Arvustus. Bicepi saatel võib oma mõtisklustesse vajuda

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Bicep Flow festivalil 2017 Autor/allikas: Angelica Õunapuu

Uus plaat
Bicep
"Isles"
6.5/10

Endised blogijad, Põhja-Iiri produtsendid ja DJ-d Andrew Ferguson ja Matthew McBriar ehk muusikaline kooslus Bicep on paljudele kuulajatele tuttavad track'i "Glue" tõttu. See tantsupõrandatele suunatud pärl on pärit muusikute debüütalbumilt, mis osutus niivõrd suureks edulooks, et kinnistas Bicepi paljude elektroonilise biidi austajate eelistustesse ning tõi lugematul hulgal publikut klubi- ja kontsertsaalidesse üle maailma. Milliseid mõtteid on aga tekitanud duo värske kauamängiv "Isles"?

Varasemalt pigem ülevoolava ja ekstaatilise käekirjaga muusikud on oma uue LP kohta öelnud, et tegu võiks olla rohkem kodudesse sobiva audiorännakuga. Ajal, mil klubikultuuriga on pehmelt öeldes kööga, sai autorite looming suunatud hüpnootilise vaibi ja endasse vaatamist soodustava helipildi poole. Esmasel kuulamisel ning autorite kommentaare teadmata teos sarnaseid küsimusi tekitaski – kas on mindud teadlikult rahulikumat teed? Albumilt on kahjuks puudu jõulisus, kirg ja julgus, mille poolest debüütalbum "Bicep" silma paistis. 

"Isles" on mõtetesse äraeksimise kogumik. Selle saatel võibki täiesti vabalt oma mõtisklustesse vajuda. Teisisõnu, LP on veidike liiga üksluine ja unine. Lugude struktuurid on lihtsakoelised, mis on tegelikult ju olnud Bicepi käekirja üks põhielementidest, kuid uuel ambientlikumal albumil jääb hullutavatest haripunktidest puudu. Paljud lood lähevad lihtsalt meelest. Taltsutatud saundiga album mõjub kõige põnevamana just siis, kui süngus ja melanhoolia sisse piiluvad.

Väikeste UK garage vihjetega lugu "Saku" koos laulja Clara La Saniga on ehk üks meeldejäävamaid. Siiski ei luba track kuulajal täiesti peast segi minna, see on turvalisem ja kodukootum klubimuusika versioon. Sama võiks öelda deep-house'liku loo "Apricots" kohta – ta on peaaegu seal, kutsuval suitsusel klubipõrandal… Kuid mitte päris. Iroonilisel kombel ehk illustreeribki hästi praegust olukorda – oled mõtetega peol, igatsed ja ootad. So close, yet so far. 

Või võtame hoopis pala "X", mida kaunistab samuti imeline Clara La Sani vokaal – ka siin jääb produktsioon taltsaks paksuks söönud koduloomaks, kes ei viitsi diivanilt tõusta, kuid meenutab heldimusega ammuseid reiviaegu. Kui mingisugust "Glue'le" sarnast loopivat intensiivsust otsida, siis näiteks LP avalugu "Atlas", eelviimane "Fir" ja lõpulugu "Hawk" seda näpuotsaga ka pakuvad. Tegu on täiesti arvestatava kauamängivaga, mis tervikuna ülevoolavaid tundeid küll ei tekita, kuid ilusaid noppeid oma playlist'i leiab kindlasti.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: