Arvustus. Mängu ilust ja "ei" võlust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Hispaania kirjanik Enrique Vila-Matas, 2007.
Hispaania kirjanik Enrique Vila-Matas, 2007. Autor/allikas: Wikimedia Commonsi kasutaja AKristina / CC BY-SA 3.0

Enrique Vila-Matas

"Bartleby & Co"

Tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Kai Aareleid

Toimetanud Triinu Tamm

Kujundanud Maris Kaskmann

Kultuurileht 2020

144 lk

"Kes iganes ütleb jah kirjandusele kui sellisele, ei jaata midagi. Kes iganes seda otsib, otsib üksnes seda, mis libiseb peost; kes iganes selle leiab, leiab vaid selle, mis on siin, või mis veel hullem, mis asub väljaspool kirjandust. Seetõttu püüdleb iga raamat lõpuks mitte-kirjanduse poole ning see on see tuum, mida ta tahab ja kirglikult ihkab avastada." (lk 121)

Kuidagi on läinud nii, et Bartleby-teema on kodusel kultuuririndel parasjagu üsnagi uhkelt esindatud. Eesti mõõtkavas tähendab see, et Melville'i kurikuulsa antikangelase teemadel saab ühekorraga lugeda raamatut (äsja eesti keelde tõlgitud Vila-Matase "Bartleby & Co") ja vaadata ka teatrilavastust (Von Krahlis Juhan Ulfsaki lavastatud "Pigem ei"). Mõlema kunstiteose puhul on "Kirjutaja Bartleby" kõigest lähtepunkt. Tõsi, Ulfsaki lavastuse tagalas on Melville'i lool pisut põhjalikum koht, Eelmaa on selle dramatiseerinud Krahli lavale, aga lugu iseenesest on "Kirjutaja Bartleby" lugu. Vila-Matase lühiromaani-jutustuse-ilukirjandusliku essee puhul on Bartleby aga prohvet, kelle järgijate ja eelkäijate pentsikumad seigad on minajutustaja otsustanud üheks tervikuks kokku luua. Ehk Krahli lavastus süveneb nähtuse kui sellise olemusse ühe konkreetse looga, Vila-Matase raamat aga kavalalt kureeritud ajaloolise ülevaatega.

"Kaval" on kindlasti sõna, mis Vila-Matasest kõneldes on asjakohane. Ta raamatud ei kipu olema päris need, mille moodi nad esmapilgul paistavad. Üldse on keeruline näppu peale panna, mis need ta raamatud siis õigupoolest on. Ma ei räägi üksnes žanrimääratlusest, vaid laiemast küsimusest, mis rida siin üldse aetakse. "Bartleby & Co" on järjekorras kolmas Vila-Matase eestindus, sellele on eelnenud "Pariisile ei tule iial lõppu" ja "Dublinesk", kusjuures mõlemad ilmusid eesti keeles 2014. aastal. Olen neist lugenud küll ainult esimest, aga julgen siiski "Pariisi ..." ja "Bartleby" raamatutest ning muust kõrvu jäänust tõukuvalt üht-teist järeldada või õhku visata.

Kõigepealt: Vila-Matas on naljakas. Ja sealjuures äärmiselt etteaimamatu. Ta huumor on terav ja mänguline ning tabab suundadest, kuhu lugeja ei taipaks esmapilgul vaadatagi. Lisaks on see huumor tavaliselt napp ja võrdlemisi pöörane, ei hoia end millegi ees tagasi, aga ei ürita samal ajal ka vinti üle keerata. Vila-Matase huumor kulgeb seega Vana Hea Kirjanduse Traditsiooni rajal, kus luegja enda lugemus ja platsinägemine määravad suuresti ka huumoriastme võimsuse. See ei tähenda, et Vila-Matast peaksid lugema ainult magistrikraadiga humanitaarid, isegi kui siin-seal võib näida, et sihtgrupp umbes midagi sellist võiks just olla. Ei, humanitaaria kõrguste ja üleüldiste intellektuaalia viisakusreeglite vastu ei tunne Vila-Matas vähimatki aukartust. Ta tõmbab ka kõige tõsisemad targad mänguliselt enda kirjanduskarussellile ja ei lase neid sealt enne ära, kui tal endal isu täis saab. Ja see võib suhteliselt järsku juhtuda – ühel hetkel saab tekst lihtsalt läbi ja nii ongi.

Kui peaks "Bartleby & Co" sisu lühidalt kirjeldama, võib see esialgu jätta kukalt kratsima. Põhimõtteliselt on tegu ülevaatega kirjanikest, kelle puhul on vaata et kõige märgilisem just nende otsus (enam) mitte kirjutada. Või lihtsalt pikemat aega vaikida. Sellest siis ka sugulus Melville'i protoeksistentsialistliku tegelasega, kes teatavasti otsustas elule läheneda suhtumisega "pigem ei". Ehk Bartleby, kes võetakse lootustandva noorena tööle ühte Wall Streeti firmasse, ütleb ühel ilusal päeval, kui talle uus tööeülesanne antakse, et ta parema meelega ei teeks seda. Ja ei teegi. Ei tee enam üldse mitte midagi. Kusjuures Bartleby ei raja sellest mittetegemisest midagi heroilist ega muidu suursugust. Tema mässul pole vähimatki paatoslikku mõõdet. Ta mäss on absurd, mis ajab õige pea ka kõik ta töökaaslased pöördesse. Sest kurat võtaks, mis mõttes sa siis ei tee seda, kui sulle öeldakse, et pead tegema?! Bartleby seab oma eitusega (mitte kahtlusega) kõik kahtluse alla. Ja kui kõik on kahtluse alla seatud, tunnevad kaaskodanikud end haavatavalt. Lühidalt: Bartleby näol on tegu kahtlase ühiskonnale ohtliku elemendiga. Olgu siinkohal ära märgitud, et Melville loo lõpus sureb Bartleby vangikongis nälga.

Niisiis annab Vila-Matase jutustaja meile põhjaliku kirjandusliku ülevaate, kes fantastilise Bartleby vaimus otsustasid ühel ilusal päeval öelda "ei" ... ainult et ennekõike kirjutamisele. Või lihtsalt avalikule tähelepanule. Teatava reservatsiooniga on jäetud välja miljardid inimesed ajaloos, kes pole õigupoolest selle küsimuse ees pidanud värisema, kelle jaoks kirjandus ja kirjutamine kui selline pole iseenesest juba põhjapanevad küsimused maailmas olemise kohta. Ehk Vila-Matast huvitavad ennekõike tegelased, kellelt võiks oodata kõike muud kui seda kirjanduslikku eitust. Vila-Matast huvitavad kirjanikud, kellelt just oodatakse järgmist Suurt Teost või lihtsalt Suuri Sõnu, aga kes ise ei lase end sellest häirida. See on lugu kirjutamisest ja kirjanikest. Kõlab igavalt? Olgu seepeale välja toodud raamatu esimesed kaks lauset: "Naistega pole mul kunagi õnne olnud, mul on haletsusväärne küür, millega tuleb leppida, kõik mu lähemad sugulased on surnud, olen vaene erak ja töötan jubedas kontoris. Muus osas olen õnnelik."

Ehk Vila-Matas on kõike muud kui igav. Ta haarab su endaga kaasa ja viib su ühele pentsikule teekonnale, mille puhul võib kindel olla, et saad üht-teist uut ja põnevat teada ning teisalt ei pane enam tähele, kuidas aeg ja leheküljed mööduvad. Kaheleheküljelisele sissejuhatusele järgnevad 86 nummerdatud episoodi, mis manavad kokku suursuguse galerii helgetest peadest, kes otsustasid, et see helgus (või valgus) ei pea sugugi tähendama raamatute kirjutamist. Üht-teist markantset saame veel teada ka selle muus osas õnneliku peategelase kohta. Vila-Matase karakteriloome oma lihvitud olustikulisuses on omaette ime, aga lõpuks on jutustaja lihtsalt meedium, kelle Vila-Matas on siin pannud üht konkreetset vankrit vedama, mida on enne teda vedanud juba lugematu arv hiiglaseid. Samas just see mänguline ilukirjanduslik raam teeb raamatust midagi enamat kui ühe pikema essee, just need peategelase vahetusse olevikku lülituvad fiktiivsed sulud annavad "Bartleby & Co'le" üldistusastme, mis puhtalt kirjandusteaduslikus tekstis jääks olemata, ükskõik kui palju vaimuteravusi pillata. Ja siin peitub Vila-Matase loomingu võti ja üleüldse tema suhtumine kirjandusse: see on mäng, mis viib lugeja (ja kirjutaja) ühte niiti pidi järgmise juurde, kuni lõpuks on üks muuseumitäis koridore risti-rästi läbi marsitud ja kõikide ruumide omavahelised seosed nii kirjult läbi põimunud, et jääb üle ainult klaaride silmadega noogutada.

Nagu võib arvata, on teose minajutustaja ka ise üks Bartleby teiste seas. On temalgi põhjus, miks ta sinnamaani on jõudnud, aga iseenda traumade asemel keskendub ta suuremas osas pigem teiste värvikamate näidete uurimisele, nende põhjustele (või põhjuste puudumisele), lootuses leida neist tuge enda taaga kandmisele. On ju seegi üks kirjanduse võlusid: kirjandus võib tuge pakkuda. Aga miks siis keskenduda ei-kirjandusele? Seda saame teada kohe raamatu alguses: "just selles suundumuses peitub eheda kirjandusloomingu ainuke pääsetee; see küsib, mis on kirjutamine ja kus see on, ning arutleb selle võimatuse üle, ning räägib meile tõtt aastatuhande lõpu kirjanduse süngete, ent äärmiselt põnevate väljavaadete kohta." (lk 10)

Üsna kohe hüppavad pähe paar samuti Loomingu Raamatukogus ilmunud teost, mis küsivad sarnase suunitlusega fundamentaalseid küsimusi kirjutamise ja kirjanduse kohta. Ehk siis Pierre Bayard'i "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?" ja Gabriel Zaidi "Liiga palju raamatuid". Mõlemad on samuti äärmiselt humoorikad raamatud, küll aga püsivad nad erinevalt Vila-Matasest pigem esseistika piirides. Mingis mõttes suudab Vila-Matas siin teha enamat kui Bayard ja Zaid korraga kokku, ilma et ta hakkaks ise suuri prohvetisõnu tegema või üleoleva humanitaarimuigega iroonitsema. Selle asemel laseb Vila-Matas enda eest rääkida eelkäijatel, kelle seast peaks iga kirjandushuviline vähemalt mõne nime ära tundma, aga usutavasti leidub teoses põnevamaid avastusi ka juba erudeeritud kirjanduslektoritele. Tuntumatest kirjutajatest pöörab Vila-Matas tähelepanu selliste autorite vaikimise eripäradele nagu Robert Walser, Arthur Rimbaud, Sokrates, Ludwig Wittengstein, Samuel Beckett, Franz Kafka, J. D. Salinger, Jorge Luis Borges, Fernando Pessoa, Oscar Wilde, Thomas Pynchon jt. Aga see nimekiri on liiga lühike, et anda täit ettekujutust kõigest 144 leheküljele mahtunud raamatu kirevusest.

Ja kuigi "Bartleby & Co" tegeleb vägagi kirjanduslike küsimustega, kumab sellest läbi palju enamat kui üksnes kirjandus. Taas midagi, mida kirjandus teinekord võib teha. Miks üleüldse kirjutada ilukirjandust? Või lugeda ilukirjandust? Sest see aitab igavust mööda saata nagu iga teine vähegi haarav mäng. Ja pakub seltsi nii nagu seda saab teha ainult kirjandus. Teinekord kirjutajale isegi rohkem kui lugejale.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: