Arvustus. Kuidas rääkida Tammsaarest, keda ma pole lugenud?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Tõe ja õiguse" filmivõtted Vastse-Roosas Autor/allikas: Dmitri Kotjuh / Jarva Teataja / Scanpix

Uus raamat
Pierre Bayard
"Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?"
Loomingu Raamatukogu kuldsari, 2020
Tõlkinud Tanel Lepsoo

Arvustus ilmus Värskes Rõhus

Eesti keeles on tänuväärselt teisele ringile jõudnud tekst, mida eeloleva mõtte esitaja kindlasti tundma peaks. On üldse küsitav, kas ilma Pierre Bayardi toetuseta julgeks mõni mittelugeja endast märku anda, veelgi enam oma mittelugemise kogemust avalikult mõtestada. Kaasas käiv Süütunne ("piinav ja piirav nõudmine näida haritud", lk 105), mida Bayard läbivalt oma raamatus käsitleb, ei jäta ilmselt ühtegi lugemist väärtustavat inimest iial rahule. On paratamatus, et kui loetud raamatute hulk kasvab lineaarselt, siis selle kõrval kerkib lugemist vajavate raamatute hulk eksponentsiaalselt (ühesõnaga kehtib reegel: mida rohkem loed, seda rohkem on vaja veel lugeda).

Kummatigi välistab Bayard võimaluse, et on olemas "läbi loetud" raamatuid, mida saab viimase lehekülje järel rahulikult raamaturiiulile asetada. Rahulikult saab neid muidugi igale poole asetada (kõige rahustavam oleks ilmselt raamatute soetamine aksessuaarina), aga Süütunne hakkab kaante sulgemise järel ainult suurenema, sest loetud raamatud kipuvad ajapikku ununema kuni piirini, mil tekib küsimus, kas neid üldse kunagi loetud ongi.

Sellest Süütundest vabanemise poole Bayard liigubki, püüdes päästa lugejat Bartleby-sündroomist, mis teeb kirjanikest mittekirjanikud (ning mille põhjuseid Enrique Vila-Matas nii võluvalt hiljutises Loomingu Raamatukogus1 kaardistab). Et vaikivate kirjanike kõrvale (kes on lõpetanud kirjutamise) ei tekiks lugemise lõpetanud lugejaid (kes piinlevad mittelugemisest tekkinud Süütundetules), soovitab Bayard jagada kõik teosed nelja kategooriasse:

– lehitsetud teosed (LT),
– kuuldud teosed (KT),
– unustatud teosed (UT),
– tundmatud teosed (TT).

Nagu näha, kaanest kaaneni "läbi loetud" teoste sektsiooni pole. Bayard sunnib meid sellise kategoriseeringu järgi (kui me peaksime ta muidugi omaks võtma) tunnistama, et ühte või teistpidi oleme lugemist lõpetades (kui üldse vaevusime lugemist alustama) "kaotanud". Veelgi enam, selline jaotus toob ilmsiks, et raamatu lugeja ja mittelugeja ei ole üksteisega mitte diametraalselt vastakuti, vaid laveerivad üsna lähestikustel positsioonidel (kuidas erinevad üksteisest unustatud ja tundmatu teos, millest me mitte midagi ei tea, või kuuldud ja lehitsetud teos, mida tunneme ainult natukene?). Sellise üsna ulja positsiooniga ei taha Bayard õhutada meid mittelugema, vaid tõmmata tähelepanu üksiku raamatu lugemise/mittelugemise konteksti juurest laiemale, mitmeid raamatuid hõlmavale niidistikule, raamatute omavahelisele suhtlusele, raamatukogule, kus küsimus ühe üksiku raamatu lugemise või mittelugemise kohta muutub triviaalseks.

"Aga raamatu sisu ongi suuremalt jaolt tema paigutus" (lk 21).

Paigutus küll, aga kus? Bayard nimetab seda kollektiivseks raamatukoguks, "kuhu kuuluvad kõik olulised teosed, millel kultuur ühel teatud ajajärgul põhineb" (lk 21). Tark ei ole seega mitte see, kes on kõik raamatud läbi lugenud (mis on nii ajaliselt kui ka semiootiliselt võimatu), ega see, kes seda pidevalt teha üritab (millest tuleneb järjepidevalt kummitav Süütunne), vaid "läbi lugemisest" loobunud lugeja, kes pigem naudib raamaturiiulis igaõhtust suhetesümfooniat (lisades aeg-ajalt mõne uue pillirühma). See kodune raamaturiiul ongi igaühe sisemine raamatukogu, lehitsetud, kuuldud, unustatud või tundmatute teoste süsteem, millelt me vahel tolmu pühime. Veelgi enam, "me ei piirdu vaid nende raamatukogude haldamisega, me oleme ise kogum nendest raamatutest, mis on meid vähehaaval üles ehitanud ja millest ei saa üht tükki valutult välja rebida" (lk 66). Ja taas tasub rõhutamist: Bayard ei kutsu üles lugemisest ülepeakaela loobuma, vaid üritab tähelepanu juhtida asjaolule, et vahel/vahest on mõttekam vaadata ka midagi muud kui raamatu leheküljenumbreid.

"Pole põrmugi vajalik raamatut lugeda, et selle kohta arvamus kujundada ja sellest rääkida ning teha seda mitte sugugi üldsõnaliselt, vaid väga täpselt. Sest pole olemas ühtegi eraldiseisvat raamatut. Raamat on osake sellest suurest kogumist, mida ma nimetasin kollektiivseks raamatukoguks, ja selle täiuslik tundmine pole vajalik selleks, et ühele elemendile hinnangut anda. [—] Tuleb osata määratleda – positiivselt või negatiivselt – raamatu kohta selles raamatukogus, nii nagu üks sõnagi ei oma tähendust muidu, kui vaid sama keele ja sama lause teiste sõnade suhtes." (lk 96)

Peale selle, et Bayard pakub lohutust kõigile lugejatele, on tegelikult tema raamat ka teatav instruktsioon, kuidas eri kontekstides (seltskonnas, õpetaja ees, kirjaniku või kallimaga) oma mittelugemise piinadega toime tulla.

Ja selmet arutleda (edasi) Bayardi mõtete ja pakutud strateegiate üle, oleks kõige mõistlikum tema teost hinnata kasutajaga arvestamise printsiibist lähtudes. Kas klienti petetakse või pakub juhend piisavalt selgeid juhtnööre eri olukordades toimetamiseks?

Seega asetan ennast katselauale, rebin endalt piinava Süütunde ürbi ning alustan (üles)tunnistusega, et mina pole lugenud Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigust". Pole näinud ka filmi, pole lugenud isegi sisukokkuvõtteid.2 Ma ei ole selle üle uhke, see ei ole prestiižne seisukoht ega kapriisne statement, kindlasti mitte. Pigem on niimoodi lihtsalt läinud.

Kui nüüd aga Bayardi uskuda, siis pole ma mitte keskkooli ühest põhilisest kohustusliku kirjanduse teosest mööda nihverdanud võhik (kuidas see sai ikkagi juhtuda, on mulle endalegi siiani mõistatus), vaid üsna võrdväärsel tasemel partner igasugustes Tammsaare-teemalistes vestlustes. Olen ajapikku huviga jälginud, kuhu Tammsaare magnum opus paigutatakse, millisele riiulile ta eri raamatukogudes satub, mis kontekstis tema järele haaratakse ning kelle käsi seda mustvalget (trüki)nestet esimesena puudutab. Järgmisena esitlengi tükikese oma teadmusest.

Ma tean, et …

… see on eesti kultuuri baastekst.

… sellel on viis osa.

… jutt käib Vargamäest, maatööst, maaelust (aga samas on seal kuskil vahel Maurus, kes linnakoolis lapsi kiusab).

… "tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus".

… seal tehakse tõesti väga palju tööd.

… sellele tsitaadile järgnev lause kannab hoopis vastupidist mõtet (aga millist, et armastust ei tulnudki?).

… Pearu on Priit Võigemasti näoga.

… Andres meenutab Priit Loogi.

… Vargamäe asubki mäe otsas, kus on nüüd muuseum, mille pinnal igal aastal etendatakse Tammsaare materjali, mille kulminatsioon oli Elmo Nüganeni "Tõe ja õiguse" kõikide osade järjestikune maraton, mis väidetavalt oli väga pikk ja väga väsitav (ning sadas vihma!).

… Tallinnas on Tammsaare park, kus on Tammsaare kuju, kus Tammsaare istub ja mõtleb oma raamatutele, ja et noored kirjanikud käivad tema ees vabandamas, kui nad ei ole oma loominguga rahul.

… "Tõde ja õigust" peavad kõik inimesed gümnaasiumis lugema, mistõttu on see üks väheseid teoseid, mida peaaegu kõik eestlased on lugenud (ja mis on väga sarnane lavastusega "Eesti matus", mida peaaegu kõik eestlased on näinud).

… ma pole kunagi kuulnud kedagi kindlalt väitmas, et talle ei meeldi Tammsaare "Tõde ja õigus".

… Tammsaare on tõlkinud Dostojevskit (ja selle kuulsa "Kuritöö ja karistuse", mis nii väga meenutab kõnealuse teose pealkirja).

… Valdur Mikita on öelnud: "Rahvas, kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne – ja ei peagi. Võimalik, et meil on ilmaruumis hoopis üks teine asi ajada."3

… noortele ei meeldi koolis "Tõde ja õigust" lugeda.

… täiskasvanutele meeldib "Tõde ja õigust" tsiteerida.

… "Tõde ja õigus" meeldib nii Andrus Kivirähkile kui ka Lauri Vahtrele.

… ma peaksin kindlasti "Tõe ja õiguse" läbi lugema.

Kindlasti pole see ammendav nimekiri niitidest, mis mind Tammsaare "Tõe ja õigusega" seovad, aga loodetavasti annab see siiski teatava ülevaate, mida tähendab rääkida raamatust, mida pole lugenud (ent mida kõik teised on). Siinkohal on paslik ilmselt tunnistada, et olen seda mitmeski olukorras juba teinud. Tammsaare on ilmunud välja ootamatutest seostest, hüpanud vestlustesse kummalistest mõtetest ning tabanud mind etteaimamatult, võimaluseta vestlusest viisakalt taganeda. Ja nii olen üldiselt vaikinud, kuulanud teiste mõtteid (agaralt kaasa noogutades ja alati nõustudes) ning lõpuks isegi mõne tagasihoidliku repliigi poetanud, midagi võimalikult üldist ja mittemidagiütlevat.

Bayardi järgi olen aga käitunud täiesti valesti.

"Kuna raamat pole mitte niivõrd raamat, kuivõrd kõnesituatsioonide kogum, milles ta liigub ja muutub, siis tuleb meil, kui me tahame asjatundlikult rääkida raamatust, mida me pole lugenud, tunda huvi just nende situatsioonide vastu. Sest asi pole mitte raamatus, vaid selles, mis on raamatust saanud kriitikaruumis, kuhu ta on sattunud ja kus ta pidevalt teiseneb. Just selle uue objekti kohta, mida kujutab endast pidevas liikumises olev tekstide ja inimeste lõimumine, peab oskama õigel ajahetkel sobivaid lauseid moodustada." (lk 119)

Bayard nimetab neid situatsioone, kus me peaksime "õigel ajahetkel sobivaid lauseid moodustama", virtuaalseteks raamatukogudeks. Need üsna mängulised ruumid, mis kujunevad vestlustes erisuguste sisemiste raamatukogude kokkupuutepunktis (kollektiivse raamatukogu taustal), tekivad igas vestlussituatsioonis uuesti, seega on see üsna loov protsess. Selles ruumis (nagu igas mängus) on ka mõned reeglid, millest kõige olulisem sedastab, et lõppkokkuvõttes polegi vaja (ega olegi võimalik) teada, kui palju (või kas üldse) on keegi mõnda kõnealust raamatut lugenud. Vabanedes kramplikust püüdest kujundada enesest esinduslik (kujutlus)pilt, peaksime laskma oma loomingul voolata, langedes kommunikatsiooni keerukatesse (ent nauditavatesse) pealiskaudsustesse. See, kes vaikib ja häbeneb – sellel on järelikult ka midagi varjata!

Järgmisel korral peaksin seega Bayardi kohaselt hoopis esimesena sõna võtma. Veelgi enam, teistele kaasa noogutamise asemel tuleks selgelt vastanduda, arutluskäik poole sõna pealt peatada ning oma tõlgendus lagedale lüüa. "See, kes oskab selliseid olukordi positiivselt läbi elada, kes suudab oma süütundekoorma maha visata ja pöörata tähelepanu konkreetsele situatsioonile, milles ta on ja mida see pakub, võib virtuaalse raamatukogu avamisega leida end autentses loomingulises ruumis, mida tuleb just sellisena võtta kõiges selle rikkuses ja võimalustes." (lk 130)

Olen üsna kindel, et kui peaksin viitama Tammsaarele kui varajasele postmodernistile ja täheldama sürrealismi siirdeid tema loomingus, vaadataks minu poole küll kahtlustava, aga omajagu intrigeeritud pilguga. Kas tõesti? Milline huvitav tõlgendus … Veelgi enam, kui ma võtaksin vaevaks kõnealuse raamatu taustal viidata mõnele Tammsaare tundmatule tööle, rõhutades selle kontekstuaalset ning temaatilist sarnasust, originaalset lähenemist ja suurepärast stiili, võiksin ilmselt hulluks ajada nii mõnegi akadeemiku (milline Süütundetulv neid sel hetkel küll tabaks, eriti kui maldaksin küsida nende arvamust sellest fantoomraama­tust!). Kui kellelgi oleks aega, ressurssi ja oskusi, võiks sellistest fantoomraamatutest kokku panna ilmselt ühe kõige geniaalsema raamatukogu, midagi Orhan Pamuki "Süütuse muuseumi" taolist.

Siit ei olegi tegelikult kaugel Bayardi viimane tõdemus, et lugemata raamatutest rääkimine viib lugemist ootavate raamatute kirjutamiseni. "Lisaks eneseavastamisele asetab vestlus raamatutest meid loomingulisse protsessi, kuna ta viib meid selle allika juurde. Ta näitab meile subjekti, mis sünnib loomingus, võimaldades kõnelejal läbi elada see iseenesest ja raamatust eraldumise sünnihetk, mil lugeja, kes lõpuks vabaneb teiste sõnade taagast, leiab endas jõudu iseenese sõnad valmis vermida ja sel kombel kirjanikuks saada." (lk 139–140)

 Kas tulevased Tammsaared sünnivad vanu Tammsaaresid mittelugedes, julgen siiski kahelda. Väärtkirjanduse lugemine on alati nauding. Aga selle taustal tuleks aeg-ajalt lubada ka lõbutsemist enda rumaluse najal. Vähemalt värve võib selline lähenemine küll meie halli argipäeva (ja süngesse lektüüri) juurde tuua. Kel julgust, võtku järg üle. Mina lähen nüüd vaikselt nurga taha oma ignorantsi häbenema.

1 Enrique Vila-Matas. "Bartleby & Co" – Loomingu Raamatukogu, nr 29–31, 2020. Tõlkinud Kai Aareleid.
2 Olgu siiski mainitud, et "Põrgupõhja uus Vanapagan" on eeskujulikult "läbi loetud".
3 Valdur Mikita. "Mikroetnos" – Sirp, 12.12.2014.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Värske Rõhk

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: