Akadeemias: Eesti arvutikultuur, Mari Saadi essee, autism, haridus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mari Saat
Mari Saat Autor/allikas: Wikimedia

Akadeemia 5/2020 tutvustus.

Jaak Jõerüüt rõhutab oma kõnes, mis sai peetud Eesti Vabariigi aastapäeva kontsertaktusel 23. veebruaril 2020. aastal Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskuses, et iga siin oma elu elanud ja elav inimene on nagu Eesti idee personifikatsioon. Vahe on ainult selles, et mõnel on see kehastumine, oma imelise rolli ja sellega kaasneva vastutuse tajumine teadlikum, teistel ebateadlikum ja mõnel on see personifitseerumine isiklikum, endassetõmbunum, mõnel üldisem ja teisi kaasa haaravam. Jõerüüdil endal on välja pakkuda ainult üks üldine idee — tuleb püsima jääda! Rahvana, keelena, kultuurina. Püsimajäämise tung peitub igas inimeses, seda pole vaja väljastpoolt sundida ega konstrueerida. Püsimajäämises on ilu. Püsimajäämise idees ühinevad kõik need asjad, mille kohta öeldakse kas isiklik, rahvuslik või riiklik. Kogu me elu suured ja väikesed teod ühinevad selles idees, kui ainult tahtmist on. Püsimajäämine on meie kohus nii iseenese saatuse ees kui ka oma maa ees.

Mari Saat sai oma essee kirjutamiseks tõuke kahest ajakirjas Akadeemia nr 6, 2019 ilmunud artiklist: Lev Tolstoi Stockholmi rahukongressi (1909) tarvis kirjutatud ettekandest ja Jaak Jõerüüdi esseest "Enesetapjalik Euroopa". Tolstoi oli veendunud, et Euroopa (või koguni maailm) suudab hoida rahu kaudu kristlikku tõde ja armastust. Järgnenud maailmasõdu silmas pidades osutus tema õilis vaade utoopiaks. Jõerüüt näitab, et kuigi ametlikult valitseb küll Euroopas rahu, ei ole terroriohu taustal olukord praeguseks kuigivõrd rahulikumaks muutunud. Analüüsides andmeid sõjatööstuse ja selle toodangu kasutamise kohta, leiab Saat, et see on veelgi hullemaks läinud. On absurdne, et ühelt poolt peetakse rahvusvahelist kliimakongressi — nii nagu sada aastat tagasi rahukongressi, teiselt poolt aga välditakse seal puudutamast teemat, milline seos on maailmas üha jätkuvatel "lokaalsetel" sõdadel ja üha kasvaval-õitseval relvatootmisel ning -äril ja maakera ähvardaval kliimakatastroofil. Nii võib Maa lõpuks lihtsalt lämbuda relvade tootmisega ja nende kasutamisega kaasneva reostuse kätte. Ometi ei arva autor, et peaksime selle nägemuse valguses loobuma looduse kaitsmisest ja hoidmisest: ükskord, kas viiekümne või viie tuhande aasta pärast, me sureme ju niikuinii, aga selle hetkeni peaksime niipalju, kui see on meie võimuses, püüdma hoolitseda Maa eest niisamuti, nagu me põetaksime surijat ja raviksime tema lamatisi.

Enn Tõugu räägib Eesti arvutikultuuri lähiajaloost. Informaatika alguseks Eestis tuleb pidada 1950. aastaid, mil siia ilmusid esimesed arvutid. 1959. aastal hakkas Tartu Ülikoolis tööle Minski arvutitehases toodetud  arvuti Ural 1. Esimene tõsiselt võetav oma tehtud arvuti Eestis oli M-3 Estonia, mis valmis 1960. aastal Minski arvutitehase jooniste järgi. Tähtsat osa etendasid mitmesugused instituudid ja arvutuskeskused. 1958. aastal rajati peamiselt elektrimasinate ning digirakenduste arendamise tarbeks Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituut, 1960. aastal Eesti Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituut. Esimene neist on seotud esimese Eestis projekteeritud arvuti STEM loomisega. Arvuti STEM osutus oma aja kohta väga huvitavaks miniarvutiks, mis oli töökindel ja ennetas üldist miniarvutite teket poole tosina aasta võrra. Selle arvuti kohta ilmus kirjutisi nii NSVLis kui ka USAs. Nimetaud kahe teaduskeskuse kõrvale tekkis arvutuskeskusi, kuhu aja jooksul kogunes nimetamisväärne kompetents: suurimad olid mõeldud tarbijate kooperatiivide liidu kaubaladude juhtimiseks ja Eesti Raadio infotöötluseks. Peagi hakati korraldama nn arvutuskeskuste kokkutulekuid — väikese Eesti arvutiinimesed koondusid omavahel suhtlevaks kogukonnaks. Analoogia põhjal Californiaga võib seda nimetada isegi Ränioru-efektiks. Kokkutulekutel ja muudel konverentsidel osalesid tuntud NSVLi arvutiteadlased, aja möödudes spetsialistid ka teiselt poolt raudset eesriiet. Kui eristada tollast praktikat ja teooriat — infotehnoloogiat ja arvutiteadust—, võib öelda, et arvutiteadus arenes Eestis esialgu traditsiooniliselt programmeerimiskeelte ja translaatorite (Translaatoriks nimetatakse arvutiprogrammi, mis teisendab lähtekoodi ehk inimese kirjutatud programmi teksti masinakoodi.) valdkonnas. Märgiline oli 1988. aastal korraldatud rahvusvaheline arvutiloogika konverents (International Conference on Computer Logic). Nõukogude aja lõpust väärib märkimist veel Tallinna arvutiteadlaste osalus NSVLi arvutiasjanduse analüüsides ja suures uute arvutite projektis START. Arvestades eelnevaid näiteid oli Eesti IT-alaseks tiigrihüppeks hästi treenitud. Siinkohal osutab autor, et see 1996. aastal alguse saanud tiigrihüpe,  mis kitsamalt tähendas IT-õppe toomist ka üldhariduskoolidesse, ei saanud teoks sugugi ainult poliitikute enda väidevale ettenägelikkusele.

Tiiu Kuurme vaatleb kasvatuse ja hariduse kui valdkondlike põhimõistete muutunud sõnakasutust. Nimelt on kasvatuse mõiste nii ametkondlikust kui akadeemilisest kõnepruugist taandumas. Kuigi väidetakse, et kasvatus on hariduse osa, pole need eesti keele seisukohalt teineteiseks taandatavad ega hierarhilises suhtes. Mõiste education eesti keelde tõlkimine oleks pidanud olema arutelu vääriv ning lingviste kaasav probleem, sest vastav ingliskeelne mõiste ei ole sisult samatähenduslik eestikeelse hariduse-mõistega. Artiklis avatakse, kuidas kasvatusest on postmodernistlikus katkestuste- ja neoliberalistlikus lihtsustustekultuuri õhustikus saanud haavatav ehk ohustatud mõiste. Põhjalikumalt analüüsitakse hariduse ja kasvatuse kui valdkondlike põhimõistete sisu meid kultuuriliselt mõjutanud maades ja eriti soome keeles, kuivõrd kasvatus on läänemeresoome mõiste ning meie keelekuju on sarnane. Kasvatuse inimsust ja kultuuri taasloov ülesanne on tekitada lootust ja usku, usaldust elu väärtuslikkuse ja tähenduslikkuse vastu. Kasvatus on vahend, mis peaks täitma hariduse põhieelduse: võime vabaduseks, vastutuseks ja autonoomseks mõistusekasutuseks. Kasvatus esindab moraalset mõõdet, tema kaudu kujuneb suhe sellesse, mida haridusprotsessides õpitakse. Kasvatuses on tegu inimese sisuga, olgu siis reflekteeritud või reflekteerimata viisil.

Uku Masingu üheksa kirja oma õpetajale Enno Littmannile Tübingenis aastastest 1933–1943 näitavad, kui kõrge oli filoloogia kukkumine maailmas, kuid aitavad ühtlasi selgitada 20. sajandi keskel valitsenud "maailmafiloloogilist" huvi. Maailmafiloloogia ajaloofilosoofilisele tõlgendusele pani aluse Erich Auerbach 1952. aastal. Ta kasutas oma kontseptsiooni mõtestamiseks ajaloo lõpu kujundit, allutades selle samas siiski teadusliku remütologiseerimise lisakujundi abil traagilisele irooniale. Masing, kes Auerbachi teoseid tõenäoliselt ei tundnud ja kelle võimalused oma töid avaldada olid äärmiselt napid, kujundas sellest tõlgitsusest tugevalt kõrvale kalduva arusaama. Henning Trüper osutab kirju sisaldavas artiklis (tlk Kalle Hein) sellele, et maailmamõiste tõlgendamise küsimus on filoloogia ajaloo mõistmiseks endiselt möödapääsmatu ning et sellele vastamiseks on olnud ja on erinevaid, isegi vastandlikke võimalusi. Näiteks Auerbachi puhul võib filoloogiline üleilmsus ikka veel tulevikku lükatuks jääda, seevastu Masingu arvates peab maailmafiloloogia võimalikkus end minevikus juba tõestanud olema — kas siis sellega, et saab viidata varasematele filoloogilise praktika näidetele, või sellega, et ajaloolises tegelikkuses saab nähtavale tuua struktuuri, milles on juba esitatud tüpoloogilised kordused, mida maailmafiloloogia peab kirjeldama. Trüperi meelest on hädavajalik, et selles ajaloolises uurimistöös loobutaks kitsalt Euroopale suunatud vaatenurgast. Loobumise käigus tuleks ühtlasi üle vaadata praegu käibivad arusaamad Euroopa tekstoloogiliste püüdluste ajaloost. Ülevaatamine ei tohiks aga piirduda ainult sellega, et järjekordselt tehakse lõpp filoloogia poliitilisele ärakasutamisele natsionalismi, rassismi, antisemitismi ja imperialismi huvides ning seatakse end siis jälle sisse oletatavalt püsikindlal ja kahjustamata jäänud metodoloogilisel aluspõhjal. Pigem tuleks selle aluspõhja enda olemuse käsitus üle vaadata. Seetõttu olekski soovitatav täpsemalt uurida ajaloolisi arusaamu filoloogilisest mõistest "maailm" ja just siin osutuvad Masingu kirjad kasulikuks allikaks.

Michael Fitzgerald (tlk Amar Annus) kirjutab, et autismi kliinilised avaldumisvormid on väga avarad ja palju mitmekesisemad, kui spetsialistid aru saavad. Ameerika Psühhiaatrilise Assotsiatsiooni diagnostiline ja statistiline käsiraamat DSM V (2013) annab kitsama ja kokkusurutuma kirjelduse sellest, milline on autism 20. sajandil. Kuid praegu, 21. sajandil on oluline, et me võtaksime uuesti käsile fenomenoloogilised küsimused ja psühhiaatriliste seisundite kui närviarengu häirete kliinilised avaldumisvormid, millel on omavahel palju kattuvusi ja fenomenoloogilisi sarnasusi. Fitzgerald rõhutab, et kõigepealt tuleb välja joonistada autismispektri häire avaldumisvormid, nagu need paistavad kogenud kliinilistele töötajatele. Tegu on vastupidise lähenemisviisiga diagnoosimisele võrreldes "linnukeste tegemisega kastidesse", mis on tänapäeval nii tavaline. Ka Suurbritannia NICE instituut hoiatab "linnukeste" stiilis lähenemisviisi eest ja manitseb mitte tuginema esmase diagnoosi panemisel autismituvastuse tööriistadele, nagu seda on ADI-Ri diagnostiline intervjuu. Need tööriistad on põhjendatud teadustöös, kui on vaja uurida rahvastikurühmi teatud kokkulepitud kriteeriumide alusel, mis on autismispektri puhul tõesti olulised. Küsimus on selles, kas uurimistöö ja kliiniline praktika, kus eesmärgid on väga erinevad, peaksid selles punktis kumbki oma teed minema. Artiklis avardab Fitzgerald DSM V autismi kliinilise avaldumisvormi kirjeldust, lähtudes selles mainitud põhitunnustest. See avardatud kirjeldus lubab arstidel panna põhjalikuma, nüansseerituma ja üldisemalt põhjendatud diagnoosi. Paljud sellised tunnused, mida DSM V pole peamiste kriteeriumidena kirjeldanud, on kogenud arstile signaaliks autismi äratundmisel. On oluline, et need tehtaks laiemalt kättesaadavaks.

Paul Adamsoni artikkel on kõrvaltvaataja nägemus Eesti psühhoanalüüsi ajalugu käsitlevatest viimase aja kirjeldustest. Kõrvaltvaataja perspektiiv tuleneb autori muukeelsest elukeskkonnast viimase veerandsaja aasta jooksul. Autor deklareerib omaenda huvide konflikti täielikku puudumist seoses psühhoanalüüsi kui aine või selle käsitlustega ning loodab, et saab lugejale abiks olla kolmes valdkonnas: 1) täita mõne olulise psühhoanalüütilise kontekstiga seotud lünga Eesti kultuuriloos, 2) tuua mõttekohtadena välja psühhoanalüüsi valdkondi, mida praeguseks pole veel laiemalt kajastatud, osutades, et psühhoanalüüs kui meetod pole ainult teraapiavorm, vaid leiab ka avaramat kasutust; 3) kaardistada mõningaid suundumusi ja nende tagamaid, mis võivad oma äärmuslikes vormides vastuollu minna hea tooni reeglitega ja on sellistena oma subjektiivsuses taunitavad.

 

Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961.

Arvustuste osas analüüsib Indrek Ojam Theodor W. Adorno filosoofiat lähtudes tõlkekogumikust Valik esseid kirjandusest.

Toomas Kiho on kirjutanud luuletuse "Kiimamuutused eriolukorras".

Sirje Petersenilt on valik ärevusega täidetud maalireproduktsioone. 

 

Tutvustuse koostanud Indrek Ude 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: