Kes pole varem Anna Gavaldat lugenud, siis tema lühijutud kirjeldavad tavaliste inimeste argielu. Käiakse tööl, tegeletakse perekondlike pisimuredega, seistakse paratamatult silmitsi eksistentsiaalsete karidega. Pole superkangelasi, hüperrikkaid oligarhe ega pudelipõhja langenud kodutuid, kõigil neil inimestel on lihtsalt pisikesed mured ja pisikesed rõõmud, nagu kõigil meil. Selle kirjelduse põhjal võiksid Gavalda tekstid kõlada tühiselt, kuid ta on meisterlik jutuvestja, kes oskab ka tavalisuse maalida poeetiliseks või isegi omal peenel moel õhkõrnalt maagiliseks.

Kui esimese jutukogu "Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks" ilmumise ajal oli Gavalda vaid 30-aastane ning tekstides oli rohkem muretust ja nooruslikku särtsu, siis pea 20 aastat hiljem ilmunud "Mõrad turvises" on juba rohkem kahe jalaga maa peal. Inimestel on lapsed ning see seab koheselt paika probleemistiku, millega tuleb tegeleda. Iseenda tühi-tähi jääb kõrvale ning laste mured ja rõõmud on fookuses, kuid ega needki inimesed pole veatud: kõigis neis on kübeke egoismi ja irratsionaalsus, tunnevad nemadki lastega tegeledes paratamatut tüdimust ja mõtlevad, kas elavad ikka oma elu õigesti.

Gavaldal on oskus näidata inimesi meie keskel – või suisa meid endid –ja kinnitada: me kõik oleme erilised. Seda ei räägi ta aga mitte patroniseerivalt, vaid mõnusalt eluterve huumori ja kaasakiskuva tekstiga, milles teemad on ülimalt maised, kuid rütmistatud tekst tekitab pigem mulje, justkui loeks mõnd pinevat krimiromaani.

Samuti pakub ta alati oma tekstides kübekese lootust: isegi olukorras, kus lugejana tead, et ega sellest sündmustikust midagi head ei sünni, lõpetab Gavalda teksti ära. Sündmustik lõpetab äkitselt, vaat et poolelt sõnalt, aga see ei tähenda, et tema lugudel oleks hollywoodilik õnnelik lõpp, pigem vastupidi. Lugeja ei saagi lihtsalt lõpliku tõde teada, jääb üle vaid loota, et kõik läheb hästi. Aga kas päriselt ka läheb? Selle üle saab pärast raamatukaante sulgemist omaette mõtiskleda...