Dokumentaalteatril läheb hästi nii siin- kui sealpool lõunapiiri. Kodumaal on olemasolevatel dokumentidel või tegelikel sündmustel põhinevad näidendid täitnud nii suurte repertuaariteatrite kui väiksemate algatuste lavalaudasid, olgu hiljutisteks näideteks "Jaanipäev" ja "Metsa forte" Draamateatris, "Väljast väiksem kui seest" Endlas või mullune "Lighter Than Woman" Kanuti Gildi Saalis. Läti tuntumate teatritegijate sekka on aga rühkinud Valters Sīlis, kelle sotsiaalkriitilisi töid nagu "Riiklik arengukava" on mängitud ka siinsetel festivalidel. Sīlise värskeim töö, suve lõpus Baltoscandalil esietendunud "Mul oli nõbu" on nüüd jõudnud Vaba Lava mängukavva.

"Mul oli nõbu" pole siiski Sīlise, vaid dramaturg Rasa Bugavičute-Pēce isiklik lugu. Autorit kehastab laval Rea Lest, kes end kohe avamonoloogis nii Rasana kui teda mängima palgatud professionaalse näitlejana tutvustab. Lavale mahubki veel vaid üks näitleja – Henrik Kalmet Rasa nõbu Deimantasena. Midagi erilist neis kahes tegelases esmapilgul justkui polekski, kui Rasa ei avaldaks kohe ka põhjust, miks tema ja tema nõbu loost on saanud näidend. Deimantase elu lõppes 2015. aastal, kui ta hukati kaheksa püstolilasuga. Ühes oma Läti nõoga üles kasvanud poisist oli nimelt sirgunud üks Kaunase allilma võtmetegijaid, kelle tapsid Eestist pärit palgamõrvarid. Tõeline Balti kett, sõnab Rasa.

"Mul oli nõbu" on dramaturgi katse aru saada, kes tema nõbu tegelikult oli, mis ja miks noorukiga juhtus ning kuidas viis pealtnäha lapsepõlv nagu iga teine kaheksa kuulini. Selleks liigutakse poolteise tunni jooksul läbi Rasa ja Deimantase elude, lapse- ja nooruspõlve, tapmisele eelnenu ja järgnenu, aga ka Baltimaade lähimineviku. Mitmeti piilutakse allilma telgitagustesse, kust pärit lood ja saatused jõudnud veel viimaseil aastailgi sageli Eesti meedia veergudele.

Deimantase kriminaalne oportunism peaks olema tuttav kõigile, kes mäletavad Eesti üheksakümnendate kauboikapitalismi ning selle võrseid veel nullindatelgi. Mitmed kihistused on siiski üsna spetsiifilised. Pärast 20. sajandi lõpul Leedu organiseeritud kuritegevust juhtinud gängsterite liikumist välismaale asusid sealseid grupeeringuid uuel aastatuhandel üle võtma noored ja vihased mehed, kel oli piisavalt ambitsiooni ja nutti väljaspool seadust karjääri teha. Üks neist oli äsja koolipingist tõusnud Deimantas.

Võrksärkide, jõutrenni, tümpsuva muusika ja muude sääraste elementide tõttu oleks Deimantast üsna kerge keskmise ossina maha kanda. Rasa mälestustes pole ta aga mingi veriste nukkidega kurjategija ega tapjainstinktiga jõmm, vaid lähedane sugulane, südamesõber, usaldusisik, noor poiss, kellega sai taskulambivalgel juttu räägitud, koos esimest korda klubiukse taga oodatud ning vanemliku toe puudumisel üksteise jaoks olemas oldud.

Kaks tegelast on paljus vastandid, kelle vahel on ometi äärmiselt lähedane suhe. Seda aitavad vaatajani tuua suurepäraselt valitud näitlejad. Nii Lest kui Kalmet saavad siin osalt kasutada oma tugevusi, kuid peavad samas väljuma märgatavalt oma niiöelda tüüprollide mugavustsoonist.

Lestale on omaseks saanud ligipääsmatu, vaikse ja jaheda vampnaise tüüpkuju, ent siin on tema kehastatud Rasa haavatav ja avatud, otsiv ja ebakindel. Kalmet on vaatamata võrdlemisi laiale ampluaale Linnateatris, Kinoteatris ja vabakutselisena omandanud aga ennekõike koomilise, ekspressiivse karakteri, mida on uuele rollile vastu minnes mõnikord keeruline unustada nii vaatajal kui ilmselt ka näitlejal endal. Ehkki tuttav naabripoisilik muie ja samas kergelt üleelusuurune poos avalduvad ka Deimantases, on siin tegemist oluliselt komplekssema tegelasega, kelle motiivid, mõtted ja soovid jäävad alati kuhugi sissepoole varju.

Lava on Rasa ja Deimantase vahel mõtteliselt kaheks jaotatud. Kumbki toimetab oma poolel ning ehkki rohked minevikust meenutatavad stseenid viivad nõod kokku, kujutatakse seda tänu kummagi juurde sätitud käsikaameratele peamiselt suurel videoekraanil. Siin ilmneb Sīlise lavastuslik meisterlikkus. Ehkki ekraanid ja kaamerad on muutunud kaasaegse teatri tüüpvahenditeks, pole nende kasutus lavastuses üksnes stiilivõte, vaid ka otsast lõpuni leidlik viis tegelaste suhet vaataja jaoks elama panna ning minevikku taasluua (eriti jäävad meelde näiteks lastena koos teki alla pugemine või autosõit, milles juukseid lehvitava tuule tarbeks kasutatakse fööni).

Luuletaja Contra poolt äärmiselt suupäraseks tõlgitud tekst on tihe ning pakub rohkelt toone ja pooltoone, mida tegelastesse pikkida. "Mul oli nõbu" püüabki leida teed Rasa mälukaardil, kus Deimantas on igikohalolev, kuid alati pääsmatult distantsil. Vaatamata näidendi sõnarohkusele ei anta midagi kergesti kätte ning vaataja jääb suures osas sarnaselt Rasale üksnes aimama, oletama ning arvama. Mälestuskillud sädelevad omasoodu, aga toimunust päriselt aru saamine jääb püüdmatuks. "Mul oli nõbu" suurimaks tugevuseks on õnnestumine korraga mitmel tasandil – ühtaegu spetsiifilise ja universaalsena, kahe inimese, ühe ajastu ja lihtsalt mälu loona, mis küsib, kui hästi me lõpuks saame kedagi tunda, ükskõik kui lähedal ta meile on.