Akadeemia uues numbris Viivi Luik, Lev Tolstoi ja Doris Kareva

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Viivi Luik Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Tutvustame 2021. aasta kolmandat Akadeemia numbrit.

Emil Du Bois-Reymond selgitas oma 1872. aastal peetud kõnes (tlk Kalle Hein), millised on loodusetundmise piirid, ja alustuseks vastas küsimusele, mis on loodusetundmine. Loodusetundmine — täpsemalt öeldes, teaduslik loodusetundmine ehk füüsilise maailma tundmine teoreetilise loodusteaduse mõttes ja selle abil — on füüsilises maailmas toimuvate muutuste taandamine aatomite liikumisele, mis leiab aset ajast sõltumatute tsentraaljõudude toimel, ehk teisisõnu, see on loodusprotsesside lahutamine aatomite mehaanikaks.

Andrus Tool käsitleb vastukaja, mille kutsus esile Emil Du Bois-Reymond'i kõne "Loodusetundmise piiridest" Saksa loodusuurijate ja arstide ühingu aastakokkutulekul Leipzigis 1872. aastal. Ühingu aastakokkutulekutel peetud ettekannete järel oli 1850. aastatel lahvatanud nn materialismitüli ja sellega haakus alates 1860. aastatest nn darvinismitüli. Seetõttu asetus Du Bois-Reymond'i kõne juba käimasolevate maailmavaateliste võitluste konteksti ja kujunes selle pöördepunktiks.

Uskumuste omistuse loomust ja samuti uskumuse loomust on selgitatud kahe vaateviisi alusel. Versioon realismist peab küsimust, kas isikul on konkreetne uskumus, sarnaseks küsimusega, kas isik on nakatunud konkreetse viirusega — see on täiesti objektiivne sisemine tõsiasi, mille kohta vaatleja võib tihti esitada väga suure usaldusväärsusega eksperdihinnanguid. Versioon interpretatsionismist peab küsimust, kas isikul on konkreetne uskumus, sarnaseks küsimusega, kas isik on ebamoraalne, stiilne või andekas või kas temast saaks hea abielunaine. "See on tõlgenduse küsimus," ütleme. Nõnda lihtsas esituses ei väljenda need kaks vastandlikku vaadet ühegi tõsise teoreetiku seisukohta õigesti, kuid nad väljendavad vaateid, mida on harilikult peetud teineteist välistavaks ning kõiki valikuid ammendavaks; teoreetik peab toetama ühte ja ainult ühte nendest teemadest. Daniel Dennett (tlk Bruno Mölder) leiab, et see on viga. Tema teesiks on, et ehkki uskumus on täiesti objektiivne nähtus (mis teeb ta nähtavasti realistiks), saab seda märgata ainult selle vaatepunktist, kes on omaks võtnud teatava ennustusstrateegia, ning selle olemasolu saab kinnitada vaid tolle strateegia edukust hinnates (mis teeb ta nähtavasti interpretatsionistiks).

1886. aastal kohtus kuulus Vene kirjanik ja paljude inimeste vaimne eeskuju Lev Tolstoi teel Moskvast Jasnaja Poljanasse 95-aastase eruohvitseriga, kes väljendas oma südametunnistusepiinu, mille olid põhjustanud kustumatud mälestused oma alluvate ebaseadusliku piitsutamise pärast. Aga Tolstoid hämmastas väga, et vana mees ei tundnud mingit kahetsust seetõttu, et ajas sõdureid läbi kadalipu oma ülemuste käsul. Artikli "kaikamees" Nikolai Palkinist on tõlkinud Rainis Toomemaa.

Kirjanik Viivi Luik mõtiskleb Hedi Rosmale antud intervjuus, kuidas jõuda üksteiseni sõnade kaudu, mis pole kunagi täiuslikud ega suuda väljendada maailmakõiksust ja eriti piirsituatsioone, nagu näiteks surm. Seetõttu peab kirjanik kõige ehedamatel hetkedel kogu oma maailma uuesti üles ehitama ja uued sõnad leidma — peab võimatu võimalikuks tegema.

1950. aastal toimus NSV Liidus lingvistika teemadel nn vaba arutelu, mis muutis põhjalikult olukorda Nõukogude Liidu keeleteaduses. Enne seda valitses nõukogude keeleteaduses Nikolai Marri (1864–1934) keeleõpetus, 1923–1924 kujunenud "uus õpetus keelest", kuid Stalini sekkumine tegi sellele lõpu. Ekaterina Velmezova uuribki eesti keele positsiooni keskse Nõukogude ajalehe  Pravda lehekülgedel toimunud avalikus arutelus.

Kulno Türk ja Kaupo Saue on alates 2017. aastast korraldanud ligi viiesaja Eesti spetsialisti ja juhi grupikootsinguid. See võimaldab teha esimesi üldistusi käsitletava meetodi tõhususe kohta, sh eelkõige töötajate arendamise seisukohast lähtudes. Töötajad tunnetasid, et organisatsioonis esinevad probleemid on paratamatud ning neid pole vaja varjata, vaid üheskoos lahendada — see aitab kõigil ja ka organisatsioonil tervikuna paremaks muutuda.

Arvustuste osas tutvustab Urmas Bereczki Laurent Obertone'i romaani "Gerilja: Päev, mil kõik süttis põlema". Romaani algse alapealkirja asemel on ungarikeelses tõlkes "Prantsusmaa viimased päevad".

Ilukirjanduse osas avaldame Doris Kareva loodud vahetekstid Eesti Kontserdi uusaastakontserdile "Omaenda rada", mis toimus 2021. aasta 1. jaanuaril.

Joonistustega esineb keraamik Maanus Mikkel. Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: