Kyung-sook Shin

"Palun kaitse ema"

Korea keeles 2008

("엄마를 부탁해")

eesti keeles pole veel ilmunud

272 lk

Ema kaob suurlinnas

Aasia kirjandusest on Eesti lugejale viimastel kümnenditel kõige tuttavamaks saanud Jaapani autorid. Lisaks võiks mainida Suurbritannia kaudu meieni jõudnud India kirjanikke, ka mõningaid türklasi ja nõukogude ajast pärit kurioosumeid nagu Vietnami novellikogumik või Luo Guanzhongi tellis "Kolmevalitsus".

Viimastel aastatel on Aasia riikidest maailma kultuurielus üha tuntumaks saanud Korea (muidugi Lõuna-Korea, kuigi meemimaailmas on Põhja-Korea ilmselt huvitavam nähtus), mille laine on meienigi jõudnud peamiselt K-popi bändide näol. Kuid ka Lõuna-Korea kirjanduses on tekkinud mitu rahvusvahelist menuautorit. Aastal 2016 pälvis Man Bookeri rahvusvahelise kirjandusauhinna Kang Han raamatuga "Taimetoitlane", mis räägib unenäo mõjul taimetoitlaseks hakanud naise otsuse hukatuslikust mõjust perekonna saatusele.

Hani raamatuist populaarsem ja tõlgitum on aga Kyung-sook Shini "Palun kaitse ema", mis ilmus aastal 2009 ja pälvis 2012. aastal Man Asian kirjanduspreemia. Shin on sündinud kuuelapselises peres 1963 väikses külas Põhja-Jeollas, mis suurema segaduse huvides asub Lõuna-Korea lõunaosas. Ta hakkas romaane avaldama 1990ndatel ning kuulus poliitiliselt meelestatud naiskirjanike rühma Põlvkond 386, mis laenas nime tollal moodsalt arvutiprotsessorilt.

"Palun kaitse ema" on ilmselgelt autobiograafiliste sugemetega romaan, mis müüs üksnes Koreas üle miljoni eksemplari ning on jõudnud lavale nii näidendi kui isegi muusikalina. Kui siia lisada asjaolu, et raamatut soovitas lugeda ka Oprah, võib see juba kõlada natuke kahtlaselt. "Palun kaitse ema" põhisüžee on lihtne: väikesest külast pärit naine saabub lapsi  vaatama suurlinna Souli, kuid ühes raudteejaamas läheb ta abikaasal käe otsast kaduma. Perekond koguneb ema meeleheitlikult otsima, linnas kleebitakse üles ema leidmise eest vaevatasu lubavaid plakateid ning valitseb täielik teadmatus, mis emaga õieti juhtus?

Kuna tegu pole krimiromaaniga, on rõhk perekonnal ja korea ühiskonna kirjeldamisel. Raamatus on rohkelt tagasivaateid pereliikmete varasemale elule, ühistele aegadele ja edasistele valikutele. Kas ema kadus Soulis või juhtus see pikkamööda? Kummalisel kombel ei olegi see üldse nii väga eksootiline, vaid pakub palju äratundmist, rohkem kui korra on mõttekäigud või olukorrad umbes täpselt samasugused nagu "Eesti matuses" – maale jäänud vanemate ja oma teed läinud laste maailmavaadete erinevus või ka lõputu hoidiste valmistamine (mille peale ema korra pihib, et tegelikult ta üldse ei taha seda teha ja korra isegi viskas kimchi-laari vihaga vastu seina puruks – aga lihtsalt nii on kogu aeg tehtud). Selle kõrvalt saab laste kaudu aimu Korea linnakultuurist, kuid lopsakama eksootika asemel on tegu valdavalt universaalse perekonnalooga.

Narine Abgarjan

"Manjunja"

vene keeles 2010

("Манюня")

eesti keelde tõlkinud Ilona Martson, 2018

Armeenia tüdruku vaade kaukaasia väikelinna tohuvabohule

Uuemat kaukaasia kirjandust ei ilmu eesti keeles peaaegu üldse. 2017. aastal oli küll isegi müügiedetabelites märgata kurioosumina Nareki Grigori "Nutulaule", kuid selle taga oli ilmselt siiski rohkem tõlkija Peeter Volkonski isik, mitte eestlaste tohutu huvi vana-armeenia kirjanduse vastu.

Üks menukamaid selle piirkonna kirjanikke, kelle teoseid viimastel aastatel eesti keeleski ilmunud, on Narine Abgarjan, kes on sündinud 1971. aastal Põhja-Armeenia väikelinnas Berdis Aserbaidžaani piiri ääres. Võib vaielda, kas Abgarjan esindab Kaukaasia või Armeenia kirjandust, sest elab aastast 1993 Moskvas ning kirjutab vene keeles. Abgarjani teoste aines seondub siiski selgelt tema kodumaaga ning on silmnähtavalt omaelulooline. Kuigi eesti keeles on ilmunud ka romaan "Taevast kukkus kolm õuna" ühe Armeenia kolkaküla kirjust elust, on Abgarjani kaugelt tuntuim teos "Manjunja", mis on tänaseks kasvanud triloogiaks.

"Manjunja" tekitab žanri määramisel segadust, kuna peategelane on Armeenia väikelinnas kasvav tüdruk ning seal on ka muid lapsi. Kõigest hoolimata ei ole "Manjunja" lasteraamat, vaid pigem selline raamat, mida kannatab lugeda nii täiskasvanul kui ka lugejal lapsel – kuna raamatus kirjeldatakse palju ka nõukogude aja ja kaukaasia omapärasid, siis ilmselt meil on enamik selle lugejaid peamiselt täiskasvanud.

"Manjunja" jutustab nimiegelase kaudu tema perekonnast, sõprusest teise külatüdrukuga ning loomulikult eelkõige tohututest sekeldustest, millesse nad pidevalt sattuvad. Kuid need sekeldused ei ole kutsika leidmine või vaarikavarretee keetmine, vaid ekstreemne täitõrje, perverdist kehalise kasvatuse õpetaja või hoopis haledavõitu kogemus Tbilisisse jalgpallimängu vaatama minnes autoröövlitega. "Manjunja" maailm on tugevate naiste maailm, kus mehed ja lapsed saavad pidevalt millegagi hakkama ning probleemid lahendatakse matriarhaalselt sirgjoonelisel kombel, kui vaja, siis sajatuste ja jõu saatel. 

"Manjunja" kasvas välja blogipostitustest, millest aastal 2010 sai vene keeles raamat. Nüüd on sellest välja tulnud ka teatrilavastus ning sarja menu on nii tohutu, et korraldatakse isegi kohalikes elevust ja natuke ka tüdimust tekitavaid ekskursioone Berdi linna, kus Abgarjani sugulased ning osa raamatu tegelaste prototüüpe elavad siiani. Negatiivsete tegelaste prototüübid ei taha oma staatust küll eriti omaks võtta.

Narine Abgarjan külastas kevadel 2019 kirjandusfestivali HeadRead, kus esines valdavalt venekeelsele üliarvukale publikule.