Akadeemias: aastapäevade muster, liberalism, "Eesti teooria" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vabariigi aastapäeva pidu Ugalas
Vabariigi aastapäeva pidu Ugalas Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Tutvustame Akadeemiat nr 4/2020.

Eesti Vabariigi 102. aastapäeva aktusel 21. veebruaril 2020 Tartu ülikooli aulas peetud kõnes selgitab Kristin Kuutma, et aastapäevade tähistamine järgib kindlat mustrit. Igal aastapäeval suunatakse pilk pühitsetavale aatele või sündmusele, mille alguse taasesitus veenab pidulisi järjepidevuses ja kinnitab osalejate ustavust sündmuse aluspõhimõtetele. Samuti on kõnekas koht — kui mõelda Tartu ülikooli väärikas aulas paarisaja aasta jooksul peetud tähtpäevadele, siis see ruum on ise märgiline ja samas rikkalik uurimisaines. Kuutma keskendub oma kõnes humanitaarteaduste olukorrale laiemalt ja arendab oma mõtteid edasi kultuuripärandi teemal. Mõistena on kultuuripärand üldistus ja ideeliselt laetud abstraktsioon, mis väärtustab eetiliselt, ent samas võimestab valikuliselt. Kultuuripärandi määratlemisel on olemuslikuks kriteeriumiks pärilikkus. Määravaks osutub esmaasuka õigus territooriumile ning materiaalsele ja vaimsele keskkonnale, mida iseloomustavad sellised märksõnad nagu põlvnemine, vereside, keel, rajatised, looduslikud muistised. Teisalt ei nähta kultuuripärandis üldjuhul aja jooksul toimunud muutusi, vaid tõstetakse hindavalt esile ühte momenti ajaloos. Pärandiks kuulutamine tähendab ühtaegu nii õilistamist kui ka probleemi tekitamist — luuakse omamoodi uus, parandav ja ümberkujundav tähendus, mis püüab korraga hõlmata minevikku, olevikku ja tulevikku. Lõpetuseks veenab kõneleja, et humanitaarteadustel on oluline osa demokraatlikus ühiskonnas, sealhulgas kasvatajana. Humanitaarteadused ja kunstid aitavad muuta maailma elamisväärseks, kasvatada ärksaid ja kaasavaid kodanikke, kes mõtlevad kriitiliselt ja on samas ka loomingulised, kes märkavad ka piiripealset või tõrjutut. Eeskujuks peaks olema sokraatilise hariduse põhimõte, mis õpetab küsimusi esitama, mitte ei paku valmis vastuseid. See peaks olema meie kohus ka tuleviku põlvkondadele mõeldes.

Avaldatavas katkendis 1945. aastal ilmunud reisiraamatust meenutab soome keeleteadlane Lauri Kettunen (tõlkinud ja kommenteerinud Jüri Valge) 1915. aastal sooritatud retke Ingerimaale, kus ta kogus sealsetelt põliselanikelt oma uurimuse jaoks keelematerjali. Ingerimaa on piirkond Soome lahe ääres Narva jõe ja Laadoga järve vahel. Selle põlisasukad vadjalased ja isurid hakkasid alates 12. sajandist segunema sinna saabunud slaavi sisserändajatega. Ala kuulus vaheldumisi Venemaale ja Rootsile; Põhjasõja ajal liideti Ingerimaa aastatel 1702–1703 Venemaaga. Kahe maailmasõja vahel kuulus osa Ingerimaast ka Eesti Vabariiki (Eesti Ingeri), praegu on see Venemaa ala. Kuigi loendamiskriteeriumid on erinevad ja kohati võrreldamatud, on selge, et vadjalaste arv on viimase paarisaja aasta jooksul pidevalt vähenenud. Andmeid kokku pannes saame ligikaudu järgmise pildi: 1848 — 5148 (37 küla), 1926 — 705, 1939. a rahvaloendusel vadjalaste arvu ei selgitatud, 1942/1943 — 400–500, 1990. aastad — 62, 2013 — 68. Peale nn vabatahtliku ümberrahvustumise on vadja keele oskajate arvu vähendanud eriti 20. sajandi sõjad ning NSV Liidu 1930. aastate küüditamised ja kolhooside asutamine. Peamised põhjused, miks vadja kirjakeelt ei tekkinud, on kõigepealt sattumine õigeusukiriku mõjusfääri: erinevalt Eesti alal valitsenud katoliiklusest ja eriti hilisemast luterlusest ei pööratud seal rahva kirjaoskajaks õpetamisele tähelepanu, ja teiseks väike rahvaarv: kui 1930. aastatel Nõukogude Liidus väikestele soome-ugri rahvastele kirjakeeled loodi, jäi tuhatkond vadjalast sellest ilma; kolm korda arvukamad isurid said oma kirjakeele ja koolidki, kuid 1937. aastal suleti ka need, kirjakeele loojad represseeriti ja õpikud hävitati. Aga mis puutub Kettuneni reisikirja, siis toob autor oma kohtumistest keelejuhtide ja teiste Ingerimaa elanikega meie silme ette kireva etnoloogilise pildiseeria, mille argine olustik ilmestab eelkirjeldatud hääbumisfakte.

Eesti Vabariigi 102. aastapäeva aktusel "Jäämise aeg" 21. veebruaril 2020 Tallinna Ülikoolis peetud kõnes püstitas Eesti Vabariigi riigikontrolör Janar Holm küsimuse: mis aitaks Eestil kui Euroopa ääremaal tekitada ja hoida mingitki majandustegevust ja -arengut? Alustada tuleks riigi kõrval- ja tuumikfunktsioonide sihikindlast eristamisest. Selle kõigega on otseselt seotud kõrgharidus kui tuumikfunktsioon. 2013/2014. õppeaasta sügisel jõustunud kõrgharidusreform ühtlustas kõigi sisseastujate jaoks tasuta kõrghariduse omandamise võimalused, mis tähendab, et riik võttis vastutuse kõrgkoolide ülalpidamise eest endale, erakoolid välja arvatud. Kuid praeguseks kujunenud olukorras, kus kõrgkoolide tegevustoetusel puudub kasvumehhanism ja õppejõudude palkade konkurentsivõime väheneb, on täiesti mõistetav, et osa kõrgkoole on algatanud debati õppemaksu taastamise üle. Tasuta kõrgharidus ei saa tähendada seda, et inimesed hakkavad tasuta tööd tegema. Sama teemaga on seotud tõsiasi, et väikeses kõrgharidusruumis on pidev arutelu kõrgkoolidevahelise erialade dubleerimise vähendamise üle vältimatu. Kuidas edasi? Kõige hullem variant oleks see, kui selle üle jäädaksegi arutama ja otsust ei tehta. Kuigi siiani on paljud asjad hästi — saame Eestis maailmatasemel haridust, meil on omakeelne kõrgharidus ja teadus —, ei pea kõrgkoolid pikka debatti vastu, sest ressursside lagi on käes.

 

Klaus Modick (tlk Anne Arold) kirjutab Kuramaalt pärit baltisaksa kirjanikust Eduard von Keyserlingist (1855–1918), kes õppis aastatel 1874–1877 Tartu ülikoolis õigusteadust, kunstiajalugu ja filosoofiat. Hiljem elas Viinis ja Münchenis, kus temast sai tunnustatud kirjanik. Tema teoste väärtus ei seisne balti aadlike omailma kujutamises, vaid teksti iroonilises toonis, millega ta tolle manduva, kaduva klassi tükkideks lammutas. Tema teosed on eredaks näiteks sageli märkamata jäänud asjaolust, et esteetiline mõju ei sõltu objektist, et kunstis ei ole oluline niivõrd see, mida kujutatakse, vaid hoopis, kuidas seda tehakse. Selles mõttes oli Keyserling tõeline impressionist. Keyserlingi enda elust on üsna raske midagi rääkida. Temast pole maha jäänud ei autobiograafiat ega kellegi teise kirjutatud elulugu. Seetõttu valis Modick oma raamatu Keyserlingi saladus lähtepunktiks loo Keyserlingi portreest, mille maalis Lovis Corinth 1901. aasta suvel, sest Keyserlingi väga hea sõbra, kirjastaja Korfiz Holmi rohketest anekdootidest pikitud mälestustes kirjeldatakse muu hulgas Keyserlingi reaktsiooni maali nägemisel — Corinth on temast teinud kellegi, kes on seitsmekümneaastasena surnud, paar aastat hauas kõdunenud ja just nüüdsama sealt välja astunud.

Margus Oti ja Anne Oti artikkel tõukub Kalevi Kulli ja Marek Tamme 2015. aastal avaldatud "Eesti teooria" käsitlusest. Oma artiklis tuvastavad Kull ja Tamm teatud hulga Eesti teooria jaoks olulisi autoreid, kelle tähtsust nad kujutavad kontsentriliste ringidena, kus keskme poole liikudes paiknevad olulisemad autorid. Ühtlasi destilleerivad nad välja viis Eesti teooria jaoks põhilist mõistet. Kuigi see on väga andmemahukas ettevõtmine, jäävad Kull ja Tamm statistiliste vahendite suhtes reserveerituks. Oma artiklis lähtuvad autorid samalt eelduselt — kaardistada Eestiga seotud mõtlejaid. Nad püüavad näidata, et põhimõtteliselt saavad just sellises andmerohkes ettevõtmises digihumanitaaria vahendid palju kaasa aidata. Tehniliselt on juba praegu võimalik arendada välja väga suur tekstikorpus, millest saaks kaevandada mitmesuguseid andmeid: tuvastada autoritevahelisi seoseid, korduvaid mõisteid, autorite ja mõistete populaarsuse ajalist muutumist jms. Lisaks tehnilisele küljele on nende ettepanekul ka filosoofiline tähtsus. Sellisel moel lähenedes saaks esitada autoreid ja mõisteid risomaatilisena, nii et poleks vaja kindlaks määrata kindlat sõõri kesksete autoritega ega piiritletud mõistevalimit. Igaüks saab sellele autori- ja mõistepilvele läheneda oma rakursist ja ise huvidega ning panna seda n‑ö alla sadama erisuguse "Eesti teooriana". Siis poleks meil mitte üks valmis ja piiritletud Eesti teooria, vaid eesti teooriate genereerimise masin, mis muutub uute andmete ja kasutusviiside lisandudes.

 

Ilmar Anvelti uurimus annab põhjaliku ülevaate Eesti ühe tuntuma leksikograafi Johannes Silveti pikast ja huvitavast elust. Johannes Silvet (kuni 1929 Schwalbe) sündis 1895. aastal Tartus vaeses töölisperekonnas. Ta astus 1916. aastal Tartu Õpetajate Instituuti, mis evakueeriti 1917. aasta sügisel, enne nn oktoobrirevolutsiooni, Ukrainasse Hersonisse. Silvet lõpetas instituudi Hersonis 1919. aastal ja jõudis 1920. aastal tagasi Tartusse, kus asus tööle algkooliõpetajana. Ta õppis Tartu ülikoolis inglise filoloogiat 1921–1925. 1924. aastast kuni Nõukogude okupatsiooni alguseni Eestis töötas Silvet Hugo Treffneri gümnaasiumis ning aastatel 1931–1932 ja 1940–1944 Tartu ülikoolis. 1944. aasta augustis evakueerisid taganevad Saksa väed haavatud Silveti Saksamaale. Ta oli laatsaretis Bregenzi linnas Austrias 1945. aasta mai lõpuni. Teda keelitati ka välismaale jääma, kuid ta naasis kodumaale 1945. aasta sügisel, saades kohe Tartu Riikliku Ülikooli inglise filoloogia dotsendi ametikoha, millest pidi 1950. aastal stalinliku puhastuse tõttu loobuma. Silvet sai ülikoolitööle tagasi 1956. aastal, mil ta määrati võõrkeelte kateedri dotsendiks, aga juba 1960. aastal esitas ta avalduse pensionile minekuks. Tema põhjapanevaim töö, Inglise-eesti sõnaraamat, ilmus esimeses trükis 1939/1940. aastal, teine trükk ilmus aastatel 1948–1949 seitsmes vihus ning põhjalikumalt ümber töötatud kolmas alles 1989. aastal, seega kümme aastat pärast autori surma. Tähtsusetu pole ka aastail 1956–1960 koostatud eesti-inglise sõnaraamat. Johannes Silvet töötas kaasa ka kollektiivis, mis koostas kõrgkoolidele määratud inglise keele grammatikat, ja juba alates 1954. aastast osales koos Richard Kleisi ja Eduard Vääriga võõrsõnade leksikoni koostamisel. Johannes Silvet suri 17. veebruaril 1979 ja on maetud Elva kalmistule.

 

Liberalism on termin, mida kasutatakse poliitilises mõttes ja sotsiaateaduses peadpööritavalt mitmekesisel moel. Duncan Belli essee (tlk Märt Väljataga) vaidlustab seda viisi, kuidas liberaalset traditsiooni on tüüpiliselt mõistetud. Alustuseks visandab ta eri vastusetüübid — ettekirjutav, hõlmav, seletav —, mida on küsimusele "Mis on liberalism?" vastates sageli kokku segatud. Seejärel vaatleb autor kirjanduses kasutatud metodoloogilisi strateegiaid: pärast "stipulatiivse" ja "kanoonilise" lähenemisviisi tagasilükkamist visandab ta kontekstualistliku alternatiivi. Liberalismi oleks sellise (hõlmava) käsitluse järgi kõige parem võtta kui selliste argumentide summat, mida on liigitatud liberaalseteks ning läbi aja ja ruumi sellistena ka teiste end liberaalideks pidajate seas tunnustatud. Artikli ülejäänud osas esitab ta ajaloolise analüüsi liberalismi tähenduse nihetest angloameerika poliitilises mõtlemises ajavahemikus 1850–1950, keskendudes eriti sellele, kuidas Locke'i hakati iseloomustama liberaalina. Bell näitab, kuidas liberaalse traditsiooni ulatus laienes 20. sajandi keskmistel aastakümnetel nii, et paljud hakkasid seda pidama läänemaailma konstitueerivaks ideoloogiaks. Sellise mahuka ja sügavalt segadust tekitava arusaama liberalismist kutsusid esile "totalitarismi" vastu peetud ideoloogiasõjad koos mõningate suundumustega sotsiaalteadustes. Tänapäeval me oleme sellise arusaama niihästi pärandiks saanud kui ka elame selles.

 

Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961.

Arvustuste osas analüüsib Merili Metsvahi Ants Heina koostatud tekstikogumikku Vanaaja pulm.

Jüri Talvet on tõlkinud põhjamakedoonlase Zvonko Taneski luulet ja Toomas Kiho kirjutanud "Dekameroniaja".

Piret Kullerkupp on oma maalidesse salvestanud mäestikujooni.

 

Koostanud Indrek Ude 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: