Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Loe katkendit värskest Loomingu Raamatukogust: Enrique Vila-Matas "Pariisile ei tule iial lõppu"

Hispaania kirjanik Enrique Vila-Matas, 2007.
Hispaania kirjanik Enrique Vila-Matas, 2007. Autor/allikas: Wikimedia Commonsi kasutaja AKristina / CC BY-SA 3.0

Loomingu Raamatukogu 2014 nr. 35–38

Enrique Vila-Matas "Pariisile ei tule iial lõppu". Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid. Järelsõna Ruth Sepp.

Ühe originaalsema tänapäeva hispaania kirjaniku autobiograafiline teos visandab iroonilise tagasivaate autori kahele noorusaastale 1970ndate Pariisis, kus ta – erinevalt oma noorpõlveiidolist Ernest Hemingwayst, kes oli seal “väga vaene ja väga õnnelik” – oli väga vaene ja väga õnnetu. Ta üüris Marguerite Durasi katusekambrit, töötas oma esimese romaani kallal ja otsis suureks kirjanikuks saamise retsepti.

184 lk.
hind 4.95
saadaval ka e-raamatuna

1
Läksin Key Westi, et osaleda tänavusel kirjanik Ernest Hemingway teisikute konkursil. Konkurss leidis aset „Sloppy Joe’s“, mis oli olnud kirjaniku lemmikbaar tollal, kui ta elas Florida lõunatipus Key Westis. On ütlematagi selge, et osalemine sellel konkursil, mis kubises tahumatutest keskealistest halli täishabemega meestest, kes kõik olid Hemingwayga äravahetamiseni sarnased, ja seda kõige tobedama üksikasjani, oli ainulaadne kogemus.
Olen juba teab kui mitu aastat joonud, end nuumanud ja uskunud — vastupidiselt oma naise ja sõprade arvamusele —, et olen üha rohkem oma noorpõlveiidoli Hemingway moodi. Kuna mitte keegi ei ole minuga selles asjas samal arvamusel, mina aga olen üsna kangekaelne, tahtsin neile kõigile õppetunni anda, ning kui olin muretsenud endale valehabeme, mis minu meelest muutis mind veel rohkem Hemingway sarnaseks, osalesin selle suve konkursil.
Tuleb tunnistada, et tegin end täiesti naeruväärseks. Sõitsin tõepoolest Key Westi, osalesin konkursil ja jäin viimaseks, või õigemini öeldes mind diskvalifitseeriti, ja mis kõige hullem, mitte sellepärast, et oleks avastatud minu valehabe — see jäi avastamata —, vaid sellepärast, et mul „puudus igasugune füüsiline sarnasus Hemingwayga“.
Mulle oleks piisanud sellestki, kui mul oleks lubatud konkursist osa võtta ja tõestada nõnda oma naisele ja sõpradele, et mul on täielik õigus uskuda, et sarnanen iga päevaga üha rohkem oma noorpõlveiidoliga ja kogu lugu; teisisõnu, see oleks olnud veel ainus asi, mis laseks mul tunda pisukestki sentimentaalset sidet oma noorusaastatega. Aga nad peaaegu et viskasid mu välja.
Pärast seda alandust sõitsin Pariisi ja sain seal kokku oma naisega ning me veetsime selles linnas terve augusti, tema pühendus muuseumide külastamisele ja ülemäärasele sisseostude tegemisele ja mina omalt poolt pühendusin märkmete tegemisele, eesmärgiks irooniline tagasivaade kahele selles linnas veedetud noorusaastale, kui ma — erinevalt Hemingwayst, kes oli seal „väga vaene ja väga õnnelik“ — olin seal väga vaene ja väga õnnetu.
Niisiis veetsime Pariisis terve augusti ja 1. septembril, istudes lennukisse, mis pidi meid viima tagasi Barcelonasse, leidsin oma kohalt 7. rea istmelt B kellegi mahaununenud mapi loengumärkmetega, mis kandsid pealkirja „Pariisile ei tule iial lõppu“, ja olin sellest väga üllatunud. Loeng oli mõeldud ettekandmiseks kahetunniste sessioonidena iroonia-teemalisel sümpoosionil Barcelonas, kolmel järjestikusel päeval. Olin väga üllatunud, kuna olin Pariisis teinud hulga märkmeid täpselt sama pealkirjaga loengu tarvis täpselt samal sümpoosionil ja see pidi samuti tulema ettekandele kolmel järjestikusel päeval. Ühesõnaga. Tundsin end täieliku idioodina, kui taipasin, et ma ise olin need märkmed sinna visanud, nii nagu teised lennutavad oma kohale hommikused ajalehed, enne kui end istuma sätivad. Kuidas ma sain nii ruttu unustada, et olin need märkmed ise oma istmele visanud? Ainsana saan teile praegu öelda seda, et neist märkmetest pidi saama loeng „Pariisile ei tule iial lõppu“, mis mul on au teile kõigile järgneva kolme päeva jooksul ette kanda.


2
Aeg-ajalt te näete mind improviseerimas. Nagu näiteks praegu, kui ma enne oma iroonilist tagasivaadet kahele Pariisis veedetud noorusaastale tunnen vajadust teile öelda, et olen täiesti teadlik sellest, et iroonia mängib tulega ja võib teiste üle nalja heites vahel ise naerualuseks saada. Te kõik teate väga hästi, millest ma räägin. Kui teeselda armunud olekut, on oht armuda, ja kes ilma vajalike ettevaatusabinõudeta pilkab, võib lõpuks omaenda riugaste ohvriks langeda. Ja isegi kui ta ettevaatusabinõud tarvitusele võtab, on ta kokkuvõttes ikkagi ohver. Juba Pascal ütles: „On sama hästi kui võimatu teeselda armastust, ilma et sinust saaks armastaja.“ Ühesõnaga, ma püüan teha iroonilise tagasivaate oma minevikule Pariisis, kaotamata hetkekski silmist ohtu kalduda sõnaohtrusse, mida kätkeb igasugune loengupidamine, ja ennekõike unustamata hetkekski, et just eputav lobamokk on suurepärane märklaud kuulajate irooniale. Samuti pean teid hoiatama, et kui kuulete mind näiteks ütlemas, et Pariisile ei tule iial lõppu, ütlen seda suure tõenäosusega irooniliselt. Kokkuvõttes püüan teid siiski irooniaga mitte üle koormata. Iroonial, mida mina harrastan, pole mitte mingit pistmist irooniaga, mis võrsub masendusest — noorest peast olin piisavalt tobedas masenduses. Mulle meeldib seda sorti iroonia, mida mina nimetan heatahtlikuks, kaastundlikuks, selline, mida leidub näiteks Cervantese parimates kirjatükkides. Mulle ei meeldi raevukas iroonia, meeldib hoopis selline, mis kõigub pettumuse ja lootuse vahel. Nõus?


3
Läksin Pariisi 1970. aastate keskel ja olin seal väga vaene ja väga õnnetu. Mulle meeldiks, kui saaksin öelda, et olin õnnelik nagu Hemingway, ent siis muutuksin lihtsalt uuesti sellekssamaks vaeseks noormeheks, kes oli nägus ja rumal ja lollitas end päevast päeva mõttega, et tal on tohutult vedanud, et saab elada räpases katusekambris, mida Marguerite Duras üüris talle sümboolse hinnaga sada franki kuus, ja ma ütlen „sümboolse“, sest nii ma sellest aru sain, või tahtsin aru saada, sest mingit üüri ma kunagi ei maksnud, vaatamata oma kummalise korteriperenaise põhjendatud, ent õnneks ainult juhuslikule nurinale — ja ma ütlen „kummalise“, sest mulle näis, et saan aru kõigest, mis mulle prantsuse keeles öeldakse, välja arvatud temaga rääkides. Mitte küll alati, aga üsna tihti, kui Marguerite minuga rääkis — mäletan, et mainisin seda mõnevõrra murelikult Raúl Escarile, kellest sai minu parim sõber Pariisis —, ei saanud ma mitte midagi, tõepoolest mitte sõnagi tema jutust aru, isegi mitte sellest, et ta minult üüri nõudis. „See tuleb sellest, et suur kirjanik, nagu ta on, räägib ta kõrgemat prantsuse keelt,“ ütles Raúl, kuigi tema selgitus ei tundunud mulle tol hetkel just ülemäära veenev.
Mida ma Durasi katusekambris siis tegin? Põhimõtteliselt püüdsin elada niisugust kirjanikuelu, nagu kirjeldab Hemingway oma raamatus „Pidu sinus eneses“. Kust aga pärines mõte, et Hemingway peaks olema minu jaoks vaat et ülim etalon? Eks ikka sellest, et viieteistaastasena olin ühe hingetõmbega läbi lugenud tema Pariisi-mälestuste raamatu ja otsustanud, et minust saab jahimees, kalamees, sõjareporter, joodik, suurepärane armastaja ja poksija, ühesõnaga, et ma olen nagu Hemingway.
Mõni kuu hiljem, kui pidin otsustama, mida ma edasi õppima hakkan, ütlesin isale, et tahan „õppida Hemingwayks“, ja mul on ikka veel meeles äärmiselt hämmeldunud ja umbusklik ilme tema näol. „Sellist asja ei õpetata mitte kuskil, sellist eriala ei ole ülikoolis olemas,“ ütles ta ja pani mind mõni päev hiljem kirja õigusteaduskonda. Õppisin kolm aastat advokaadiks. Ühel päeval, kui isa oli andnud mulle raha lihavõttevaheaja veetmiseks, otsustasin esimest korda elus välismaale minna ja sõitsin otsejoones Pariisi. Läksin ihuüksi ja ma ei unusta iialgi esimest neist viiest hommikust, mis ma veetsin Pariisis, tol esimesel reisil linna, kus pidin mõni aasta hiljem elama hakkama — ainult et seda ei võinud ma tookord teada.
Ilm oli sel hommikul külm ja vihma sadas ja ma otsisin varju ühest Saint-Micheli bulvari kohvikust ning sain peagi aru, et saatuse vingerpussina kordan või taasetendan ma raamatu „Pidu sinus eneses“ esimese peatüki algust, kus jutustaja ühel külmal ja vihmasel päeval astub Saint-Micheli väljakul kohvikusse, mis on „väga meeldiv, soe, puhas ja hubane“, riputab oma vana vihmamantli riidevarna kuivama, paneb kaabu pingi kohale nagisse, tellib ühe café au lait’, hakkab juttu kirjutama ja on sisse võetud neiust, kes istub akna lähedale omaette lauda.
Ehkki mina sisenesin ilma vihmamantlita ja kaabuta, tellisin väikese silmapilgutusena oma iidolile Hemingwayle ikkagi café au lait’. Siis võtsin pintsakutaskust märkmiku ja pliiatsi ning hakkasin kirjutama lugu, mille tegevus toimub Badalonas. Ja kuna ilm Pariisis oli vihmane ja väga tuuline, sai ta samasugune ka mu jutustuses. Siis astus järjekordse vaimustava kokkusattumusena kohvikusse noor neiu ning istus minu lähedale aknaalusesse lauda raamatut lugema.
Tüdruk oli kaunis, „ta rõõsk nägu säras nagu äsjavermitud münt — kui münte vermitaks siledast, vihma käes õhetama löönud nahast“. Vaatasin teda hämmeldunud pilgul. Ülikombelises Franco-aegses Barcelonas, kust ma pärit olin, tundus mõeldamatu näha kohvikus üksikut naisterahvast, rääkimata sellest, et ta loeks raamatut. Vaatasin teda uuesti ja see, mis ma nägin, tegi mind rahutuks ja erutas väga. Ja ma mõtlesin, et nagu olin teinud sandi ilmaga, panen ka tema oma loosse, lasen tal kõndida Badalonas. Lahkusin kohvikust tundega, et minust on saanud uus Hemingway.
Aga kui ma mõni aasta hiljem, täpsemalt 1974. aasta veebruaris Pariisi tagasi läksin — tookord mitte selleks, et jääda viieks päevaks, vaid kaheks aastaks, ehkki ma seda ise ei teadnud — polnud ma enam seesama edev noormees, kes ma olin olnud tol vihmasel ja jahedal hommikul. Ma olin endiselt üsna suur tolvan, aga võib-olla mitte nii edev, ja teisalt olin õppinud ka olema mõnevõrra kaval ja ettevaatlik. Seda ma olingi ühel pärastlõunal Saint-Benoît’ tänaval, kui mu sõber Javier Grandes, kellele olin Pariisi külla sõitnud — õigemini öelda: tema järele nuhkima läinud —, tutvustas mulle tänaval Marguerite Durasi, kes minu suureks üllatuseks pakkus juba mõne minuti pärast — arvatavasti usaldusest Javieri vastu — mulle seda katusekambrit, mis oli enne mind andnud peavarju rohkem või vähem kuulsatele boheemlastest üürnikele ning isegi ühele, samuti kuulsale poliitikule. Selles katusekambris olid nimelt teiste Durasi sõprade hulgas elanud ka Javier Grandes ise, kirjanik ja karikaturist Copi, pöörane transvestiit Amapola, üks maag Jodorowsky sõber, üks bulgaaria näitlejanna, Jugoslaavia underground-filmimees Milošević ja isegi tulevane president Mitterrand, kes oli 1943. aastal, vastupanuliikumise haripunktis, ennast kaks päeva seal varjanud.
Olin niisiis kaval ja ettevaatlik, kui Duras korraldas mulle koketeeriva intellektuaalse ülekuulamise, teeseldes, et soovib välja selgitada, kas ma ikka olen tema katusekambri vääriline üürnik, ja küsis lõpetuseks, kes on mu lemmikkirjanikud, siis ma nimetasin García Lorca ja Luis Cernuda kõrval ka teda. Ja kuigi mul oli keele peal ka Hemingway nimi, hoidusin hoolega, lausa ülima hoolega, seda nimetamast. Ja ma usun, et tegin õigesti, sest kuigi ta ainult edvistas ja õrritas oma küsimustega, oleks talle mitte eriti meelepärase autori nimetamine — ja oli raske kujutleda, et Hemingway seda poleks — võinud kogu mängu ära rikkuda. Ma ei taha isegi mõelda, mis oleks saanud minu suurepärasest eluloost ilma selle katusekambrita.


4
Käisin tänavu augustis Pariisis ja kui möödusin koos naisega Jacobi ja Saints-Pères’i tänava nurgast, tuli mulle meelde kuulus episood, kus Hemingway selgitab „Michaud’“ restorani tualettruumis välja, et Scott Fitzgeraldi meheaul on suurusega kõik korras. See koht romaanist „Pidu sinus eneses“ meenus mulle nii täpselt, et lasin sel kiiruga oma peast läbi käia ja tundsin isegi kiusatust omaenda meheau vaadata, ühesõnaga, see käis mul nii ruttu peast läbi, et oli mõne sekundiga läinud, tähendab episood, meheau oli omal kohal. Seejärel ekslesin mõnda aega niisama ega mõelnud millelegi, enne kui ostsin „Le Monde’i“, võtsin takso ja sõitsin koos naisega Montparnasse’i bulvarile, kus istusime „Selecti“ kohviku terrassile, ja sel ajal kui tema käis tualetis, voltisin ajalehe lahti ja süüvisin Claudio Magrisi artikli esimestesse lausetesse, milles ta rääkis suurejoonelisest vandenõust mõrvata suvi: „„Mu suvi, ära hääbu,“ ülistas Gabriele D’Annunzio, kes armastas seda kui täiuse ja elule andumise aastaaega ja oleks tahtnud, et sellele ei tuleks iial lõppu...“
Kõigele tuleb lõpp, mõtlesin.
Kõigele peale Pariisi, ütlen nüüd. Kõigele tuleb lõpp peale Pariisi, millele ei tule iial lõppu, see jääb alatiseks minuga, see jälitab mind, see tähendab minu noorust. Kuhu ma ka ei läheks, rändab see minuga kaasa, see on pidu, mis mulle kõikjale järgneb. Sellele suvele võib tulla lõpp, ja tulebki. Maailm võib langeda rusudesse, ja langebki. Kuid minu noorusele, kuid Pariisile ei tule iial lõppu. Kui kohutav.


5
Graham Greene’i romaanis „Rännud tädiga“ on lühike kahekõne, mis on justkui minu kolmepäevase loengu üldmoto, mida ma küll alguses ette ei lugenud, see tähendab siis, kui oleksin pidanud, aga mille ma praegu igatahes esitan. Mu daamid ja härrad, tegemist on üpris tavatu motoga, sest see ei illustreeri järgnevat teksti, praegusel juhul minu loengut. Üldjuhul on motod justkui kokkuvõtted sellest, mis meid ees ootab, need aitavad meil järgnevat teksti paremini mõista. Minu moto seevastu ei illustreeri üldse järgnevat teksti. Või õigemini öeldes illustreerib küll, aga absurdi kaudu. See illustreerib minu loengut, sest ma kahtlen, kas kellelgi õnnestub kunagi aru saada, mida ma seal täpselt iroonia kohta öelda püüan, täpselt nagu me ei tea, mida Graham Greene oma kahekõnega öelda püüdis — arvatavasti ei püüdnudki ta mitte midagi öelda. Kas te saate minust aru, kui ma ütlen, et kõige rohkem öeldakse, kui ei öelda mitte midagi? See kahekõne, minu loengu moto, kõlab nii:
„Nüüd te olete taas irooniline. Mina aga mõtlesin... Ma pidin teile oma muredest rääkima, aga kuidas ma seda teha saan, kui te irooniline olete?“
„Alles te ütlesite, et iroonia on kirjanduses väärtuslik element.“ „Aga teie ei ole ju romaan.“


6
Kas ma olen loeng või romaan? Issand, missugune küsimus. Andestage. Ma oleksin nagu läinud tagasi aega, kui olin noor, masenduses, elasin Pariisis ja muudkui esitasin endale küsimusi. Tavaliselt avanevad noorte ees ikka lootuse horisondid, aga mõned valivad masenduse, ja mina olin üks neist, sest ma ei teadnud hästi, mis suunda elus võtta, ja pealegi tundus mulle, et olla masenduses on palju elegantsem, näeb palju parem välja, kui olla vaene, lootusi täis noormees. Tõsiasi on see, et praegu on mul tunne, nagu oleksin uuesti too noormees, kes muudkui esitas endale küsimusi. Kas ma olen loeng või romaan? Kas ma olen? Äkitselt on kõik üks suur küsimus. Kas ma olen keegi? Kes ma olen? Kas ma olen väliselt Hemingway moodi või pole mul temaga vähimatki sarnasust? Teie pilkude põhjal, austatud publik, paistab, et te arvate samamoodi kui mu naine ja sõbrad. Te jagate nende ja Key Westi konkursi korraldajate veendumusi. Ma ei tea, miks, aga mulle tundub, et te tahate mind diskvalifitseerida. Kahtlemata ajendab teid seda tegema terve mõistus. Ometi on mul tarvis uskuda, et olen iga päevaga väliselt üha rohkem oma Pariisi-aastate iidoli moodi, sest see on praegu minu ainuke allesjäänud sentimentaalne ühenduslüli nooruspõlvega. Pealegi usun ma, et mul on õigus näha end muudmoodi, kui teised mind näevad, sellisena, nagu ma ise tahan end näha, selle asemel, et kohustuda olema selline inimene, nagu ma teiste arvates olen. Muidugi me oleme need, kellena teised meid näevad. Kuid mina keeldun sellise ebaõiglusega leppimast. Olen aastaid püüdnud olla nii salapärane, ettearvamatu ja kinnine kui vähegi võimalik. Olen aastaid püüdnud olla kõigi teiste jaoks saladus. Selleks võtan iga viimse kui inimesega erineva hoiaku, et ei leiduks kahte inimest, kes näeksid mind ühtemoodi. Ometi on see raske ülesanne osutunud kasutuks. Ma olen endiselt selline, missugusena teised mind näha tahavad. Paistab, et kõik näevad mind ühtemoodi, täpselt nii, nagu nad ise tahavad. Suudaks vähemalt keegi — ma ei ütle enam, et kõik, aga vähemalt keegi — näha minu välist sarnasust Hemingwayga...


7
Jeanne Hébuterne tappis ennast ära.
Sel viimasel Pariisi-reisil käisin ringi ja ajasin taga tema varju, lugesin teiste mõtteid tema kohta, tundsin huvi selle õnnetu kunstniku nooruse vastu, ta oli olnud Modigliani armuke, saanud temalt lapse — tüdrukukese — ja oodanud teist, kui mees alkoholi ja mitmesuguste haiguste tagajärjel suri.
Jeanne oli pahuksis kodanlusega, oma perekonnaga. Päev pärast Modigliani surma, olles üheksandat kuud lapseootel, avas ta Pariisis, aadressil Amyot’ tänav 8 oma vanematele kuulunud viienda korruse korteri akna ja kukutas end selg ees alla. Lugesin tema enesetapu kohta kolmkümmend aastat tagasi, kui olin noor ja elasin Pariisis, ja ma mäletan, et kujutlesin tänavat ja kukkumist, kujutlesin kogu vaatepilti ja siis unustasin selle. Kuid Jeanne tuli mulle tänavu augustis taas meelde, kui juhtusin lugema artiklit tema armuloost Modiglianiga ja tema kohutavast surmast. Ning see üheksateistaastaselt sooritatud enesetapp jättis mulle jälle sügava mulje, ainult et nüüd ei kavatsenud ma seda unustada. Lugesin tema lugu uuesti Pariisis olles ja mulle turgatas pähe, et võin Amyot’ tänava maja number 8 üles otsida ja kui see hoone ja see tänav veel alles on, avaneks mul võimalus uurida lähemalt paika, kus Jeanne oma eluga hüvasti jättis.
Vähe sellest, et tänav ja maja olid alles, need asusid mu hotelli lähedal. Kõndisin kaardi järgi mööda kitsaid põiktänavaid ning jõudsin lõpuks lühikesele, vanade ja väärikate majadega tänavale, mis viimase kaheksakümne kahe aasta jooksul vaevalt et eriti muutunud oli. Vaatasin tänavalt üles Jeanne’i kuuenda korruse akna poole, vaatasin sinna sealtsamast, võimalik, et täpselt sealtsamast, kuhu oli kukkunud tema elutu keha, ja mulle tundus, et kogu mu noorus, kogu mu suvi on kätketud sellesse elu ja surma hetke, kätketud Amyot’ tänavasse Pariisis, linnas, mis kubiseb mälestustahvitest, aga kus ometi ei leidu ainsatki mälestustahvlit paigas, kus Jeanne endalt elu võttis. Mitte miski Amyot’ tänaval ei meenuta praegu tragöödiat, mis seal kaheksakümmend kaks aastat tagasi aset leidis. Isegi mitte lillekimp kelleltki, kes legendi temast salaja elus hoiab; isegi mitte mõni nukker grafiti seinal. Mitte miski. Ilmselt ei peetud teda piisavalt oluliseks kunstnikuks, isegi kui tema surm oli kunstipärasem kui kogu Modigliani looming. Ja pealegi tegi ta enesetapu, ja enesetapjatele, nagu teada, ei panda mälestustahvleid, neid ei austata ega meenutata.
Täpselt üle tee Amyot’ tänava majast number 8, kust Jeanne tühjusesse viskus, joonistades õhku traagilise ja graatsilise kaare, on rajatud puhas ja lõbus võimla ümbruskonna kodanlastele, kes kindlasti pooldavad sporti ja pereväärtusi ning kellel on üsna ükskõik kunstist, boheemlusest või enesetapupiruettidest. Võib-olla valisid treenijad meelega just selle koha. Nagu tubakavastased, kes astuvad, hukkamõistev ja moraalitsev nägu peas, esimese ettejuhtuva enesetapja ette, keda nad suitsetamas näevad.


8
Vähe sellest, et minevik pole mööduv, ütles Proust, ta seisab lausa paigal. Pariisiga on samamoodi, see linn pole kunagi reisil käinud. Ning kõige tipuks on ta lõputu, Pariisile ei tule iial lõppu.

 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: