Uues Akadeemias: Ivan Julmast demokraatia karideni ({{commentsTotal}})

Ilja Repini
Ilja Repini "Ivan Julm ja tema poeg" Autor/allikas: wikimedia.org

Akadeemia 11. nr tutvustus.

Demokraatiale iseloomuliku poliitilise protsessi ning selle osaliste omavahelise seotuse kohta on terve hulk teooriaid. Esimese eksliku teooria allikaks on demokraatia "majanduslik" käsitlus. Selle keskseks tunnuseks on, et poliitilist ühiskonda mõistetakse seda moodustavate indiviidide sihtide saavutamiseks loodud ühise tööriistana. Aga niisugune puhtinstrumentaalne hoiak on tekitanud kodanike võõrandumist nende endi demokraatlikult valitud institutsioonidest. Majanduslike teooriate perekonnale vastanduv teooria näeb end kehastavat kodanikuhumanismi traditsiooni — tähelepanu all on kodanikuvõim ja sellega seonduv väärikus. Seegi mudel on puudulik, sest delegitimeerib erimeelsusi, rivaliteete, sisevõitlusi, millest vabanemise ainsaks viisiks on repressioonid. Seetõttu on sellel mudelil põhinevad režiimid kõikjal despootlikud. Kuid artikli autor Charles Taylor (tlk Tanel Pern) väidab, et demokraatia ainuke elujõuline alus saab olla olukord, kus me näeme riiki ja selle seadusi, s.t poliitilise süsteemi keskseid institutsioone ja toimimistavasid kodanikuväärikuse ühtse kaitsjana. Seejuures peetakse enesestmõistetavaks, et osalised omavahel sageli võistlevad ja et nende arvamused avaliku korra ja võimupositsioonide täitjate kohta lähevad lahku, kuid nendes vastasseisudes võrdsena osalemine arvatakse olevat seotud olulise väärikustundega ning kõigile selleks võimalust tagavaid seadusi arvatakse peegeldavat üldist tahet selle võimaluse üleüldiseks tunnustamiseks, mis teeb neist seeläbi hindamatu ühishüve.

Selleks et hakkama saada üleilmsete muutustega ja neid võimaluse korral juhtida, peab tänapäeva haridus sisaldama ka teadmisi komplekssüsteemidest ja nende seaduspärasustest. Mõiste "kompleks" ise osutab osade sidumisele suuremaks tervikuks, mis kõik kokku moodustabki meid ümbritseva maailma. Tuleb mõista, et maailm ei ole masin ega arusaadav oma üksikute osade kataloogimise teel; maailm koosneb orgaaniliste osade holistilisest kooslusest, millest traditsiooniliste teaduslike meetoditega on raske aru saada. Komplekssus pole omane mitte ainult füüsikalistele või bioloogilistele süsteemidele, vaid iseloomustab ka inimesi ja sotsiaalseid rühmi. Jüri Engelbrechti kindel veendumus on, et komplekssüsteemide õpe peab algama näidetest, mis oleksid briljantselt lihtsad ja kirjeldaksid elulisi nähtusi meid ümbritsevas maailmas. Ta toob näiteks mõned neist, mis võiksid olla kasutatavad juba põhihariduses või vähemalt gümnaasiumis. Sissejuhatuseks õppetükile fraktalitest võiks olla Rootsi matemaatiku Helge von Kochi meetod lumehelbe konstrueerimiseks. Teine näide on seotud liivahunniku "ehitamisega" olukorras, kus kuhja tippu puistatakse pidevalt teri juurde. Sel juhul on huvitav ennustada, kus algab varing ja kas see jõuab aluspinnani. Teatud reeglipärasused ja mustrid säärase "lapsiku" probleemi analüüsis on rakendust leidnud maalihete, maavärinate, lumelaviinide, liiklusummikute modelleerimisel. Keerukamate probleemide analüüs põhineb diferentsiaalvõrrandite ja kujutiste (diferentsvõrrandite) lahendamisel, mille juurde kuuluvad teadmised lahendite stabiilsusest, spektraalanalüüsist, bifurkatsioonide mehhanismidest, atraktoritest, vabadusastmete redutseerimisest, kaose tekkimise stsenaariumidest, mustrite tekkimise mehhanismidest jne. Rakenduste nimekirjas on näiteks ilmaennustus, südamerütmide analüüs, turbulentsi stsenaariumid, metsatulekahjude leviku mudelid ja isegi muusika, kuid mis veelgi tähtsam — sotsiaalsete süsteemide dünaamika.

Enn Tõugu seletab, kuidas mõista teadmisi ja andmeid, kuigi nende mõistete tähenduse kohta seni puuduvad kõiki rahuldavad kokkulepped. Mistahes teaduse ja tehnika valdkonna edukaks toimimiseks on vaja ühist arusaamist teatud hulgast põhimõistetest. Nii nagu füüsikas on ka informaatikas vaja üldarusaadavaid põhimõisteid, mille tähenduses on kokku lepitud. Nende mõistete hulka kuulvad eelkõige informatsioon ja teadmised, aga ka andmed ja andmekandja. Abstraktse arutelu käigus on vaja veel selliseid mõisteid nagu märgid ehk tähised ning nende tähendused, mida seob tähis-tähendus-relatsioon. Nimetatud mõisted on kirjutises määratletud nii, et nad moodustavad süsteemi, mis esimeses lähenduses peaks sobima informaatikute, semiootikute ja närviteadlaste ühiste arutelude aluseks. Selle süsteemi keskse mõiste, teadmiste määratlemiseks võetakse mängu ka teadmiste kasutaja. Niiviisi saab anda lühida definitsiooni: kellegi või millegi teadmised on talle kasulik (või vajalik) info. Teadmiste mõistet läheb paratamatult vaja tehisintellekti üle arutledes. Toodud määratlustele tuginedes saame väita, et arvutis, millel on tehisintellekt, on olemas andmed mingil andmekandjal (mälus) ja andmed sisaldavad infot. Kui info on intellekti nõudvate ülesannete lahendamiseks kasutatav, tuleks seda infot pidada teadmisteks. Seega on nii info kui ka teadmised tähendused, mis on arvutis olevatel andmetel.

 

Ivan IV Julm (1530–1584) oli auahne ja üpris sõjakas valitseja, kelle eestvedamisel vallutas Vene riik Kaasani, Astrahani ja Siberi khaaniriigi ning üritas vallutada ka Eesti- ja Liivimaad. Ta taotles ka Poola-Leedu suurriigi trooni, kui see pärast Poola kuninga Sigismund II Augusti (valitses 1548–1572) surma vabaks jäi, kuid ei osutunud valituks. Tõepoolest, Ivan Julmal olid väga auahned välispoliitilised plaanid, ta üritas luua sidemeid mitme Euroopa suurriigiga, sh liitu Inglismaaga, millest sai tema kinnisidee. Oli ka põhjust, sest Saksa-Rooma keisririik polnud Vene riigi vastu kuigi sõbralik, Liit Rootsiga nurjus aga 1568. aastal, kui troonile tõusis Johan III, Moskva suurim vaenlane, kes toetas liitu Poola-Leedu kuningriigiga. Kuid veel enne neid sündmusi, 1561. aastal, kui Liivi sõda oli alles algusjärgus, astus Ivan IV kirjavahetusse uue Inglise monarhiga, kelleks oli Elizabeth I. Ta tegi Elizabeth I‑le ettepaneku, et Inglismaa kuninganna hakkaks "tema sõprade sõbraks ja tema vaenlaste vaenlaseks". Kirjavahetus kestis 22 aastat, ja võimalik, et Ivan IV kaalus abiellumist isegi Elizabeth I endaga või mõne kuninganna sugulasega. Inglise kuninganna ei võtnud Ivan IV ettepanekut vastu ega andnud abi ka Liivi sõjas, kus Venemaa pidi sõdima nii Poola kui Rootsiga. Kogu see diplomaatiline ebaõnnestumine ja kibestumine kajastus selgelt Ivan IV 1570. aastal Elizabeth I‑le läkitatud kirjas, mille on tõlkinud ja kommenteerinud Vladimir Sazonov ja Sirje Kupp-Sazonov.

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul avaldame valimiku artikleid, mis ilmusid ajalehtede veergudel 1929. aasta veebruaris tähistamaks Eesti Vabariigi 11. aastapäeva. Võrreldes eelnevate, 10. aastapäevale pühendatud sõnavõttudega, esineb nüüd ülevaid meeleolusid tunduvalt vähem. Nenditakse, et ära on jäetud traditsiooniline kaitseväe ja ühiskondlike organisatsioonide paraad ja isegi pidulik aktus puudub. Põhjusena märgitakse viimast kahte majanduslikult kurnavat aastat, mille on ühest küljest põhjustanud ilmastikust tulenev ikaldus, teisalt üleeuroopaline kehv majanduskliima. Ometi polevat vaja süüd üksnes enda kanda võtta, vaid meeles pidada, et I maailmasõjast ja kurnavast Vabadussõjast alates on vabariik vaid kaheksa aastat rahumeelset taastumisaega ja ülesehitustööd kogenud. IV Riigikogu valimiste eel (toimusid 11.–13. mail) võetakse teemaks ka riigiaparaadi tõhusus. See olevat liiga tsentraliseeritud, omavalitsuse tasandile on jäetud liiga vähe otsustamisõigust. Riigiametnikele ja rahva valitud saadikutele heidetakse ette sedagi, et seadusandliku töö asemel paistab silma elukutseliste riigipalgaliste kildkondlik tülitsemine. Aga niisugused ongi noore demokraatia kasvuraskused, mida ei tohiks veel omakorda süvendada kunstliku vastuolude otsimisega maa ja linna vahel ning vaenu õhutamisega tööliste keskel mingisuguse oletatava kapitalistide klassi vastu. Imestunult küsitakse, et kus on meil see rahvaklass, kes elab ilma isikliku tööta ainult kupongide lõikamisest. Haridus- ja koolipoliitika osas tehakse ettepanek, et see peab täienema uue suunaga, kus üld- ehk humanitaarhariduse kõrval ikka rohkem leiaks tähelepanu kutseharidus ja mitmesuguste oskuste arendamine, mida vajab tegelik elu ja milleta ei saa hakkama ei riik ega kodanik. Välispoliitilises mastaabis arvatakse olevat nii mõndagi võidetud, sest välisriigid tunnustavad peaaegu üksmeelselt, et kümne aastaga on piiririigid jõudnud end näidata iseseisvusevõimelisena.

Filosoofiline naturalism on vaade, et loodusteadus kitsendab õigusega filosoofiat, järgmises mõttes. Nende kahe distsipliini eesmärgid ei ole lihtsalt üksteisest sõltumatud ja kattumise korral võtab juhtrolli teadus. Niisiis peab filosoofiline naturalist vähemasti uskuma, et filosoofia pole lihtsalt teadusest erinev ettevõtmine ning et filosoofia peaks teadust usaldama, kui nende kahe distsipliini küsimused kattuvad. Siinkohal kritiseerib Huw Price (tlk Eve Kitsik) naturalismi populaarset versiooni — vaadet, mida ta nimetab objektinaturalismiks. Ontoloogilise doktriinina on see vaade, et mingis olulises tähenduses on kõik, mis olemas on, teaduse uuritav maailm. Epistemoloogilise doktriinina on see vaade, et kogu tõeline teadmine on teaduslik teadmine. Sellise vaate puhul tegeleb filosoofia kas millegi loodusteaduse uuritavasse maailma kuuluvaga või siis mitte millegagi. Teise vaate järgi peab filosoofia alustama sellest, mida teadus ütleb meile meie enda kohta. Teadus ütleb, et meie, inimesed, oleme looduslikud olendid ja et kui filosoofia väited ja eesmärgid selle vaatega vastuollu lähevad, siis peab filosoofia järele andma. See ongi naturalism Hume'i ning võimalik, et ka Nietzsche mõttes. Autor nimetab seda subjektinaturalismiks ja tõestab, et see on objektinaturalismi ees esmane. Kahe vaate vastuolu selgitamine saab alguse paigutamisküsimusest: kui kogu reaalsus on viimaks looduslik reaalsus, siis kuhu peaksime "paigutama'" moraalifaktid, matemaatikafaktid, tähendusfaktid ja nii edasi? Ühe arusaama järgi pärineb probleem kõnealustest objektidest endist, teise järgi keelelistest (või ehk psühholoogilistest) andmetest. Eeldades keelelist arusaama paigutamisprobleemide päritolust, on subjektinaturalism objektinaturalismi ees teoreetiliselt esmane ja objektinaturalismi tuleb kinnitada subjektinaturalistlikust vaatepunktist.

Arvustuste osas vaatleb Krista Aru Jaan Tõnissoni poolt Oskar Kallasele saadetud kirjade (1891–1936) kogumikku.

Ilukirjanduse osas saame tutvuda James Joyce'i (tlk Kullo Vende), Giuliano Scabia (tlk Jüri Talvet) ja Toomas Kiho loominguga.

Segatehnikas teostatud piltide "Déjà vu" ja "Linnaleitsak" autor on Epp Mardi.

Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961, kuhu ta on kirja pannud oma töö ja eluga seotud sündmusi ning muljeid inimestest. Tekst annab edasi ka Nõukogude Liidu kommunistlikust režiimist tingitud isiklikke ja sotsiaalseid pingeid, mille avalikustamine omas ajas oleks kaasa toonud repressioone.

Koostanud Indrek Ude 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: