Kalevi Kull. Taimevaim ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Illustratiivne foto
Illustratiivne foto Autor/allikas: Vikerkaar

Mis on meil taimedega ühist? Otseses mõttes, mitte metafoorselt või kujutletult. Täiesti teaduslikult, ometi oluliselt. Ühisus sisuliselt, bioloogiliselt ja semiootiliselt, mitte spirituaalselt, kirjutab Kalevi Kull Vikerkaares.

Me muidugi ei ole taimed, selles mõttes, et nende riik on Planta, meie oma Animalia, taimede rakud on kestaga, loomade omad ilma. Kui ehk mõned õisloomad (klass Anthozoa) välimuselt mõnede taimede moodi on, siis klass Mammalia, perekond Homo küll eriti mitte.

Ometi oleme taimedega ühtviisi Eukaryota, päristuumsed. Enamgi, hulkraksed mõlemad. Lisaks veel see, et bioloogiline taksonoomia ei kajasta hästi seda ontogeneesi ühisust, arengulist sarnasust, mida kutsus meeles hoidma Karl Ernst von Baer. Sest inimese kirjeldamisel ei ole täpne ühe tunnusena nimetada näiteks närvisüsteemi omamist – esimesel kahel elunädalal peale viljastamist pole inimesel ühtegi neuronit. Geneetiliselt peetakse meie varast embrüot inimeseks, eluomaduste poolest on see täiesti vegetatiivne, nii et pigem taim.

Niisiis, taimed on inimesed parajasti sel määral, mis on neil meiega ühist. Ja vastupidi, inimesed on taimed selles, mis meis on taimedega samamoodi. Kui palju ühiseid omadusi meil siis on?

Inimestel on vajadused. Taimedel ka. Mõned vajadused on ühised. Metaboolsed vajadused – vee, toidu, hapniku järele. Me mõlemad hingame, toitume, eritame – iga rakk teeb seda. Ning liigutame. Vaatame seda liigutamist lähemalt. On see ehk lihtsalt liikumine, või tõepoolest liigutamine, meil mõlemal?

Harilik hiirehernes kasvab ja tuul hõljutab teda. Püstine õbluke vars, otse üles. Täitsa otse – tal on raskusvälja taju. Siiski, kui valgus paistab vaid ühelt poolt, siis kasvab vars natuke kaldu – tal on ka valguse taju. Lehtede tipus on mitmeharulised köitraod. Nende otsad on natuke kaardus või konksus, mistõttu mõne kõrre või konaruse vastu sattudes köitraag kergesti selle taha haakub. Seejärel köitraag keerdub veel ja võib kasvada ümber kõrre, kinnitades taime ja pakkudes varrele tuge püstiseismisel.

Kui köitraag millegi vastu ei satu, siis tema tipp keerdub mõne aja pärast ikkagi. Kõrre taha haakudes teeb ta seda kiiremini. Kas see reaktsioon on sarnane loomade refleksidega või on tegu kasvu möödapääsmatu vormiga? Või on koguni tegu ümbruse tõlgendamisega? Vahe on oluline – kas tema liikumise seletamiseks piisab osmoosi valemeist ja materjaliteaduse mudelitest või tuleb lisaks võtta arbitraarsete, küll automaatsete seoste kirjeldus? Või ei piisa sellestki, kuna tegu on algeliste valikuprotsessidega?

Õied pöörduvad tulikail, tähtheintel ja mitmeil teistel päikese poole, käivad päeva jooksul Päikese järel. Kõigi taimede õied nii ei tee. Kas neil on valikut? Valge vesiroosi õis, veepinnal ujudes, võtab avaneda kella kümne ajal hommikul, kell viis sulgub. Mis siis, et päike veel väljas. Siiski, mõnel päeval veidi teisiti.

Tihti kirjeldatakse taimede ja loomade vahelist erinevust liikumisvõime alusel: loomad liigutavad, taimed mitte. Ometi on mõned erandid – näiteks need, millest ülal juttu –, aga erandid ei lükka ju põhilist erinevust ümber. Eriti kui pidada taimede liikumisi vaid kasvuprotsessi mehaanikast tingituiks. Ent kuidas sellega siis ikkagi on?

Charles Darwin oli usin faktide koguja. Tema "Liikide tekkimine" (1859) sisaldab ühe suure idee ja väga palju fakte, mis sellega sobivad. Ning mõnesid tähelepanekuid, mille sobitamisega oli raskusi ja mille seletamise ta jättis lahtiseks – nagu aus teadlane peabki tegema.

Ent pärast adaptatsioonidele loodusliku valiku kaudu seletuse leidmist ei jätnud Darwin uurimistööd järele. Tal oli veel olulisi ideid ning ta jätkas faktikogumist ja kirjutamist elu lõpuni. Teda huvitasid emotsioonid loomadel ja inimesel, kodustamise mõju, ristumine ja suguline valik, vihmaussid ja muld. Suur huvi oli tal taimede vastu. Terve raamat on tal orhideede tolmeldamisest putukate poolt (1861) ja teine lihasööjatest taimedest (1876). Ent samuti – võib öelda, et eriti – köitis tema tähelepanu taimede liikumine.

1865. aastal avaldas Charles Darwin raamatu "Ronitaimede liikumine ja harjumused". Tema elu viimaseid raamatuid, mille ta kirjutas koos oma botaanikust poja Francis Darwiniga, oli "Taimede võime liigutada".1 Lisaks ülevaatele teiste uurijate töödest sisaldab see rohkesti tema ja ta poja tehtud mõõtmiste ja katsete tulemusi. Nad vaatlesid võsude ja juurte liigutusi binokulaari all, vaatasid, mis juhtub, kui juuretippu häirida, esitasid hulga joonistusi liigutuste trajektooridest. Nende peamised järeldused on järgmised.

(i) Kõik taimeorganid igal taimel, kui kasvavad, teevad aktiivseid liigutusi. Peamine liigutamisviis on tsirkumnutatsioon – see on topeltringlev liikumine. Neil, kel on pulvinus (liigespaksend või -sõlm või -padjand), jätkub liikumine ka pärast kasvu lõppu (lk 546). Pulvinus on lehtede või leherootsude alusel asuv kude, mis reageerides liigutab lehte.

(ii) Taimed on erakordselt tundlikud (lk 571–572). Nad reageerivad valguse muutumisele, mehaanilistele puudutustele, gravitatsioonile, õhuniiskuse muutustele.

(iii) Taimedel pole närvisüsteemi, kuid loomadel ongi see lihtsalt erutuse paremaks edasikandeks (lk 572). St erutus kandub edasi ka taimekoes.

(iv) Juuretipp toimib sarnaselt lihtsamate loomade ajuga, juhatades liigutusi (lk 573). Juuretipus on tundlikud rakud, nende otsusest sünnib liikumine mõned sentimeetrid tipust eemal.

Üks Darwini vaateid, üldisi alusarusaamu või eeldusi oli, et looduse muutlikkus on pidev, graduaalne, väikeste muutuste kaupa toimuv, mitte hüppeline. Sellele vastavalt võis ta eeldada, et taimede ja loomade erinevused on üleminekulised, mitte järsud, mistõttu loomadele iseloomulikke omadusi võib leida vähemal kujul ka taimedel. Gradualism pani Darwinit ühiseid omadusi võib-olla ülemäära nägema. Ometi on ta järeldused selles raamatus tähelepanuväärsed. Ta tõepoolest rõhutab, et kõik taimeorganid liigutavad. Veelgi enam.

Taimede tundlikkuse rõhutamisega viitab Darwin sellele, et neil on peened tajuorganid.2 Need asuvad eelkõige võsude ja juurte tippudes. Tunderakkude poolt tajutu ei avaldu aga samas kasvukuhiku juures, vaid tipust veidi eemal, kus siis kasv kas kiireneb või aeglustub, ühel või teisel võsu või juure küljel, mis sellega liigutuse tingib. Vars keerab, muudab kallet. Sel liigutusel on aga tagasimõju tipule, sest keerates muutub ka tipu asend – tipu, kus liigutust põhjustanud tunderakud, sealhulgas graviretseptorid asuvad. Retseptorid siis, sõltuvalt sellest, kas asend on saavutatud, jätkavad või lõpetavad signaalidega. Taju-mõju ring nagu ajuga loomadel. Üksnes palju aeglasem, sest kasvuained, auksiin nende seas, ei liigu nii kiiresti kui membraani elektrilise polarisatsiooni impulss loomade närvikiul.

Organismide tagasisidestatud liikumine on vahendatud – taimel kasvuaine, loomal närviimpulsi poolt. Vahendatus aga võimaldab arbitraarsust, st see, milline reaktsioon tajule vastab, pole mitte taju poolt määratud, vaid vahendajast sõltuv, too võib olla aga nii- või naasugune. Täpselt sama muutus raskusvälja suhtes, mida tipu graviretseptor tajub, paneb juure kasvama allasuunas, maapealse varre ülessuunas, maa-aluse varre ehk risoomi aga hoopis horisontaalselt. Ent arbitraarseid suhteid nimetatakse märgisuheteks. Hopsti füüsikast semiootikasse.3

Siiamaani on asi praeguseks klaar, teaduslikult selge. Keerukam ja vähem tuntud on otsustuse hetk. Ehk see, kuipalju ja kas üldse või mis mõttes taju tõlgendushetkes valikuvõimalusi on. Vaimuks on alust nimetada valikuhetkes olekut.4 Valikuhetke olemasolu äratundmine on aga päris pähkel. Sest otsuse tegemine eri tunderakkude vastastikustes suhetes käib kähku ja selle protsessi mehhanismid pole piisavalt tuntud. Kui valikuhetked üle kattuvad ehk vaim muutub pidevaks, siis seda nimetatakse teadvuseks. Taimedel arvatavasti nii ei ole.

Vaim on teisisõnu tõlgendusprotsess ehk märgiprotsess ehk semioos. Semioos teeb kahte asja. Ühelt poolt – valib, mida teha, valib võimaluste vahel. Võimalused, mille vahel valida saab, on igal organismil erinevad. Taimel õige ahtad, loomadel rohkemad, pealegi liigiti ja olukorriti täiesti isesugused. Teiselt poolt – semioos kujundab harjumused. Harjumused võivad muutuda järjest automaatsemaks, nii et edaspidi samas olukorras valikuvõimalustele enam ruumi ei jäetagi. Seetõttu näeb taimede ja tihti ka loomade liikumine välja sedavõrd masinlik, et vaimu olemasolu neil ülepea vaidlusi tekitab.

Ühes äärmuses Descartes, teises panpsühhistid. Tõde arvatavasti vahepeal.

Vaim – nii defineerituna – on teatavat tüüpi määramatus, mis ilmub elussüsteemides ja on neile suuresti iseloomulik. Arvatavasti natuke ka taimedel. Ent siin on praeguste teadmiste piir. Darwin paistab taimede vaimu osas tänaste biosemiootikutega päris hästi nõustuvat. Kuidas asjad aga päriselt on, tahab veel üksjagu uurimist.5

1 C. Darwin, F. Darwin, The Power of Movement in Plants. London, 1880.

2 Taimede taju kohta vt ka: D. Chamovitz, Mida taim teab. Teejuht meelte maailma. Tlk K. Koik, K. Metsaots. Tallinn, 2013. Taimede vaimuomaduste uurimise varasemast ajaloost on parimaid raamatuid: H. W. Ingensiep, Geschichte der Pflanzenseele. Philosophische und biologische Entwürfe von der Antike bis zur Gegenwart. Stuttgart, 2001.

3 Vt muuhulgas: K. Kull, An Introduction to Phytosemiotics: Semiotic Botany and Vegetative Sign Systems. Sign Systems Studies, 2000, kd 28, lk 326–350.

4 Kasutan siin terminit vaim, teades sellelähedaste terminite virvarri. Eesti filosoofid kasutavad vaimu inglise mind (saksa Geist) vastena. Lähedased on psüühika (enamasti, kuid mitte alati ladina anima, inglise psyche), ja hing (saksa Seele, inglise soul). Muidugi kõik organismid hingavad, kuid vaimuks sellest arvatavasti ei piisa.

5 Pühenduse ja tänuga taimede ökofüsioloogile Olevi Kullile ja biosemiootik Don Favareaule, kes mõlemad sündinud selle loo kirjutamise päeval, 22. juunil, ning teadnuksid kindlasti midagi lisada.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Vikerkaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: