Arvustus. Järjekordne L.I.E.S. plaadifirma hiiglane käis Tallinna raputamas ({{commentsTotal}})

NGLY
NGLY Autor/allikas: fb

Klubimuusika

NGLY (ARG), Myn (FR), residendid Robert Nikolajev ja Susanna Raiend

peosari Diesko

klubis Kauplus Aasia, Tallinn

4. oktoobril

Kohalikud alternatiivse tantsumuusika promootorid on siinmail kiiduväärt tööd teinud. Ma ei ole pidanud sõitma väljapoole Eestit, et kogeda suurfestivalidel praegu tähtsaid artiste ja plaadikeerutajaid. Afrofuturist Hieroglyphic Being, särisev duo Rezzett, autsaiderlik Huerco S, alati naerusuine Jaapani house-täht Soichi Terada, tumedalt rabe Beau Wanzer, noor lo-fi-prints Greg Beato, müstiline Legowelt ja electro-kuninganna Helena Hauff – need on ainult mõned pikast nimekirjast, keda kodumaa pinnal kinni olen püüdnud. Ka kärmelt kultusstaatuse saavutanud plaadifirma L.I.E.S. esindatud muusikuid on me klubides palju esinemas käinud. Tõsi, ega sellised üritused eriti kajastust leia – mõni artist on käinud üsna märkamatult, kuigi tegelikult on see ju võimas asi. Märgates lokaali Kauplus Aasia esinema tulevat Argentiina techno-artist NGLY, vajutasin kohe sündmuse Facebooki lehel "minemas" nuppu.

Üks põhjus nii käituda oli kindlasti see, et minu arvates on artisti "I Don't Have A Soul" üks viimase viie aasta eredamaid techno-lugusid. See melanhoolse tooniga kompositsioon lummab. Meeldib ka selle raja lo-fi-prügine viimistlus, mida kuulates saab aru, et tegu on otsesalvestusega stuudios. Isegi väiksed apsud on ilustamata sisse jäetud. Märkimist väärib ka träkk "5674", mis jäljendab varalahkunud Chicago house-produtsendi Armando biidimustrit legendaarsest happeloost "Land Of Confusion".

Laheda auraga Kauplus Aasia on end juba tõestanud selliste esinejate jaoks sobivaima kontserdipaiga. Seetõttu oli juba enne pidu soodne eelaimus saada värske doos senikuulmata elektroonilise tantsumuusika vaibe. Et lisaks NGLYle astus üles industriaalsete tumehelide poolest tuntud Myn, oli ainult boonuseks.

Pidude algused on tavaliselt rahulikud kogunemistunnid, kus inimesi vähe. Selles mõttes on mul alati soojendussette tegevatest DJdest veidi kahju. Kellelegi ei meeldi tühjadele saalidele muusikat mängida. Vahel säästetakse DJ emotsioone ja plaadimasinasse pannakse varemsalvestatud DJ-miks, kuni piisavalt rahvast kohale tiksub. Klubid üritavad publikut varem kohale meelitada odavamate piletihindadega algustundidel, aga aeg on tõestanud, et külastajad hakkavad kogunema alles pärast keskööd. Tihti saavutab publiku arv tipu kahe ajal öösel, kui normaalsed inimesed kodus magavad. Tegelikult on üle kolmekümnestel raske selliseid klubiüritusi väisata. Mõtlen ju isegi sellistel öödel, et võiksin ju praegu kodus pehmes soojas voodis magada. Aga artistid nagu NGLY satuvad siiakanti ainult üheks ööks, seetõttu pole magus uni muusikahuvilisele vabanduseks muusikaöö vahele jätta.

Väike väljaminemise vaev tasus ära, sest NGLY laivsett vastas ootustele. Elektroonilist tantsumuusikat otse esitada on parajalt keeruline väljakutse. Et anda publikule täiselamus, peavad artistid pea kogu enda stuudiokola kohale tirima, mis võib-olla päris tüütu. Seetõttu on väga levinud, et tehakse DJ etteasteid, kus siis mängitakse muusikat, mis on artisti inspireerinud ja tema loomingule kõige lähem. Enne Ableton Live muusikaprogrammi ei olnud elektroonilise tantsumuusika laivid nii väga levinud. Nüüd on aga instrumendid muutunud kompaktsemateks ja paljud artistid teevad "DAWless"etteastumisi, kus ei ole näha ühtegi arvutiekraani. NGLY laivil oli küll arvuti laual, aga ma arvan, et see oli pigem salvestamiseks. Enamik helisid tulid Elektron Octatrack sämpler-sekventserist.

Üks rängemaid katsumusi elektroonikaartistidele oni lugude uuesti üles ehitamine laval. Seda tehes juhtub sageli, et jäädakse mingite helide juurde liiga pikalt toppama. NGLY sai aga hakkama ja muusika jooksis sujuvalt. Lõputult läbi öö edasirühkiva biidi taustal oli kuulda helide virvarri, kus ähmastus piir techno ja electro vahel. Järgmisena haaras ohjad Myn väljendusrikka DJ-etteastega. Ootasin tema loomingule põhinedes tumedat mürast industriaali, aga üllatavalt kajas üle ruumi hoopis huvitav segu Belgia uuest biidist, reivist ja elektroonilisest kehamuusikast. Võib-olla mängis muusikavalikus rolli asjaolu, et Myni onu oli kunagi Boccaccio klubis resident DJ.

Pärast väliskülaliste esinemisi jäid Nikolajev ja Susanna Raiend tantsutama neid, kellele tundus liiga vara koju minna. Varahommik lähenemas, sättisin end bussijaama, kus kell 5.40 viis Roland 808 trummimasinaga sama numbrit kandev Tallinn-Mäo buss mind tagasi Järvamaale. Kodukanti, mis sellisest techno'st siiani puutumata jäänud.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: