Arvustus. Kaja Kann lööb kontsa põrandasse ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaja Kann
Kaja Kann Autor/allikas: Alissa Šnaider

Uus raamat

Kaja Kann

"Tänavatüdruk"

Varrak

"Ma luban endale, et hoian oma meeled avatud, et avastada midagi uut." ("Tänavatüdruk" lk 165). Koreograafi, etenduskunstniku ja teatrikriitikuna tuntud Kaja Kannu kirjutamist ei saa tõesti kuidagi nimetada ühekülgseks või lamedaks.

"Tänavatüdruku" jutustajategelane – sisuliselt on tegemist vähemalt tugevalt biograafiliste elementidega teosega, ent kunagi ei või kindel olla, kust jookseb piir väljamõeldu ja Kaja tegeliku mina vahel – on keskealine loomeinimene, kes otsustab uitmõtte peale alustada õpinguid filosoofia erialal Tallinna Ülikoolis.

Tallinlasele, täiskasvanust õppijale ja eriti Tallinna Ülikooli vilistlasele on kindlasti muhe lugeda muljeid radadest ja tegemistest, mis tõenäoliselt ka endal kunagi kogemuste pagasisse pakitud.

Samas, kindlasti ei ole see teos kõigile maitse järgi. Elades maailmas, kus peetakse lugu poliitilisest korrektsusest ja hoidutakse väljaütlemistest, mis võiksid kedagi solvata, mõjub Kaja Kannu keelekasutus nagu ämber külma vett pähe. Kusjuures enne ei ole keha saunas soojaks köetud.

Noorema põlvkonna lugejale on tõenäoliselt vastumeelne teoses esinev sage ropendamine, pidevad joomingud, silmakirjalik kapitalismi siunamine, alatasa "meie" versus "nemad" duaalsustesse langemine, stereotüpiseerimine, varjatult seksistlikud kommentaarid jne. Ühelt poolt on see kõik ääretult aus ja värskendav, ent teisalt tekib tahe kolme ahvi kombel silmad, kõrvad ja suu katta.

Olles seda öelnud, pean kohe ka selgituseks ja lohutuseks tõdema, et Kaja Kann siiski ei ole seksist, rassist ega muidu tropp. Nagu autor ka kirjutab, on tema kui peegel, kust vaatab vastu ühiskonna pale. "Tänavatüdrukus" näeme midagi ürgisiklikku ja samas universaalset. On hetki, kui banaalsena tunduv tekitab soovi teos käest panna ja on teisi, kus mitukümmend lehekülge lendavad linnutiivul ja kõik kirjutatu saab endasse ammutatud.

"Miks me, kunstnikud, teeme inimestega niimoodi?" (lk 52).

Üks teose veetlevamaid omadusi on Kaja Kannu sundimatu oskus kirjeldada ka kõige argisemaid seiku voolavalt, tunnetuslikult ja kehaliste aistingute kaudu. Siin kumab tõenäoliselt läbi autori kauane suhe koreograafia ja teatrikunstiga, mis annab tema keelekasutusele kohati mannavahu kerguse, millest kerkib juba järgmisel hetkel märatsev laine.

Lisaks võlub "Tänavatüdruk" maaläheduse ja soomeugrilikult armsate korilas- stseenidega. Autor annab edasi oskusi ja siirast sidet maaga, mis meenutab vanaema õunapuuaeda, rohimist vajavaid peenraid, soojaks köetud ahju ja kaevulkäike. Teose jutustajategelasel on hakkamist ja iseseisvust, ent ka oskus õigel hetkel aeg maha võtta ja oravarattast välja astuda. Temal pole kiire, nagu kõigil tänapäeval kipub olema.

Teisalt leidub teoses seiku, mis üdini linnalikud, võiks isegi öelda beibelikud. Kaja Kann näitab, kuidas mehi ümber sõrme keerata, et nad tuleksid kaasa, läheksid ära, parandaksid katkise rehvi või vead filosoofiaessees. Feminist või mitte? No võta näpust.

Ka võib mitmes stseenis tajuda ühiskonna survet, et naine peab alati olema ilus ja veetlev. Igavesti noor, seksikas, edukas, tark. On peatükke, kus kõik need reeglid tekitavad jutustajategelases ebakindlust, ent teinekord lajatab autor kontsakinga jõuliselt põrandasse ja teatab, et selline tema lihtsalt on – võta või jäta. Ka lugejal ei jää muud üle.

Kiitmata ei saa jätta ka autori ausust, mis puutub alkoholismi, vaimsesse tervisesse, unetusse ja kõigesse muusse, millest me sageli rääkida ei taha või ei julge. Kordagi halamata, näitab "Tänavatüdruk", kuidas mõjutavad stress ja lüüasaamised tehtud valikutes meie võimet näha end ümbritsevaid värve. Neil hetkil tundub teos rusuv, nagu suruks lugeja nurka. Ent selline depressioon ongi ja on värskendav, et autor ei peitu selle avameelse kujutamise eest. 

"[M]a arvan, et sa tead palju rohkem, kui välja näitad." ("Tänavatüdruk" lk 39)

Kaja Kannu "Tänavatüdruk" on nii palju korraga, et võib tunduda võõrastav ja kohe kindlasti tekitab mõneski lugejas ebamugavust. Samas on teoses ohtralt ilusaid mõtteid, enese ületamist ja elutarkust, mida ei taha kohe kuidagi kaante vahele jätta. Peegelpilt võibki olla kummastav, aga õige nurga alt ja õiges valguses võib sealt näha tervet vikerkaart. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: