Kongo Vabariigist pärit kirjaniku Alain Mabanckou (1966) romaani "Katkine Klaas" samanimeline peategelane, endine õpetaja, kõneles oma koolijütsidele nõnda: "…keele puhul pole tähtsad mitte reeglid, vaid erandid, ma ütlesin, et kui nad on meie ilmastikutundliku keele kõikidest eranditest aru saanud ja need meelde jätnud, siis tulevad reeglid nagu lupsti, reeglid kerkivad nagu iseenesest pinnale, ja et ühel päeval võivad nad reeglitele ja lauseehitusele isegi vilistada, kui nad on kord suureks kasvanud ja mõistnud, et keel pole mitte kui tasahilju voolav jõgi, vaid hoopis jõgi, mida saab tagurpidi voolama panna…"[1]

Tundub, et selle põhimõtte on Katkine Klaas üle võtnud ei kelleltki muult kui oma loojalt endalt. Pole kahtlustki, Alain Mabanckou – kirjanik ning kirjandusõppejõud, kes on lugenud USA tudengitele prantsuskeelsete kirjanduste aineid alates 2002. aastast ning valitud 2015.–2016. aastal esimese kirjanikuna kunstiloome kateedri lektoriks väärikas Collège de France'is – on keeles ja kirjanduses kodus nagu kala vees: sulpsab-vulpsab, kuis hing ihkab, ja kui isu tuleb, paneb ka kirjandusjõed omatahtsi voolama.

Näiteks torkab juba raamatut lehitsedes silma täielik punktivabadus ning lause alguse suurtähtede puudumine, teksti liigendavad komad. Sellega annab Mabanckou edasi Tuulest Viidud Krediidi nime kandva baari joodikust krooniku Katkise Klaasi kaootilist jutuvoolu ja kõnekeelt, mille sisse lipsab kohati ka kõrgem, kantseliitlikum või poeetilisem register.

Lisaks keelelistele vimkadele lustib Alain Mabanckou aga sama suure mõnuga maailmakirjanduse voogudes – just "Katkist Klaasi" võib näha autori armastus- ja austusavaldusena kirjandusele ja teistele (kunstilistele) inspiratsiooniallikatele. Mabanckou on romaani pikkinud mitusada viidet kirjandusteostele, sealhulgas piiblile ja koomiksitele. Ent ka lauludele, filmidele, ajakirjadele, ajaloolistele sündmustele, isikutele või tsitaatidele. Enamik neist on seejuures märkamatult teksti põimunud. On tunda, millise mängleva kergusega see autoril tulnud on, ja samasugust äratundmisrõõmu kogevad ka kirjandussõpradest lugejad, kes iga paari lehekülje või suisa rea tagant mõne tuttava maiuspala üles nopivad.

Alain Mabanckou on sündinud Kongos, elanud ja õppinud pikalt Prantsusmaal ning seadnud end nüüdseks sisse Ameerika Ühendriikides. Kirjanikku mõjutanud erinevad kultuuritaustad ja kirjandusmaailmad kohtuvad "Katkise Klaasi" lehekülgedel. Rikkaliku vihjemängu eestindamine nõudis aga nuputamist ja kohati tõlkeliselt julgeid otsuseid, sest suur osa Mabanckou viidatud teostest ei ole eesti keeles ilmunud. Prantsuse ja ülejäänud maailmakirjanduse puhul läks veidi libedamalt, kuna sealt on rohkem tõlgitud, ent Aafrika kirjandust, sedagi peaasjalikult ingliskeelsetelt autoritelt, on eestindatud kokku vaid kolmekümne teose ringis. Mabanckoul on seevastu osutusi ainuüksi Aafrika ja Kariibi kirjandustele – enamasti just prantsuskeelsetele – ligemale sada. Ideaalne variant ehk Mabanckou originaal identselt ja ilma niheteta edasi anda polnud paraku võimalik. Tuli leida teine lahendus, et intertekstuaalne mäng, teose üks suuremaid võlusid, eesti keeles säilitada.

Joonealuste märkuste võimalus sai kiiresti välistatud. Autor taotles tekstiga voolavust ning arvukad joonealused selgitused oleksid lugemisrütmi hakkinud; neid polnud ka originaalis. Mabanckou on öelnud, et pealkirjad on teksti peidetud nõnda, et suurematel kirjandusgurmaanidel on küll võimalus äratundmismängu mängida, kuid lugu saab edukalt lugeda ka neile tähelepanu pööramata. Ühtlasi tuleb nentida, et ilmselt ei pruugi kõik osutused olla tabatavad prantsuskeelselegi lugejale: esiteks on need lihtsalt nii sujuvalt jutustusse sulandunud, teiseks eeldab see lugejalt päris head ülevaadet Aafrika ja muust maailmakirjandusest.

Nõnda sai otsustatud, et eestindus taotleb just originaali funktsiooni edasiandmist: pakkuda lugejale äratundmisrõõmu maailmakirjandusest. Eesmärgi täitmiseks sai ka tõlkides Mabanckou mängulis-loomingulisest lähenemisest snitti võetud: paratamatute kadude korvamiseks on tõlkes kasutatud kompenseerimis- ja asendusvõtet, et originaalilähedane lugemiselamus ka eesti keeles säiliks.

Seejuures ei tasu kurvastada, nagu Aafrika hingusest midagi alles ei jääks. Kaugeltki mitte kõik eestindamata teoste pealkirjad pole tõlkes asendatud. Asendus toimus vaid juhul, kui sähvatas mõni hea, kontekstiga klappiv lahendus, või siis, kui Mabanckou mängis vihjetega rõhutatult terve lõigu või isegi paari-kolme lehekülje ulatuses. Ülejäänud juhtudel jäi pealkiri otsetõlkesse – seega äratuntavaks neile eesti lugejaile, kes on Aafrika prantsuskeelse kirjandusega rohkem kursis. Asendusest enam sai kasutatud kompenseerimist ehk eestlasele tuttavate osutuste lisamist kohtades, kus originaalis neid polnudki. Eestindusse sai niisiis tegelikult ühtekokku veel rohkem vihjeid kui prantsuse keeles.

Selline vaba lähenemine tõlkele pole mõistagi igapäevane või kergekäeline otsus, eriti siis, kui "Katkine Klaas" juhtub olema tõlkija päris esimene avaldatud tõlge. Südamest tänu Leena Tomasbergile, kes oli imeline ja toetav toimetaja Kirjanike Liidu noortele tõlkijatele mõeldud meister-selli programmi raames ning kes julgustas vajadusel ka lennukamatele tõlkelahendustele, kui originaali tekst seda parajasti nõudis.

Põhimõtteline lähenemine tõlkele ei saanud paika mitte tööprotsessi alguses, vaid selle käigus, kui selgus, et osutusi tuleb kokku sadades. Et kõik ikka üles leida, tuli pidevalt teha tausta- ja kontrollimistööd, mille juures olid heaks abimeheks Google ja ESTER. Parema ülevaate tarvis said viited jaotatud eri tabelitesse: Aafrika ja Kariibi, prantsuse ning maailmakirjandus, filmid, laulud, tsitaadid jm. Igale teosele läks juurde märge, kas see on juba eestindatud või mitte; kui ei, siis kas see jääb otsetõlkesse või kas leiduks ehk mõni tabav asendus. Eraldi nimekiri potentsiaalsetest "lisapealkirjadest", millega sobival hetkel mängida, sai kokku Mabanckou kombel raamaturiiulit silmitsedes, Rahvusraamatukogu külastades ja eestindatud Aafrika teostega tutvudes või ka näiteks Eesti kirjastuste kodulehtedele kiigates. Kontekstist sõltuvalt sai igale juhtumile lähenetud eraldi, kuid samas joonistus välja süsteem, mida ilmestavad järgnevad tõlkelahendused ja põnevamad näited. Käesolevat artiklit võivad huvilised, kes juurdlevad, mida "Katkise Klaasiga" siis eesti keeles ikkagi tehtud sai, võtta ka kui väikestviisi legendi.

Vanad tuttavad

"lugu oli nii, et Tuulest Viidud Krediidi baari peremees..." Nende sõnadega algab romaan ja nendest sõnadest on selge, et vihjeid hakkab pudenema kõikjalt. Prantsuse keeles kannab "Katkise Klaasi" legendaarne baar nime Le Crédit a voyagé, mis on ristand Louis-Ferdinand Céline'i romaanidest "Voyage au bout de la nuit" ("Reis öö lõppu"[2]) ja "Mort à crédit" ("Surm järelmaksuga"[3]). Mõlemad teosed on eestindatud ja annaksid kombineerides kokku "järelmaks on reisinud/reisil". Kuid et nimi ka tõlkes sama kelmikalt kõlaks nagu prantsuse keeles – lisaks veel üks puhtpraktiline kaalutlus: et see ka käänatav oleks –, sai lokaal tõlkes ristitud hoopis Tuulest Viidud Krediidiks[4]. Eesti lugeja ei jää aga ilma vihjetest Céline'ile, märgilisele autorile, kes tõi prantsuse kirjandusse kõnekeele, nii nagu kasutab suulist keelt ka Mabanckou. "Katkises Klaasis" toimetavad tegelased Céline ja Ferdinand, samuti vilksab läbi pealkiri "Surm järelmaksuga":

elle ajoutait qu'elle aurait souhaité ma mort rapide et soudaine à la place de cette mort à crédit qui la faisait bien plus souffrir ("Verre Cassé", lk 157[5])

ta lisas, et sooviks pigem mu surma nüüd ja praegu selle järelmaksuga surma asemel, mis on veel talumatum ("Katkine Klaas", lk 88)

Maailmakirjandusest on tuttav ka mitmegi teise tegelase nimi: Kangekaelne Tigu nagu alžeeria kirjaniku Rachid Boudjedra romaan "L'escargot entêté"; Kiilaspäine Lauljatar nagu rumeenia-prantsuse kirjaniku Eugène Ionesco näidend "La Cantatrice chauve"[6]; sorts Null Viga on oletatavasti saanud oma nime prantsuse keele ortograafiaõpiku "Zéro faute" järgi; prostituudi nimi on Alice[7], sest nagu ta raamatus seletab, tuleb kõigi imede jaoks minna just tema juurde; Casimir, kes elab laia elu, on tuttav Jean d'Ormessoni romaanist "Casimir mène la grande vie", aga kui teda hakatakse ühel hetkel hüüdma hoopis Geograaf Casimiriks, võib sealt lugeda vihjet prantsuse geograafile Casimir Maistre'ile (1867–1957), kes tegi ekspeditsioone Aafrikasse; "Katkise Klaasi" lõpus tuleb mängu tegelane Holden, kes on justkui otse J. D. Salingeri romaani "Kuristik rukkis"[8] lehekülgedelt Tuulest Viidud Krediiti sisse astunud.

Aafrika kirjandusvaramu

Ligi sada viidet on Mabanckoul Aafrika ning prantsuskeelse Kariibi-piirkonna kirjandustele. Kuigi Martinique, Guadeloupe ja Prantsuse Guajaana kuuluvad Prantsusmaa koosseisu, vaatleme neid siin artiklis koos Aafrikaga põhjusel, et nende autorid panid 1930. aastatel koos aluse kirjanduslikule ja poliitilisele négritude'i-liikumisele, mis seejärel oluliselt mõjutas sealsete kirjanduste kujunemist ja üldist eneseteadvuse kasvu. Võib vaimusilmas ette kujutada, kuidas kirjandusprofessor Mabanckoul seisavad kõik suured Aafrika ning muu maailma kirjandusklassikud ja isiklikud lemmikud koduses raamatukogus kenasti reas, kust pilku üle lastes need ka "Katkise Klaasi" kaante vahele jõudsid, nagu autor oma tööprotsessi on avanud.

Olgugi et Aafrika kirjandust on eesti keeles ilmunud vähe, kolmekümne teose ja valikkogu ringis, on mõned Mabanckou mainitud märgilised klassikud ka meie emakeeles olemas, nagu Nigeeria autori Ben Okri "Näljutatud tee"[9] ("The Famished Road"), "Aafrika eleegia"[10] ("An African Elegy") ja "Jumalaid hämmastades"[11] ("Astonishing the Gods"), lõuna-aafriklase André Brinki "Kuivvalge aeg"[12] ("A Dry White Season") või veel ühe Nigeeria klassiku Chinua Achebe romaan "Kõik vajub koost"[13] ("Things Fall Apart"/"Le monde s'effondre"). Pealkiri pärineb Achebel William Butler Yeatsi poeemist "Teine tulemine"[14], mille eestindatud read kõlavad "Kõik vajub laiali, keskpaik ei pea". "Katkist Klaasi" tõlkima asudes ei olnud eestindus Achebe romaanist veel ilmunud ning esialgu sai aluseks võetud Yeatsi poeem. Kui lõplik, poeemist pisut teistsugune pealkiri selgus, sai siiski otsustatud ka väike lisavihje Yeatsile alles jätta:

je te dis que c'est pas elle qui pouvait me commander comme ça, c'est moi en plus qui payais tout à la maison, et c'est elle qui se permettait de faire la loi, tu as déjà vu ça où dans ce monde qui s'effondre, hein, jamais vu, je te dis ("Verre Cassé", lk 46–47)

ma ütlen, polnud tema asi mind niimoodi käsutada, niikuinii olin mina see, kes kõige eest maksis, ja tema siin tuleb mulle ütlema, mida tohib ja mida ei tohi, kõik vajub koost, keskpaik ei pea, oled sa sellist asja varem kuulnud, ah, mitte iial, ma ütlen ("Katkine Klaas", lk 28)

Eestindatud on ka Nigeeria kirjaniku Amos Tutuola "Palmiveinijoodik"[15] ("The Palm-Wine Drinkard"), kuid prantsuskeelne pealkiri, mida Mabanckou mõistagi kasutab, erineb veidi eesti ja inglise omadest ("L'ivrogne dans la brousse" ehk "joodik võsas/pärapõrgus"). See nõudis Mabanckoud tõlkides kombineerimist, et oleks eesti pealkiri, aga ühtlasi läheks edasi süžeeliin – ametivõimud tahavad joodikust õpetajat linnakoolist maapiirkonda üle viia:

et pourquoi ces moralisateurs n'allaient pas eux-mêmes vivre en brousse, hein, j'ai donc refusé d'aller en exil là-bas, dans l'arrière-pays, parce que je ne voulais pas être un ivrogne dans la brousse ("Verre Cassé", lk 180)

ja miks need moraalijüngrid ise pärapõrgusse elama ei lähe, ah, nii et ma keeldusin minemast eksiili, viimasesse kolkasse, sest ma ei tahtnud olla palmiveinijoodik pärapõrgus ("Katkine Klaas", lk 100)

Enamjaolt tuli aga tõdeda, et Aafrika teoseid, mille pealkirju on Mabanckou romaani peitnud, ei ole veel eestindatud. Arvukate viidete tuvastamine oli omaette lugu ja selleks jagus erinevaid taktikaid, näiteks kõhutunde kuulamine: kui fraasi lugedes turgatas pähe küsimus, miks küll on Mabanckou otsustanud just nõndaviisi kirjutada, siis enamjaolt selguski sõnu otsingumootorisse toksides, et tegu on mõne järjekordse (raamatu)pealkirjaga. Mida lehekülg edasi, seda treenitumaks kõhutunne muutus. Sel moel sai leitud näiteks Mali autori Amadou Hampâté Bâ rahvalikku tüüpi jutt "La querelle des deux lézards" ("Kahe sisaliku kähmlus"):

le gouvernement en a discuté au Conseil des ministres, et certains dirigeants du pays ont réclamé la fermeture immédiate et sans condition de l'établissement, mais d'autres s'y sont opposés avec des arguments à peine plus convaincants, du coup le pays a été divisé en deux pour cette petite querelle de lézards ("Verre Cassé", lk 17)

valitsus tõstatas teema ministrite nõukogus, ja osa valitsusest nõudis lokaali kohest tingimusteta sulgemist, teised aga hakkasid vastu mitte just palju veenvamate argumentidega, väike sisalikevaheline kähmlus oli seega riigi kaheks lõhestanud ("Katkine Klaas", lk 12)

Kui mõni pealkiri leitud, tasus heita pilk autori ülejäänud bibliograafiale. Näiteks Haiti-Kanada kirjaniku, Prantsuse Akadeemia liikme ja ka päriselus Mabanckou hea sõbra Dany Laferrière'i teoseid on "Katkisesse Klaasi" põimitud seitse ("Le goût des jeunes filles", "Eroshima", "La chair du maître", "Comment faire l'amour à un nègre sans se fatiguer", "Le cri des oiseaux fous", "Chronique de la dérive douce", "Pays sans chapeau"), millest kolm Pampersi-tüübist pajatavasse peatükki:

c'est vrai que j'aime les filles chaudes du quartier Rex, oui, j'aime le goût des jeunes filles [---] donc je me trouvais dans mon milieu naturel, l'école de la chair, le quartier Eroshima [---] et une de ces petites m'a demandé ce soir-là si je souhaitais un massage spécial qu'elles appellent la chair du maître, j'ai dit illico oui pour la chair du maître parce qu'un de mes amis haïtiens qui vit maintenant à Montréal m'en avait dit du bien ("Verre Cassé", lk 47, 51)

tõsi jah, mulle meeldivad Rexi kvartali kuumad Lolitad, jah, mulle meeldib noorte tüdrukute mekk [---] nii et ma olin oma loomulikus keskkonnas, ihu koolis, Eroshima kvartalis [---] ja üks totsidest küsis mult tol sumedal ööl, kas ma sooviks üht erilist massaaži, mida nad nimetavad "Isanda ihuks", ma ütlesin "Isanda ihule" otsekohe jah, sest üks mu Haiti sõpradest, kes elab nüüd Montréalis, oli mulle seda kiitnud ("Katkine Klaas", lk 28, 30)

Eelnevas lõigus on peale Laferrière'i esindatud veel jaapani kirjaniku Yukio Mishima romaan "Ihu kool"/"L'École de la chair", mida ei ole eestindatud. Korvamiseks on sisse toodud Vladimir Nabokovi "Lolita"[16] ja F. Scott Fitzgeraldi "Sume on öö"[17].

Võimalust mööda – nii palju kui Aafrika autoreid eesti keelde tõlgitud on – sai asendatud või kompenseeritud Aafrika autorite teostega. Näiteks Frédéric François' laulu "Un jour de grand soleil" ("Ühel päikeselisel päeval") asemele sobis hästi Nigeeria autori Chimamanda Ngozi Adichie romaan "Pool kollast päikest"[18] ("Half of a Yellow Sun"), mille eestinduse eest pälvis tõlkija Triinu Pakk 2019. aastal Kultuurkapitali aastapreemia:

et alors, un jour de grand soleil, ma belle-famille a débarqué à la maison ("Verre Cassé", lk 161)

nii et ühel päeval, kui taevas siras pool kollast päikest, maandus meie juures mu naise suguvõsa ("Katkine Klaas", lk 90)

Ühes kohas on Mabanckou fookuses just Põhja-Aafrika Magribi autorite teosed: prantsuse-maroko kirjaniku Tahar Ben Jellouni "La plus haute des solitudes"; alžeerlase Rachid Mimouni "Le fleuve détourné"; alžeerlase Mohammed Dibi "La grande maison" ja "Un été africain", neist viimane on ka eestindatud pealkirjaga "Üks Aafrika suvi"[19]. Loetellu sai lisatud Alžeeria päritolu Yasmina Khadra eestindatud romaan "Plahvatus"[20] ("L'attentat"):

il fallait vraiment partir, remonter vers le nord du continent, vivre la plus haute des solitudes, voir le fleuve détourné, résider dans la grande maison illuminée par un été africain ("Verre Cassé", lk 210–211)

tuli lahkuda, päriselt lahkuda, liikuda ikka edasi, mandri põhjaranniku poole, taluda üksilduste üksildust, kuulda plahvatust, näha tagurpidist jõge, peatuda suures majas ühe Aafrika suve valguses ("Katkine Klaas", lk 115–116)

Kuna suur osa "Katkises Klaasis" mainitud Aafrika ja Kariibi teostest eesti keeles ilmunud ei ole, siis järgmiseks mõni näide märgilistest autoritest ja nende loomingust: Ahmadou Kourouma, "Les Soleils des indépendances" → "Iseseisvuspäikesed" (Côte d'Ivoire); Yambo Ouologuem, "Le Devoir de violence" → "Vägivallakohustus" (Mali); Sony Labou Tansi, "La Vie et demie" → "Poolteist elu" (Kongo); Mongo Beti, "Trop de soleil tue l'amour" → "Liiga palju päikest tapab armastuse" (Kamerun); Emmanuel Dongala, "Jazz et vin de palme" → "Džäss ja palmivein" (Kongo Vabariik); Tchicaya U Tam'si, "Ces fruits si doux de l'arbre à pain" → "Nii magusad leivapuu viljad" (Kongo Vabariik); Léopold Sédar Senghor, "Chants d'ombre" → "Varjude laulud" ning tsitaat "L'émotion est nègre comme la raison est hellène" → "Emotsioon on neeger, nii nagu mõistus on hellen" (Senegal); Aimé Césaire, "Cahier d'un retour au pays natal": "et très vite je retournais au pays natal" → "ja õige pea tulin ma tagasi kodumaale" (Martinique); Frantz Fanon, "Les damnés de la Terre" → "Äraneetud sel maal" (Martinique); Ernest Pépin, "Le tango de la haine" → "Vihatango" (Guadeloupe) jt.

Maailmakirjanduse virvarr

Aafrika kirjandusest isegi enam on romaani peidetud pealkirju maailma- ja eriti just prantsuse kirjandusest. Kuigi laias laastus oli lugu mitte-Aafrika teostega veidi lihtsam, sest neid on rohkem eestindatud, tuli ka siin ette nuputamist, nagu pikkade loetelude puhul (näide ühest sellisest on siinsamas "Tõlkija hääle" leheküljel nr 35), kus esines nii tõlgitud kui ka tõlkimata teoste pealkirju.

Üks vahva sõnamäng, mis Eestis tõenäoliselt kaotsi läheb, on seotud Prantsuse kirjastusega Minuit (kesköö), kus on välja antud Jean Echenozi "Je m'en vais" (ilmunud eesti keeles – "Ma lähen ära"[21]) ning Laurent Mauvignier' "Apprendre à finir" (ei ole eesti keeles ilmunud, "Tuleb osata lõpetada"):

et puis elle est partie définitivement en me laissant un bout de papier sur lequel elle avait écrit, peut-être à minuit, "je m'en vais", et quand j'ai retourné le bout de papier j'ai vu qu'elle avait ajouté, toujours à minuit peut-être, "apprendre à finir" ("Verre Cassé", lk 190–191)

ja siis lahkus ta lõplikult, jättes mulle paberilipiku, kuhu ta oli vististi kesköö paiku kirjutanud, "ma lähen ära", ja kui ma lipiku ringi keerasin, siis ma nägin, et ta oli lisanud, vististi jälle kesköö paiku, "tuleb osata lõpetada" ("Katkine Klaas", lk 105)

Kuivõrd Mabanckou mängib palju prantsuse kirjandusega ja kuivõrd eesti keeles on paljud olulised prantsuse teosed ka ilmunud, oli tõlkijal võimalus kompenseerida "kadusid" just prantslaste loominguga. Valitud sai näiteks selle järgi, kellele ka Mabanckou ise viidanud oli, või kas leidus sõna, mida sai siduda tekstivoos hästi eristuva, äratuntava pealkirjaga. Näiteks on Mabanckou peitnud "Katkisesse Klaasi" osutused Michel Houellebecqi romaanidele "Elementaarosakesed"[22] ja "Võitlusvälja laienemine"[23]. Originaalis esinev sõna "kaart" tõi meelde ka "Kaardi ja territooriumi"[24]:

et nous avons observé que, dans ses zigsags urinaires, Casimir qui mène la grande vie avait dessiné avec talent la carte de France ("Verre Cassé", lk 104)

ja me nägime, et Casimir, kes elab laia elu, oli kuseniredega tõetruu Prantsusmaa kaardi ja territooriumi maha joonistanud ("Katkine Klaas", lk 59–60)

Sobival hetkel tuli pähe teisigi assotsiatsioone just eesti lugeja jaoks oluliste maailmakirjanduse tüvitekstidega, nagu Mihhail Bulgakovi "Meister ja Margarita"[25] ning legendaarsed read "käsikirjad ei põle" (originaalis 'sest see on see, mis jääb'):

que l'époque des histoires que racontait la grande-mère grabataire était finie, que l'heure était désormais à l'écrit parce que c'est ce qui reste ("Verre Cassé", lk 11–12)

et möödas on need ajad, kui sängi veerel vanaema jutuvestmist kuulati, et nüüd on tulnud kirja tund, sest käsikirjad ei põle ("Katkine Klaas", lk 9)

Raamatu lõpus viitab üks lugudest J. D. Salingeri romaanile "Kuristik rukkis" ("The Catcher in the Rye"), mis kõlab prantsuse keeles aga "L'attrape-cœurs" ehk "Südamete püüdja". Sestap läks ka tõlge veidi nihkesse, kui prantsuse südamed muundusid eesti rukkiks:

et je lui dis "ne te fatigue pas mon gars, tu n'attraperas pas mon cœur à ce jeu-là, j'ai déjà entendu quelqu'un me dire ici qu'il était le plus important parce qu'il avait fait la France" ("Verre Cassé", lk 230)

ja ma ütlen talle "ära näe vaeva, sõbrake, rukki või kuristikuga sa mind juba ei ahvatle, mulle on siin üks inimene juba öelnud, et ta on kõikidest siinsetest see kõikse tähtsam, sest ta on Prantsusmaal käinud" ("Katkine Klaas", lk 126)

Mõni näide prantsuse ja teiste maade autoritest, kelle eestindatud teoseid "Katkisest Klaasist" otsida tasub: Antoine de Saint-Exupéry, Marguerite Yourcenar, Simone de Beauvoir, Albert Camus, Jean-Paul Sartre, Georges Perec, Victor Hugo, Anna Gavalda, Marquis de Sade, Jean de la Fontaine, Marcel Proust, Stendhal, Roland Barthes, Gustave Flaubert, Molière, François Villon, Romain Gary, Ernest Hemingway, Naipaul, Cervantes, Gabriel García Márquez, Mario Vargas Llosa, Mark Twain, Dino Buzzati, Boriss Pasternak, Fjodor Dostojevski, Albert Cohen, Hermann Hesse, Joseph Conrad, William Shakespeare, Amélie Nothomb, Anthony Burgess jt.

Mõni näide autoritest, keda tasub samuti otsida, kuid tundes eestindamata teose võõrkeelset pealkirja: Alfred de Musset, François-Régis Bastide, Pascal Bruckner, Michel Leiris, Gao Xingjian, Vénus Khoury-Ghata, Julien Gracq, Jean-Michel Junod, Yukio Mishima, Ross Macdonald, Alejo Carpentier, Maya Angelou, Jorge Semprún, Kenzaburō Ōe jt.

Mõni näide pealkirjadest, mis said lisatud eestikeelsesse tõlkesse asenduseks või kompenseerimiseks: Charles Baudelaire "Kurja lilled"[26], Honoré de Balzac "Šagräännahk"[27], François Rabelais "Gargantua"[28], Harper Lee "Tappa laulurästast"[29], Gaétan Soucy "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke"[30], John Steinbeck "Vihakobarad"[31], Pascal Quignard "Kõik maailma hommikud"[32], Bertolt Brecht "Kolmekrossiooper"[33], Jean Rouaud "Auväljad"[34], Patrick Modiano "Unustuse kaugemast otsast"[35], Jean Baudrillard "Simulaakrumid ja simulatsioon"[36], Jean-Pierre Minaudier "Grammatika ülistus"[37], Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud"[38] jt.

Kõrvu viidetega laiast maailmast kerkivad eesti omadki nagu iseenesest pinnale

Nagu öeldud, poetab Mabanckou sisse vihjeid ka filmidele, lauludele, tsitaatidele. Kui Hitchcocki "Linnud" on ühtviisi kergesti tabatav, siis viide, mille inimene prantsuskeelsest kultuuriruumist une pealtki ära tunneb, võib eestlasele kaugeks jääda. Samas tuli Mabanckou tõlkimise käigus iseenesest pähe seoseid eestikeelse kultuuriruumiga – näiteks laulusõnade puhul teisiti väga ei saakski. Mabanckou jaoks on eesti kultuur arvatavasti võõras, ent teksti funktsiooni säilitamise huvides on oma ja hääd näpuotsaga siiski lisatud.

Katkine Klaas korrutab ühes stseenis väsimatult "petits souliers" – kordus reedab, et Mabanckoul pole siin tegu mingite niisama "väikeste sussidega", vaid Éric Toledano ja Olivier Nakache'i – nemad on muide Eestiski kinosaale täitnud "Les Intouchables'i" ehk "1+1" režissöörid-stsenaristid – komöödiast lühifilmiga "Les Petits Souliers", kus löövad kaasa tuntud näitlejad ja koomikud Gad Elmaleh, Jamel Debbouze, Roschdy Zem jt. Kui needsamad prantslase jaoks tuttavad sussid eestlasele just palju ei ütle, siis veidi teist tüüpi jalavari, uhti-uhti uhkesti ringi rändav viisk aga küll. Äratuntavuse huvides sai siingi viisu seltsiliseks õlekõrs:

et ils ont jeté mes petits souliers dans un coin, j'ai dit à ma femme "n'oublie pas mes petits souliers" ("Verre Cassé", lk 165)

ja nad loopisid mu pisikesed viisud kuhugi nurka, ma ütlesin naisele "ära unusta mu viisku ja õlekõrt" ("Katkine Klaas", lk 92)

Jean d'Ormessoni eestindamata teose "Voyez comme on danse" asemele sobis Eestis tuttav tants, mis kestab veel. Et kompenseerida mõnd siin kandis tundmatut Kongo või Prantsuse laulu, on Saaremaa valsi taktis lisatud ka linalakkade keerutamis-lennutamisvõte:

or c'est quoi une musique si on n'est même pas foutu de bouger son postérieur, si on ne peut même pas dire aux autres "voyez comme on danse" [---] j'étais un bon danseur, je savais faire voltiger une cavalière au point qu'elle se jetait dans mes bras ("Verre Cassé", lk 97–98)

aga mis muusika see üldse on, kui ei saa isegi puusa nõksutada, kui ei saa isegi teistele hüüda "hei, tants kestab veel" [---] ma tantsisin hästi, ma oskasin oma tantsupartnerit lausa niimoodi keerutada-lennutada, et ta ise mu käte vahele viskus ("Katkine Klaas", lk 56)

"Katkises Klaasis" lausub põllukultuuriminister Zou Loukia – kes hiljem suurema vaevata, ametinimetusest viit tähte maha kriipsutades, kultuuriministriks kinnitatakse – kogu riigis kuulsaks saanud sõnad "ma süüdistan":

le ministre Zou Loukia a dit à plusieurs reprises "j'accuse", et tout le monde était si médusé que dans la rue, pour un oui ou pour un non, pour une petite dispute ou une injustice mineure, on disait "j'accuse" ("Verre Cassé", lk 17)

minister Zou Loukia ütles mitu korda "ma süüdistan", ja see oli niivõrd mõjuv, et mis ka tänaval ei juhtunud, olgu kerge sõnelus või pisike ülekohus, müristasid kõik "ma süüdistan" ("Katkine Klaas", lk 12)

"J'accuse" pärineb Émile Zola 1898. aasta avalikust pöördumisest seoses Prantsusmaal lahvatanud Dreyfusi afääriga. Kirjanik süüdistas armeed antisemitismis ning juudi päritolu Prantsuse sõjaväelase Alfred Dreyfusi alusetus vangi mõistmises. Muide, tänavu jõudis ka Eesti kinolinadele Dreyfusi kohtuasjast rääkiv film "Ohvitser ja spioon", prantsuskeelse originaalpealkirjaga "J'accuse". "J'accuse" on prantslaste jaoks niisama kuulus nagu eestlastele Heinz Valgu sõnad, mis naljaviluks järgmisse fraasi sobisid:

il a dit que la Révolution prolétarienne triomphera, que l'ennemi sera écrasé ("Verre Cassé", lk 32)

ta kuulutas, et proletariaadi revolutsioon võidab ükskord niikuinii, et vaenlane purustatakse ("Katkine Klaas", lk 20)

Aeg-ajalt "Katkise Klaasi" keele- ja kirjandustrikid põimuvad. Piiblist tuntud "Andke keisrile, mis keisri kohus", prantsuse keeli "Rendre à César ce qui est à César", on Mabanckoul lahendatud hoopis kirjanduslikus võtmes: keiser on vahetatud Martinique'i kirjaniku ja négritude'i-liikumise ühe juhtfiguuri Aimé Césaire'i vastu:

et comme ces formules traversent les légendes, les siècles et les millénaires, les gens oublient malheureusement qui en ont été les vrais auteurs et ne rendent plus à Césaire ce qui est à Césaire ("Verre Cassé", lk 25)

ja kuivõrd loosungid kanduvad edasi läbi legendide, sajandite ja aastatuhandete, unustatakse paraku tegelikud autorid ega anta Césaire'ile, mis Césaire'i kohus ("Katkine Klaas", lk 16)

Frédéric Dard alias San-Antonio on kirjanik, tänu kellele leidis Mabanckou tee kirjanduse juurde, kui tema hotellis töötav isa tõi koju Dard'i romaane, mille külalised olid endast maha jätnud. Dard'ilt on "Katkisesse Klaasi" laenatud üks lustakas keelemäng. Nii eesti kui ka prantsuse keeles on vanasõna "tao rauda, kuni raud on kuum"/"il faut battre le fer quand il est encore chaud". Prantsuse "fer" ja "chaud" riimuvad vastavalt "frère" ('vend') ja "chauve" ('kiilas'). Et koomiline efekt säiliks, aga vanasõna äratuntavaks jääks, sai eesti keeles "raud" asendatud "raugaga" – sobis sisuliseltki, kuna Aafrika riikide valitsustes võib tõepoolest ka rauku kohata. Kui prantsuse versioonis on solvav kedagi "kiilakaks" kutsuda, siis eesti keeles passis sõnamängu "rauk":

Frédéric Dard alias San-Antonio a dit "Il faut battre le frère quand il est chauve", et le chef des nègres a dit "non, c'est pas bon, y a trop de chauves dans ce pays et surtout au gouvernement, faut pas les froisser, moi-même je suis chauve, allez, on passe" ("Verre Cassé", lk 29)

Frédéric Dard alias San-Antonio on öelnud "Tuleb taguda rauka, kuni rauk on kuum", ja neegripealik vastas "ei, see ei lähe mitte, meie maal, eriti valitsuses, on liiga palju rauku, ei tasu neid solvata, mina olen ju kah rauk, nii et edasi, järgmine" ("Katkine Klaas", lk 18)

Mabanckoulikul muheduselainel sõudes meenus mäng "Laevade pommitamine", mis sobis eesti tõlkes ähvarduseks Kangekaelsele Teole tema baar Tuulest Viidud Krediit põhja lasta:

on lui avait promis qu'on le ferait couler, qu'on donnerait alors à son défunt bar le nom approprié de Titanic ("Verre Cassé", lk 36)

talle lubati, et varsti on ta pihtas-põhjas, et tema baari vrakile antakse siis asjakohane nimi, Titanic ("Katkine Klaas", lk 23)

Mabanckou on toonud jutustusse laiemalt elemente oma kultuurist, näiteks päriselt eksisteerivast SAPE-liikumisest (La Société des ambianceurs et personnes élégantes ehk Stiilsete ja Autoriteetsete Persoonide Esindus), mis sai alguse Kongost ja on levinud diasporaa kaudu. Selle liikmed paistavad silma julgelt šiki riietusega, mis väljendab nii kunstilist tunnetust, elustiili kui ka poliitilist vastupanu. Prantsuse kõnekeeles tähendab "sapes" rõivaid; "Sapeur" ehk eestindatult "sapikas" seega ekstravagantselt riietuvat inimest. Sõnal "sapeur" on aga prantsuse keeles veel teinegi tähendus – tuletõrjuja; eesti keeles andis mitmetähenduslikkust edasi "sappi pritsiv inimene":

y avait des amis de Céline, y avait mes collègues de travail et quelques-unes de mes connaissances, la plupart étaient des Sapeurs, et quand je dis "Sapeurs", mon cher Verre Cassé, il ne faut pas les confondre avec les gars qui éteignent les incendies, non, les Sapeurs c'est des gars du milieu black à Paris et qui font partie de la SAPE, la Société des ambianceurs et des personnes élégantes ("Verre Cassé", lk 74)

kohal olid Céline'i sõbrad, minu kolleegid ja mõned tuttavad, kellest enamik on sapikad, ja kui ma ütlen sapikad, hea Katkine Klaas, siis ära arva, et ma mõtlen tõredaid inimesi, kes teiste suunas sappi pritsivad, ei, sapikad tulevad Pariisi mustade kogukonnast ja kuuluvad SAPE-nimelisse ühingusse, Stiilsete ja Autoriteetsete Persoonide Esindusse ("Katkine Klaas", lk 43)

Kokkuvõtteks

Erinevalt mõnest suuremast, näiteks inglise keelest, kuhu on prantsuskeelset Aafrika ja muud maailmakirjandust rohkem tõlgitud ning kus on Mabanckou viidatud teoste tõlked olemas, jagus "Katkise Klaasi" eestindajale meeldivat nuputamist korralikult. Jagus ka neid hetki, kui tuli otsustada originaalist lahti lasta, et säilitada teksti funktsioon. Loodetavasti ei pane eesti lugeja seda pahaks ning naudib ridade vahele peidetud maailmakirjanduse tulevärki ja mabanckoulikult mõnusaid krutskeid. Nii palju on igatahes kuulda olnud, et "Katkine Klaas" paneb lugejaid vihjete noppemängu mängima küll!

1 Alain Mabanckou, Katkine Klaas. Tlk Ulla Kihva. Kultuurileht, 2019, Loomingu Raamatukogu nr 13–15, lk 103–104.
2 E.k: Louis-Ferdinand Céline, Reis öö lõppu. Tlk Heli Allik. Tallinn, Varrak, 2010.
3 E.k: Louis-Ferdinand Céline, Surm järelmaksuga. Tlk Heli Allik. Tallinn, Varrak, 2019.
4 E.k: Margaret Mitchell. Tuulest viidud. 1. Tlk August Hanko. Tartu, Maret, 1940.
5 Siin ja edaspidi pärinevad viited originaalteosele järgmisest väljaandest: Alain Mabanckou, Verre Cassé. Éditions du Seuil, 2005.
6 E.k: Eugène Ionesco, Kiilaspäine lauljatar: näidendid. Tlk Guido Ivandi, Signe Ernist, Aleksander Kurtna. Tallinn, Perioodika, 1993.
7 E.k: Lewis Carroll, Alice Imedemaal. Tlk Linda Bakis ja Ants Oras. Tartu, Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1940.
8 E.k: J. D. Salinger, Kuristik rukkis. Tlk Valda Raud. Tallinn, Loomingu Raamatukogu, 1961, nr 32–34.
9 E.k: Ben Okri, Näljutatud tee. Tlk Anne Lange. Tallinn, Kupar, 1998.
10 E.k: Ben Okri, Aafrika eleegia. Tlk Mathura. Lelle, Allikaäärne, 2014.
11 E.k: Ben Okri, Jumalaid hämmastades. Tlk Mathura. Lelle, Allikaäärne, 2012.
12 E.k: André Brink, Kuivvalge aeg. Tlk Krista Kaer. Tallinn, Eesti Raamat, 1988.
13 E.k: Chinua Achebe, Kõik vajub koost. Tlk Heili Sepp. Tallinn, Varrak, 2018.
14 E.k: William Butler Yeats, Teine tulemine. Tlk Märt Väljataga. Vikerkaar, 2016, nr 10–11.
15 E.k: Amos Tutuola, Palmiveinijoodik ja tema koolnud veinilaskja koolnute linnas. Tlk Mathura. Lelle, Allikaäärne, 2015.
16 E.k: Vladimir Nabokov, Lolita. Tlk Hans Luik, värsid tõlkinud Märt Väljataga. Tallinn, Eesti Raamat, 1990.
17 E.k: F. Scott Fitzgerald, Sume on öö. Tlk Enn Soosaar. Tallinn, Eesti Raamat, 1976.
18 E.k: Chimamanda Ngozi Adichie, Pool kollast päikest. Tlk Triinu Pakk. Tallinn, Varrak, 2018.
19 E.k: Mohammed Dib, Üks Aafrika suvi. Tlk Nelly Toiger. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1962.
20 E.k: Yasmina Khadra, Plahvatus. Tlk Tiina Vahtras. Tallinn, Pegasus, 2010.
21 E.k: Jean Echenoz, Ma lähen ära. Tlk Kaja Riesen. Tallinn, Eesti Raamat, 2010.
22 E.k: Michel Houellebecq, Elementaarosakesed. Tlk Indrek Koff. Tallinn, Varrak, 2008.
23 E.k: Michel Houellebecq, Võitlusvälja laienemine. Tlk Triinu Tamm. Tallinn, Varrak, 2005.
24 E.k: Michel Houellebecq, Kaart ja territoorium. Tlk Indrek Koff. Tallinn, Varrak, 2013.
25 E.k: Mihhail Bulgakov, Meister ja Margarita. Tlk Maiga Varik ja Jüri Ojamaa. Tallinn, Eesti Raamat, 1968.
26 E.k: Charles Baudelaire, Kurja lilled. Tlk Ain Kaalep jt. Tallinn, Loomingu Raamatukogu, 1967, nr 35–36.
27 E.k: Honoré de Balzac, Šagräännahk. Tlk Henrik Visnapuu. Tartu, Eesti Kirjanduse Selts, 1926.
28 E.k: François Rabelais, Gargantua. Tlk Ilotar Aavisto. Tallinn, Perioodika, 1996.
29 E.k: Harper Lee, Tappa laulurästast. Tlk Valda Raud. Tallinn, Eesti Raamat, 1964.
30 E.k: Gaétan Soucy, Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke. Tlk Triinu Tamm. Tallinn, Draakon & Kuu, 2017.
31 E.k: John Steinbeck, Vihakobarad. Tlk Juhan Lohk. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1964.
32 E.k: Pascal Quignard, Kõik maailma hommikud. Tlk Triinu Tamm. Tallinn, Varrak, 2004.
33 E.k: Bertolt Brecht, Kolmekrossiooper. Tlk Jaan Kross. Tallinn, Loomingu Raamatukogu, 1963, nr 7.
34 E.k: Jean Rouaud, Auväljad. Tlk Vladimir Indrikson. Tallinn, Atlantise Kirjastus, 2002.
35 E.k: Patrick Modiano, Unustuse kaugemast otsast. Tlk Tiina Indrikson. Tallinn, Atlantise Kirjastus, 1998.
36 E.k: Jean Baudrillard, Simulaakrumid ja simulatsioon. Tlk Leena Tomasberg. Tallinn, Kunst 1999.
37 E.k: Jean-Pierre Minaudier, Grammatika ülistus. Tlk Indrek Koff. Tallinn, Varrak, 2017.
38 E.k: Pierre Bayard, Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud? Tlk Tanel Lepsoo. Tallinn, Loomingu Raamatukogu, 2008, nr 18–20.