on hinnatud arstim hiina meditsiinis. Pangoliini hõrku liha aga peetakse nii Hiinas kui ka Vietnamis luksusroaks. Mida vähemaks jääb pangoliine, seda suuremaks muutub mustal turul nõudlus nende järele ja tõuseb hind. Soomusloomad on vastupidavad loomad ning neid smugeldatakse salaja Hiinasse ja Vietnami, rahvusvaheline kauplemine pangoliinidega on keelatud. Kahjuks pole keelatud pangoliini soomustega kauplemine Hiina apteekides, mis väidetavasti toimub vanade varude arvelt. Siiski on Hiina praegu korraldamas pangoliinisoomuste varude arvelevõttu.

Hiina himud ei ole piirdunud üksnes elevandiluu, ninasarvikusarvede ja soomusloomade soomuste ja lihaga. Hiina himustab madusid, kilpkonni, lõvide ja leopardide luid, niiluse ahvenaid, vääris- ja rämpspuitu, muldmetalle, poolvääriskive, jõehobuhambaid, Mosambiigi külakoeri… Muidugi ei piirdu Hiina isud üksnes Aafrikaga, samavõrd ihaldusväärsed on Amasoonia jaaguarikihvad ja aarad, kõikide maailma merede merihobukesed ja haiuimed, Siberi ja Kanada karude käpad ja sapipõied, Mehhiko lahe totoaba'de sapipõied, Vahemere-äärsete maade põlispuud…

Hiina meditsiin on mäletamatutest aegadest tundnud eijao'd. See on eeslinahkade keetmisel saadav želeetaoline võie, mida kasutatakse toonikumina nõrkuse ja unetuse puhul, veritsuse vastu ja kuiva köha puhul. On kaheldav, kas need vaevused on muutunud sagedasemaks, igal juhul on Hiinas ja mujalgi maailmas mootorveokite kasutamise tõttu vähenenud eeslite arv. Hiinlaste ostujõud on aga suurenenud ja apteekrid on teinud mõnedele toodetele võimsaid reklaamikampaaniaid ning see on suurendanud ka nõudlust eijao järele. Eeslinahku ostetakse nüüd kokku kogu maailmast, kuid erilise löögi all on Aafrika, kust seda tooret saab odavamalt – vaatamata sellele, et näiteks Keenias on eeslinaha hind viimasel aastakümnel suurenenud üle neljakümne korra. Nii ostavadki hiina tapamajad Aafrikas sadade tuhandete kaupa kokku eesleid. Ajakirjanduses on eijao'd nimetatud uueks vandliks.

Ajavahemikul 2011–2016 vähenes Botswanas eeslite arv 60% ja Lesothos viiendiku võrra. Ehkki vaeseid põllumehi ei saa süüdistada, kui nad müüvad oma väärtusliku veolooma raha eest, mis on kümneid kordi suurem, kui eesel kunagi on maksnud, ei müü eesleid enamasti omanikud, vaid vargad. Kui Mali seadis eeslite tapmisele 2016. aastal piirangud, hakkasid kuritegelikud sündikaadid Mali eesleid läbi Burkina Faso Ghanasse tapale ajama. See on veelgi kasumlikum äri, sest eesel, kes Malis või Burkina Fasos maksab umbes 90 dollarit, toob Ghanas sisse ligi 195 dollarit. Mitmed Aafrika riigid, sh Botswana, on praegu eeslinahkade ekpordi keelanud.

Hiinlaste tegevus kalanduse vallas võib võtta väga veidraid vorme. Taevapojad on juba vaat et tühjaks püüdnud kogu rannikumere nii Musta Mandri India kui ka Atlandi ookeani poolsetel randadel ning nüüd jõudnud ka sisevetele. Täiesti isevärki kalamehejutte võib rääkida Aafrika riftijärvede, näiteks Victoria järve kohta.

Victoria järve kunagine liigirikkus on saanud tugevasti raputada. Kohalikud väiksemad tilaapialiigid on suures osas asendunud sissetoodud suurema niiluse tilaapiaga. Kuid kõige põhjalikumalt on järve kalastiku pahupidi pööranud niiluse ahven, kellele 1950. aastatel tee järve lahti tehti. Ahvenad ei elanud tegelikult siit üldse väga kaugel: Niiluse üks haru, Victoria Niilus, saab järvest alguse, ning niiluse ahvenad elasid Murchison Fallsi kärestikest allavoolu, kust britid nad ülemjooksule asustasid. Järveni jõudis kala 1960. aastate alguses ning sigis ja kasvas seal edukalt. Tavaliselt jääb niiluse ahvenate kaal alla 40 kg ning neis vetes, kus kalu palju püütakse, võib rahul olla juba viiekiloste purikatega. Seal, kus kaladel on rikkalik toidulaud ning kus neid eriti ei püüta, võivad kalad tunduvalt suuremaks kasvada. Victoria kalurid püüdsid niiluse ahvena järve tulemise aegu kalu traditsiooniliste kalapüünistega, mis olid mõeldud kuni peopesasuuruste tilaapiate, mitte nuumsea mõõtu kalade püügiks. Kui kalurid hiidkalade olemasolu avastasid ja nende püüdmiseks sobiva varustuse soetasid, vinnati 1970. aastatel Victoria järvest harukorril isegi kuni 200 kilo raskuseid kalu. Uganda türanni Idi Amini valitsemisaja tipul levis rahva seas kuuldus, et ahvenad on end hirmuvalitseja ohvritest suureks söönud. Pole päris võimatu, et hiidkalad inimlihast tõepoolest osa said. Idi Aminil oli residents väikesel Makusu saarel Entebbe lähedal, kus Aafrika üks kurikuulsamaid diktaatoreid puhkamas käis. Hirmuvalitseja võttis ka puhkusele tööd kaasa, piinates ja tappes saarel oma oletatavaid ja tegelikke vastaseid. Laibad oli mugav krokodillide ette heita – need tegid vees vihurina pööreldes ohvrid suupärasteks tükkideks. Kuigi kalad võisid toona krokodillide laualt palukesi püüdes süngest söömaorgiast osa saada, oli niiluse ahvenatele järves kaetud siiski märksa mugavam bufeelaud – esialgu oli siit võtta rohkesti nii tsihliide kui ka tilaapiaid, erinevaid karplasi, sägasid, guraamisid, sardiine, elevant- ja kopskalu.

Nagu öeldud, olid Victoria järve kalurid enne niiluse ahvena ilmumist püüdnud lahjasid ja luiseid tsihliide, mille püük eriti kukrut ei täitnud. Lühikese aja jooksul muutusid kalasaagid järvest mitmekümnekordseks. Suurte niiluse ahvenate fileed hinnatakse kogu maailmas ja nii kerkisid järve äärde külmhooned, kust saak edasi Euroopasse, Jaapanisse, Hiinasse ja Iisraeli saadeti. Victoria kalanduse käivet hinnati 1980. aastatel sadade miljonite dollarite suuruseks. Osteti uusi kalapaate ja traalereid, kaluriks hakkasid silma pilgutamata ka põlised kuivamaarotid. Suured kalad andsid tööd ja leiba paljudele tuhandetele inimestele – isegi niiluse ahvenate pead, vähest liha kandvad luud ja nahk suitsetati ning müüdi Tšaadi ja Kongosse mugongowazi nime all. Kongos läksid hämaratel, maagiaga seotud asjaoludel kaubaks koguni suurte kalade silmamunad.

Niiluse ahvena toodud kullavihm ei kestnud kaua, kuid ootamatult on sellele padule järgnenud järelsabin – Hiinas on hakatud himustama niiluse ahvena ujupõisi, mida peetakse afrodisiaakumiks.

Hiinlaste himu teatud kalade ujupõite järele on juba viinud väljasuremise piirile Mehhiko lahes elava kala totoaba ning sellega seoses praktiliselt tapnud pringliliigi vaquita, kes upub totoaba-võrkudesse. Kuna totoaba'de ujupõied on muutunud turul järjest haruldasemaks ja kallimaks, on hinda tõusnud niiluse ahvenate põied. Uganda kalur saab nende eest ülesostjalt päris kopsaka tasu. Seetõttu jahivad kalurid ka suhteliselt väikeseid kalu. Nagu sellest poleks veel küllalt, on hiinlased hakanud importima Victoria-äärsetesse riikidesse Hiina kalakasvatustes toodetud külmutatud kala, sealhulgas ka tilaapiat. Hiina kala import Keeniasse on juba laostanud suure osa Victoria järve ääres elavatest Keenia kaluritest, sest hiinlased suudavad kala pakkuda märksa odavamalt. Uganda kalaturule on taevapojad alles sisenemas. Päris viimasel ajal on Uganda ajanud jalule lausa sõjaväe, et takistada alamõõduliste niiluse ahvenate väljapüüki.

Ohtralt veab Hiina Aafrikast välja metsa. Tavalise tarbepuidu kõrval smugeldatakse laevadele ka ekspordipiirangutega väärispuitu. On ka selliseid puiduliike, mille väljavedu on üldse keelatud, kuid konteineritesse on tavalise puidu vahele võimalik peita kõike, mida tarvis – seest õõnestatud palgid on sageli ka vutlariks, milles viiakse Aafrika sadamatest välja elevandiluu. Mosambiigis oli 2013. aastal 76% eksporditavast puidust raiutud illegaalselt, 93% sellest viidi Hiinasse. On hinnatud, et ajavahemikus 2007–2013 sai maailma üks vähim arenenud riike hiinlastelt üksnes puiduekspordi maksutuludega vastu pükse umbes 146 miljonit dollarit. WWF-i pealekäimisel on Hiina probleemile reageerinud, kutsudes suuremaid ja seaduskuulekamaid puidufirmasid korrastama oma kokkuostjate turgu ja arendama Mosambiigis säästlikumat metsanduse mudelit. Praeguste raiemahtude juures on Mosambiik 15 aasta pärast metsata. Väga palju parem ei ole olukord metsa väljaveoga Hiinasse ka Angolas, Nigeerias ja Gabonis ning isegi metsavaeses Namiibias on viimasel ajal paljastatud suuri väärispuidu keelatud väljaveo mahhinatsioone.

Igas Aafrika riigis on hiinlaste tegevusel oma muster. Hiinlaste sõrmejäljed on kõige rasvasemad neis riikides, mis on Hiinast kõige suuremasse sõltuvusse sattunud. Esikümnesse kuuluvad Angola, Etioopia, Keenia, Kongo, Sudaan, Sambia, Kamerun, Nigeeria, Ghana ja Kongo DV.

Hiina on ostnud kokku suure osa Sambia neist välisvõlgadest, mille IMF 2005. aastal kustutamata jättis, ning on riigile taas lahkelt uusi laene andnud. Algatatud projektid kipuvad aga sageli kahjumlikuks kujunema ning nii on hiinlased üle võtmas Sambia suurimaid elektrijaamu ja peatselt valmivat uut Kenneth Kaunda lennujaama Lusakas. Sambias elab juba umbes 100 000 hiinlast, kes sageli sambialasi ka väikeäridest välja tõrjuvad. Näiteks ei ole Lusaka lähedal elavatel maanaistel enam võimalust teenida raha kanade viimisega pealinna turule, sest hiinlased rajasid linna lähedale kanavabriku ja müüvad kanu odavama hinnaga kui kohalikud. Hiina päritolu kangad on pea täielikult lämmatanud Sambia (aga ka paljude teiste Aafrika riikide) kohaliku tekstiilitööstuse.

2017. aasta septembris saadeti "julgeolekukaalutlustel" Lusaka lennujaamast kodumaale tagasi Keenia õigusteaduste professor ja endine korruptsioonivastase komisjoni esimees Patrick Lumumba, kes oli tulnud pidama loengut Hiina mõjust Aafrikas. Aasta hiljem asus Sambia politsei mundris tööle kaheksa hiinlast, kes peavad aitama tagada korda mõnedes Hiina projektidega seotud piirkondades. Sambialasi häirib aga see, et hiinlastest politseinikud võivad arreteerida ka sambialasi ja nii on ka juhtunud.

Sambias tegutseb ammu Hiina raadiojaam, aga kui Zambian Timesis ilmus mandariinikeelne artikkel, ajas see rahva juba tõsiselt marru. Kui 2016. aastal nägin ma Lusakas üht hiina kasiinot, siis kaks aastat hiljem oli neid juba viis. Sambia vasekaevanduste töötajad saavad kõigi teiste kaasmaalastega võrreldes päris korralikku palka ja see raha on vaja ära võtta. Tugeva surve all on kõik Sambia loodusvarad, mida kasvava välisvõla katteks riigist üha vilkamalt välja viiakse. Muu hulgas on Sambias (ja paljudes teistes Aafrika riikides) laialt levinud söepõletamine, mida on ikka tehtud selleks, et perenaised eeslinnades ja puudeta külades saaksid toitu valmistada. Praegu ostavad tee äärde kauplemiseks toodud söekotte agaralt Hiina ülesostjad – lõppkokkuvõttes satub üksjagu sellest ka Euroopa turgudele grillsöena. Puusöe hind on omajagu tõusnud, nii et selle ostmine käib kohalikele juba sageli üle jõu, kuid metsa raiutakse ning sütt põletatakse üha rohkem.

Kui Sambia ninasarvikud kuulutati ametlikult väljasurnuks juba 1998. aastal (praeguseks on teravmokk-ninasarvikud Põhja-Luangwa rahvusparki taasasustatud) ja elevantide salaküttimine käib veidi väiksema hooga edasi, siis nüüd on löögi alla sattunud ka jõehobud. Sambia valitsus on teatanud, et kavatseb tappa South-Luangwa rahvuspargis 2000 jõehobu, sest nende arvukus olevat rahvuspargi ökoloogilisest kandevõimest suurem. Ehkki jõehobusid on South-Luangwas tõepoolest palju, teavad paraku kõik, et sellegi otsuse on tegelikult tinginud võlad hiinlastele – jõehobude hambad lähevad Hiinas vandli asendajana hästi kaubaks.

Etioopias, Addis Abeba lähedal, on Bishoftu linnake, mille järvede ääres paiknevates spaades käivad puhkamas nii pealinna elanikud kui ka sealkandis töötavad hiinlased. Ühe linnaäärse järve ääres lööb mu ninna kirbe seasõnniku lõhn. Selgub, et see on hiigelsuur hiinlastele kuuluv sigala. Kuna Etioopia ida-kristlased nagu moslemidki sealiha ei söö ja põgenevad juba seahaisu peale, ongi hiinlased selles linnaosas saanud ruumi uusarendusteks. Sigalast mitte väga kaugel on näiteks suur majakarp, millel ilutsevad mustade tüdrukute pildid ja hiinakeelsed kirjad – kohalike sõnul on tegu massaaži-salongiga, mis on tegelikult bordell. Addis Abeba – Djibouti raudtee, mida hiinlased toona ehitasid, on praeguseks valmis ja kuuldavasti on selle tasuvus kaugelt alla ootuste. Samal ajal peab Hiina valitsus Keeniaga läbirääkimisi Mombasa sadama oma valdusse saamiseks, et kahjumlikuks osutunud Keenia raudtee laenu katta.

Ent kõigele vaatamata tundub Hiina raha paljudele Aafrika juhtidele magus olevat. Seni kui Botswanas oli presidendiks Seretse Khama Ian Khama, olid Hiina ja Botswana suhted jahedad. Enne tema valitsemisaega olid hiinlased Bots-wanasse ehitanud elektrijaama. Khama kritiseeris selle kvaliteeti ja lubas hiinlastega enam mitte asju ajada. Khamal oli ka üsna selge pilt probleemidest, milleni olid Hiinaga sehkendades jõudnud kõik Botswana naaberriigid. Pruukis vaid Khamal presidenditool üle anda oma järglasele Mogkweetsi Masisile, kui too Pekingisse Hiina-Aafrika koostööfoorumile Xi Jinpingi käsi lakkuma tormas, naastes laenukokkuleppega Mosetse-Kazungula raudtee ehitamiseks. Arvatakse, et see projekt läheb maksma umbes 800 miljonit dollarit ning raudteed ehitama hakkavad loomulikult hiinlased. On märgiline, et Seretse Khama Ian Khama külastas kohe peale suure koostööleppe sõlmimist dalai-laamat, lootuses hiinlasi välja vihastada.

Aga kõik see on alles algus. Taevapoegade tegudest Mustal Mandril alles hakatakse kirjutama lugusid, mille kõrval kõik siinkirjutatu kahvatub.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Vikerkaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: