Kalle Kasemaa. Uku Masing kui tõlkija

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Uku Masing Autor/allikas: Kirjandusmuuseum

Kalle Kasemaa uuris Tõlkija Hääles Uku Masingu pärandit tõlkijana.

Väljapaistvate polüglottide seas, nagu Richard Burton (kes tõlkis "1001 ööd" ja "Kaamasuutra"), Ignaz Goldziher (19aastaselt promoveerus arabistikas, 21aastaselt habiliteerus), Jakob Polotsky (kes esimesena seletas lahti kopti keele grammatilise süsteemi), Annemarie Schimmel (19aastaselt promoveerus arabistikas, 26aastaselt teine doktoritöö usundiloos, tõlked araabia, pärsia, urdu, türgi, sindhi jt keeltest), Friedrich Rückert (saksa kultuuriruumis ületamatud tõlked araabia, pärsia, sanskriti keelest), Pent Nurmekund (õpetas Tartu Ülikoolis 1955.–1985. aastal 33 keelt) jt, kuulub kindel koht ka luuletajale, teoloogile, lingvistile, folkloristile ja tõlkijale Uku Masingule.

Arvatavasti on asjakohane esitada kõigepealt ülevaade Uku Masingu elukäigust ning kirjutistest, mis heidavad valgust tema isikule. Uku Masing sündis 11. augustil 1909 Rapla lähedal Raikkülas tõsiusklikus perekonnas. Kuna kodus oli igasuguseid misjoniajakirju – neid anti Eestis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses välja hulgaliselt –, tutvus ta lapsena kaugemate maadega ning sealt tärkas tema huvi "eksootiliste" rahvaste uskumuste ja keelte vastu. Noore Masingu huvid olid suunatud kirjandusele, kunstile, loodusele (ta on kirjutanud raamatu "Mälestusi taimedest", mida botaanikud on hinnanud silmapaistvalt pädevaks) ja maailmaruumile. Sünnipärase vaegnägijana ei asunud ta astronoomiat õppima, vaid astus 1926 Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Teise ja neljanda aasta üliõpilasena kirjutas ta kaks teoloogilist uurimistööd, millest teine tunnistati magistrikraadi vääriliseks. Uku Masing lõpetas Tartu Ülikooli magistrikraadiga 1930 ning täiendas end Eesti Vabariigi stipendiaadina Saksamaal Tübingenis ja Berliinis 1930–1933 (maailmakuulus Tübingeni Ülikooli arabistika- ja etiopistikaprofessor Enno Littmann – kellelt pärineb minu meelest parim "1001 öö" tõlge – tahtis teda endale assistendiks, kuid Masing ei nõustunud natslikule Saksamaale jääma). 1933–1940 oli ta Tartu Ülikoolis õppejõud kuni usuteaduskonna sulgemiseni augustis 1940. Seejärel töötas ta Õpetatud Eesti Seltsi mündikabineti konservaatorina ning tegi mitmeid juhutöid. Sõja-aastatel, kui oli rohkesti aega, tegeles ta indiaani keeltega: koostas bribri keele grammatika ülevaate, töötas kitšekeelsete tekstidega ning luges koos naisega tiibeti keelt.1 1949–1963 töötas ta Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudi õppejõuna; viimaselt kohalt lahkus ta kiriku juhtkonnas valitsevate intriigide tõttu, mis olid tema vastu suunatud. Sellest ajast peale kuni surmani 25. aprillil 1985 oli Uku Masing vaba inimene – nii palju kui Nõukogude kord ja tervis seda võimaldasid.

Ent raskeile oludele vaatamata – halvenev tervis, tööks vajaliku kirjanduse raske kättesaadavus (siin aitasid Uku Masingut tema rohked sõbrad ja lähedased, kes tellisid või saatsid raamatuid NSV Liidust ning välismaalt – nt meetrite viisi kirjandust Ameerika indiaanlaste kohta), uurimistöö tulemuste kesine avaldamisvõimalus eluajal (üheks tänuväärseks võimaluseks oli Praha Ülikooli teoloogiateaduskonna ajakiri Communio Viatorum, kus 1959–1979 sai ilmuda mitmeid Uku Masingu artikleid; nende eestikeelseid tõlkeid on ilmunud 1998. aastal kirjastuses Ilmamaa ilmunud teoses: Uku Masing, "Meil on lootust") – ei kaotanud Masing elu lõpuni huvi teda noorpõlvest peale köitnud teemade vastu, mille ilmekaks kajastuseks on ulatuslikud folkloristikaalased kirjutised, samuti töö eestikeelse piiblitõlke valmimise nimel. Uku Masingu uurimusi soome-ugri rahvaste usundi, rahvaluule ja eesti keele kohta on ilmunud Emakeele Seltsi aastaraamatutes, ajakirjas Keel ja Kirjandus ning tollasel Lääne-Saksamaal ilmunud teatmeteoses "Enzyklopädie des Märchens" (Masingult telliti artikleid soome-ugri, Siberi ja Kaukaasia rahvaste muinasjutu kohta; selles seoses on Masing öelnud, et kui ta oli lugenud umbes 40 000 lehekülge Kaukaasia rahvaste kohta, siis oli tal endal juba midagi öelda). Semitistika ja folkloristika alalt on avaldatud Uku Masingu artikleid TÜ orientalistikakabineti üllitistes ning väljaandes "Sēmeiōtikē". Masingu õpilase Isidor Levini poolt Moskvas avaldatud avaari, osseedi ja abhaasi muinasjutukogude teaduslikud kommentaarid pärinevad samuti Uku Masingult.

Pärast Uku Masingu surma on kirjastus Ilmamaa avaldanud tema luulekogud I–VI (Tartu, 2000–2005), samuti esseekogud ning uurimused "Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt" (1993, teine, täiendatud trükk 2008), "Budismist" (1995), "Eesti usund" (1995), "Pessimismi põhjendus" (1995), "Meil on lootust" (1998), "Eesti vanema kirjakeele lood" (1999), "Üldine usundilugu" (2000), "Polüneesia usund" (2004), "Keelest ja meelest" (2004), "Aarded tellistes" (2011); valik teoloogilisi töid on koondatud kogumikku "Uku Masing ja Piibel" (2005). Uku Masingu isikule ja tema ajale rohkesti valgust heitvad kirjad õpingukaaslasele, hilisemale EELK peapiiskopile Jaan Kiivitile, teda kirjandusega varustanud Vello Salole, õpilasele Toomas Paulile, ning Kalju Kirdele ja Lii Klemetsile on avaldatud vastavalt 2006, 2013, 2015, 2014 ja 2012; kirjavahetus Linnart Mälliga ilmus 2018 Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamatus – lausa üllatava avameelsusega avab Masing end noorele mehele, kelles ta näeb mõttekaaslast ja tulevast kolleegi.

 

Nüüd peaks järgnema ülevaade Uku Masingu iseloomulikematest tõlgetest. 14aastasena ilmutas Masing ajakirjas Agu C. Farrère'i jutustuse tõlke prantsuse keelest (Ignaz Goldziher tõlkis türgi keelest 16aastasena ning Annemarie Schimmel tegeles 18-astasena pärsiakeelsete tekstidega). Kuna usuteaduskonnas õpiti kohustuslikus korras heebrea keelt, Masing aga huvitus ka teistest semiidi keeltest, tõlkis ta araabia ja süüria keelest lühemaid palu, mis ilmusid 1929 ja 1930 ajalehes Eesti Kirik. Semiidi keelte hulka kuuluv vana-etioopia keel on semitistide vaateväljas küllaltki kõrvalisel kohal, võib-olla sellekeelse kirjanduse vähesuse ja raskesti kättesaadavuse tõttu (Euroopas!); Uku Masing huvitus sellest aga iseäranis; ta süvenes selle õppimisse tolleaegse esmajärgulise etiopisti Enno Littmanni käe all Tübingenis, ning tema doktoritöös "Der Prophet Obadja" (1937 jõudsid ilmuda esimesed 176 lk, lk 177–422 olid trükivalmis, kuid nõukogude korra kehtestamisel 1940 hävitati need – säilinud on üksnes korrektuurpoognad) on erilist tähelepanu vääriv osa pühendatud Obadja raamatu etioopiakeelsele tõlkele. See doktoritöö on hämmastav saavutus ka selles mõttes, et tegeleb Vana Testamendi prohvetiga, kelle vastu on ülimalt vähe huvi tuntud ning kelle tekst heebrea keeles on ainult kaks lehekülge, Masing aga on seda kommenteerinud kaheköitelises uurimuses (esimesed 422 lehekülge olid vaid "Sissejuhatus prohvet Obadja raamatusse", järgnema pidi veel teist sama palju), kus on kasutatud kogu Tartu ja Berliini raamatukogudes leiduv kirjandus Vana Testamendi uurimise mitme tuhande aastasest ajaloost; iseäranis väärib märkimist, et on töötatud läbi 16.–17. sajandi ladinakeelne kirjandus, mida praegusel ajal keegi ei loe – esiteks keeleoskamatuse tõttu, teiseks seepärast, et sealt on väga vähe huvitavat ja olulist leida. Sellise teose puhul hüüataks sakslane: "Unding!" ("eba-asi", s.t asi, mida pole olemas ega ka tohi olemas olla); kuid see on heaks näiteks Masingu põhjalikkusest (eessõnas ta ütleb, et pärast tema töö ilmumist pole lähema paarisaja aasta jooksul tarvis selle teemaga enam tegeleda). Et kasvatada huvi Etioopia vastu, mis parajasti kannatas Itaalia agressiooni all, tõlkis ta 1935 etioopia keelest "Zar'a Jaa'koobi arutamised" (uustrükk 1936; samuti 2012). 1936 ilmus Uku Masingu tõlkes Rabindranath Tagore "Gitandžali. Aednik" (uustrükina "Gitandžali" Loomingu Raamatukogus 1976 ja "Aednik" Loomingu Raamatukogus 1974, ning mõlemad tekstid veel koos "Puuvilja kogumiga" Tartus Ilmamaa kirjastuses aastal 2006); see inglise keelest tehtud tõlge olevat tal valminud teismelisena, kuid keegi ei hakanud poisikese "näputööd" raamatuna avaldama.

1936–37 valmis Uku Masingul üsna soliidne heebrea keele grammatika (264 lk), ning 1940 ilmunud "Suure Piibli" juubeliväljaandesse oli ta heebrea keelest tõlkinud luuleosad – mis on umbes 1/3 Vana Testamendi mahust. Nõukogude ajal ülikoolis töö kaotanud, tõlkis ta vana-araabia luuletaja aš-Šanfara poeemi "Lāmījatu-l-´arabī" (ilmunud 1993 ja 2008 juba mainitud teoses "Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt") ning pärsia keelest ´Umar-i Khajjāmi nelikvärsse (ilmunud samuti eespool mainitud teoses 1993; täiendatult 2008). Vene keelest tõlkis ta mitme autori luuletusi, mis ilmusid ajakirja Viisnurk numbrites 1940 ja 1941. Umbes samal ajal tõlkis Masing araabia keelest valiku 1001 öö juttudest, kuid sõja puhkemise ja sellele järgnenud hoogsa ülesehitustöö tõttu – kui olid olulisemal kohal sellised teosed nagu nt Fjodor Gladkovi "Tsement" ja "Energia" – jäid need ilmumata (ilmusid alles 2007 Johannes Esto Ühingu väljaandena pealkirja all "Tuhande ja ühe öö jutte Uku Masingu tõlkes").

Uku Masingul oli kombeks sõpradele ja lähedastele oma tõlkeid kinkida, ning nõnda valmiski 1947 Louïse Labé "Eleegiad ja sonetid" (esitrükk ajakirjas Akadeemia 1993, raamatuna Tartus kirjastuses Ilmamaa 2007). Et Uku Masing oli teatud perioodil persona non grata – Tartu Ülikooli rektor keelas raamatukogu töötajatel isegi teda teenindada –, pidid tema tõlgitud katkendid Homerose "Iliasest" keskkoolidele määratud kirjanduselugemikes ilmuma anonüümselt. Ajapikku hakkas Nõukogude Eesti kultuurielus valitsenud somp hajuma ning nii ilmusid "Kreeka kirjanduse antoloogias" 1964 mitmed Masingu luuletõlked. Sanskriti keelest tõlgitud teoses "Vetāla kakskümmend viis juttu", mis ilmus kirjastuses Eesti Raamat  aastal 1969, pärinevad luuletõlked Uku Masingult. 1971 ilmunud "Rooma kirjanduse antoloogiasse" on Masing tõlkinud katkeid Lucretiuse "Asjade loomusest". Siinkirjutaja meeleheaks (ja julgustuseks) tõlkis Masing kopti keelest "Manilaste laule" (ilmunud "EELK Usuteaduse Instituudi toimetistes" 1986, samuti Tartus 2006). Kopti keelest – mille tundjate arv Läänes piirdub vast mõnesajaga – on ta tõlkinud veel Philippose evangeeliumi (ilmunud 1986, samuti Tartus 2005) ja Tooma evangeeliumi (ilmunud 1986 ning Tartus 2005). 1979 tõlkis Masing inglise keelest Isaac Asimovi "Naljahamba" (mille lavastas Jaan Tooming 1985). Sama aastaga on dateeritud käsikirjaline – kinkimiseks mõeldud? – Kamo no Chomei "Kümne ruutjalgse osmiku raamat", mille Jaan Tooming tõi samal aastal lavale.

Uku Masingu ülikooliajal, kaasõppijate abistamiseks tehtud tõlge kreeka keelest (vanakreeka keel oli usuteaduskonnas kohustuslik õppeaine) "Klemensi esimene kiri korintlastele" ilmus EELK aastaraamatutes 1983–84 (uustrükk 2002 teoses "Apostlikud isad"). Samal eesmärgil valminud tõlge ladina keelest, kirikuisa Hieronymose "Kuulsatest meestest" ilmus Tartus 2007 (väärib märkimist, et see Hieronymose teos on seni tõlgitud "ainult itaalia, inglise, uuskreeka ja vene keelde, mille kõrval eesti keel asetub viiendaks"2). 1984 ilmunud "Renessansi kirjanduse antoloogia" sisaldab mitmeid Uku Masingu tõlkeid itaalia, prantsuse ja saksa keelest. Katalaani muinasjutte "Paadimehe tõed" tõlkis Masing katalaani keelest ja need jõudsid ilmuda veel Masingu eluajal 1985. aastal kirjastuses Kunst.

1986 ilmus "EELK Usuteaduse Instituudi toimetistes" süüria keelest tõlgitud "Pärlilaul" (uustrükk Tartus 2006) ning samas väljaandes 1989 Meister Eckharti keskülemsaksakeelsete teoste "Jumaliku lohutuse raamat" ja "Õilsast inimesest" tõlge (uustrükk Tartu 2005). Koostöös Toomas Pauli ja Hillar Põlluga valminud Uue Testamendi ja psalmide tõlge (vastavalt kreeka ja heebrea keelest) ilmus 1989, uustrükk 1990. 1991. aasta  Loomingu Raamatukogu 36.–37. numbrina ilmus jidiši keelest tehtud Jitshok Leib Peretsi jutustuse "Kui mitte veel kõrgemale..." tõlge. Sõjajärgsetel aastatel valminud, kinkimiseks mõeldud rabi Nahmani "Lugu seitsmest sandist" (heebrea keelest) ilmus ajakirjas Akadeemia 1992 (uustrükk 2004 teoses "Rabi Nahmani imelised lood"). Esimese Šmuel Josef Agnoni jutustuse "Puuraiuja" tõlkis Masing heebrea keelest juba 1948; 1966 tellis Loomingu Raamatukogu temalt veel tosina jagu vastselt Nobeli auhinnaga pärjatud Agnoni jutustusi, kuid 1967 puhkenud sõda araabia riikidega tegi nende avaldamise võimatuks (Nõukogude Liidu ametlikus propagandas kujutati USAd ja Iisraeli kõige kurjemate vastastena). Siiski tekkis lootus Masingu tõlgitud jutustused – mille käsikirja siinkirjutaja trükivalmiks seadis – avaldada, kuid kummalistel põhjustel ei saanud Loomingu Raamatukogu sellega hakkama ning need ilmusid 1993 kirjastuse Aviv väljaandel teoses "Jutustusi"; aasta hiljem avaldas Loomingu Raamatukogu 8.–9. numbris teoses "Teine nägu: jutte armastusest" Agnoni jutustuse "Vaenlasest lembijaks" Uku Masingu tõlkes. 1996 ilmus inglise keelest tõlgitud Cyril Edwin Mitchinson Joadi "Sissejuhatus filosoofiasse", mille Masing olevat haigevoodis olles oma abikaasale eestikeelsena valjusti ette lugenud, kes selle siis kohemaid kirja pani. 1997 ilmusid Masingu jaapani keelest tõlgitud "Haikud" ja "Tankad"; 1999 inglise keelest tõlgitud Claude Houghtoni "Kolmanda korruse tagumise ajutine", ning 2005 "Muinasaja kirjanduse antoloogias" sumeri keelest tõlgitud "Lugalbandalaul". 2008 avaldati faksiimileväljaandena Rabindranath Tagore "Hinge sosistused", mille Uku Masing kalligraafilise käsikirjana 1947. aastal oli pühendanud oma õemehele Evald Saele.

Muidugi ei piirdunud Uku Masingu keelteoskus nende keeltega, millest ta on tõlkinud. On teada, et ta tundis kiilkirjalist akadi keelt – mis kuulub semitistika raudvara hulka –, Polüneesia rahvaste keeli (havai, tahiiti, maoori, samoa, mis kõik on väga sarnased), ungari keelt, handi-mansi keelt, mitmeid lähemaid soome-ugri keeli, oli lugenud tiibeti tekste (Friedrich Welleri "Das Leben des Buddha von Aśvaghoṣa" tiibetikeelses tekstis on ta teinud (küsimärgiga varustatud) parandusettepanekuid), koostanud ühe Lõuna-Ameerika indiaani keele grammatika, ja kes teab, mis kõik veel. Kuid ühenduses kirjutise pealkirjaga tuleb eelkõige juttu tema tõlgetest.

 

Uku Masingu tõlgetest kõneldes saan paraku teha ainult üldist laadi tähelepanekuid, sest araabia-, süüria-, etioopia-, koptikeelsed algupärandid pole mulle kättesaadavad, et analüüsida tõlgete metoodikat ning vastavust originaalile või kaugust sellest. Loodan aga, et ka nende uitpilkude najal on võimalik Masingu kui tõlkija kohta järeldusi teha. Ses suhtes on kõige huvipakkuvamad tõlked araabia ja heebrea keelest. Mõlema puhul on Masing taotlenud võimalikult suurt täpsust.

Millised vahendid on tal selleks kasutada olnud?

1. Uku Masing oli eluaeg käsitsi kirjutaja. Ta paistis silma kunstimeelega (temalt on säilinud kümneid akvarelle ja joonistusi kõigist eluperioodidest, eriti aga sellest ajast, kui Tartu Ülikooli raamatukogu oli talle suletud, on ta ise tunnistanud). Teaduskonnale esitatud võistlustööd on mõlemad kirjutatud ilusas peenes käekirjas (kirjutusmasin oli kallis riistapuu ning Masing sai seda endale lubada alles siis, kui ta oli juba täiskohaga ülikooli õppejõud). Peen käekiri – halva silmanägemise juures – jäi talle saatjaks elu lõpuni; nii on ta kirjutanud näidendi "Palimplastid" (kahest versioonist lühem on avaldatud juba mainitud teoses "Pessimismi põhjendus") ruudulisse vihikusse, kahe ruudu kohta kolm kirjarida!

2. Sõnaraamatud. Araabia keele jaoks kasutas Masing G. W. Freytagi 4-köitelist ladinakeelset sõnaraamatut (ilmunud: Halis Saxonum 1830–37), R. P. A. Dozy prantsuskeelset sõnaraamatut (ilmunud: Leyde 1881) ja E. W. Lane'i 8-köitelist ingliskeelset sõnaraamatut (ilmunud: London 1863–95), mis kõik olid olemas Tartu Ülikooli raamatukogus. Lane'i sõnaraamatu aluseks on araablaste endi leksikograafia-alased tööd, kuid koostaja surma tõttu jäi teos lõpetamata. Seda mahukat tööd ei söandatud pika aja jooksul jätkata, ning alles pärast II maailmasõda on Deutsche Morgenländische Gesellschaft asja uuesti kätte võtnud. Seni on sellest ilmunud mitu köidet, kusjuures mahust annab tunnistust see, et "l" tähega algavad sõnad paiknevad enam kui 2500 leheküljel – kõik sõnad on esitatud koos iseloomulike kasutuskohtadega ning tõlkevasted on nii saksa kui inglise keeles; näiteks olgu sõnajuur laqiḥa, "to conceive, become pregnant; to be or become fertilized, fruitful, pollinated" võtab enda alla leheküljed 1057–1084, ning selle tuletiste hulgas on sedavõrd spetsiifilised sõnad nagu laqūḥun, "milch-camel" (millele on pühendatud kaks lehekülge) ning malqūḥun, "term or attribute for the foetus of a camel" (öeldakse üldse, et igal araabia sõnal on neli tähendust: 1) sõna tähendab midagi; 2) see tähendab midagi vastupidist; 3) see tähendab midagi, mis on seotud kaameliga; 4) see tähendab midagi nilbet või seksuaalset). Süüria keele kohta oli tal kasutada C. Brockelmanni ladinakeelne sõnaraamat (Halis Saxonum 1928), samuti R. Payne Smithi kaheköiteline "Thesaurus Syriacus" (Oxonii 1868–97, on olemas Tartu Ülikooli raamatukogus). W. E. Crumi "A Coptic Dictionary" (Oxford 1939) Eestis ei ole, küll aga oli Masingul W. Westendorfi "Koptisches Handwörterbuch" (Heidelberg 1965–77), mille sõbrad tema jaoks Saksamaalt hankisid. Kreeka ja ladina keele sõnaraamatutega Eestis erilist muret ei olnud. Küll aga on Elieser Ben Jehuda heebrea keele tesaurusest olemas ainult kaheksa esimest köidet, sest Nõukogude korra tulekuga selle järgmiste köidete (neid on kokku 17) tulemine Tartusse katkes. Masingul olid kasutada Vana Testamendi heebrea keele sõnaraamatud (mõni neist mitmeköiteline), uuema keele osas aga ainult F. L. Šapiro sõnaraamat (ilmunud: Moskva 1963), mille maht on küllaltki soliidne, kuid mis muidugi ei esita hulka tänapäeva keele sõnu ja väljendeid. Seades trükivalmis Šmuel Josef Agnoni jutustusi, tuli siinkirjutajal täita mitukümmend lünka, mõned neist Agnoni keelekasutusele – see on omaette teema – üllatavalt eriomased; nii näiteks kasutab Agnon sõna, mida Ben Jehuda teatel on heebrea keele ajaloo umbes 3000 aasta jooksul enne teda üksnes kaks korda kasutatud! Sumeri keele sõnaraamatut pole minu teada praeguseni olemas; sumeroloogid sedeldavad endale tekstides esinevaid sõnu, tekstiväljaanded aga on tihti varustatud vastavate sõnastikega.

 

Mis hakkab Uku Masingu tõlgete puhul silma ja mis teeb need eriliseks?

1. Püüe araabia riimproosat edasi anda, nt "Tuhande ja ühe öö juttudes": "... üks vapramaid kuningaid ja tublimaid sultaneid. Ta võitis muslimite võitluseid ja kristlaste rannakantse ja linnuseid... (talle) meeldisid lihtrahva jutlemised ja kõik, millele tuginesid nende ütlemised... (naiste) hulgas on selliseid, kes haaravad mõõga, ja sarnaseid, kes suutvat anastada nad (= vastased) ning jätta igasuguse häda lõõga."3 Tuleb tunnistada, et see araabia kõrgproosas levinud vormivõte on eesti keeles üpris raskesti edasiantav, ning Uku Masingu sellekohased katsed, nt "Üks lehhekülg ühhe vanna nöia pävaramatost" (juba mainitud teoses "Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt"), pole võrreldavad sellega, millega on saanud hakkama Friedrich Rückert araabia vigursõnastaja al-Hariri (11.–12. saj) tõlkes: ... sprach ich, als ich mit ihm allein war: "Der Frost hat dich hart gezwackt, stelle dich künftig lieber nicht mehr nackt!" – Er sprach: "Wen beschirmen Gottes Gnaden, dem kann die Hitz' und der Frost nicht schaden. Fastet man doch zu Gottes Preise, dass einem besser wurde die Speise, so verlohnt es sich wohl auch, nackt zu gehn, um sich so mit Kleidern bepackt zu sehn." Dann erhob er zum Flucht den Fuss und rief mit Verdruss: "Du weisst, meine Art ist, zu wandern aus einem Jagdrevier zum andern; was hältst du mich auf und stellst meinen Lauf und vergällst meinen Kauf?..."

2. Sõnastuse täpne vastavus algkeelele, nt "Tuhande ja ühe öö juttudes": "sülg kuivas suust"4, "hüppas püsti oma jalgade peale"5; Agnoni jutustuses "Veskiomanik ja mölder" ütleb rabi möldrile, kes istub vankris: "Astu alla!" (mitte "astu maha" või "tule maha")6. Kirjas Vello Salole tunnistab ta, et "kopti futuuri  ja konjunktiivi pole osanud tõlkida järjekindlalt ühtmoodi"7; samas teoses kirjutab ta: ""pean tegema", "tahan teha" ei ole eestlasele futuurid; "leen tegemas" ("leema" on Wiedemanni sõnaraamatust võetud sõna – K. K.) ehk oleks, kuid seda ei saa enam elustada vist. On veel kaks võimalust: "võtan teha" (mu meelest duratiivsem kui "hakkan tegema"), ja "saan tegema"."8 Ilmselt saaks selliseid näiteid tuua ka Masingu tõlgete vallas muudest keeltest.

3. Araabia keele haruldaste sõnade edasiandmine eesti keeles. Olgu öeldud, et araabia luuletajate uhkuseasjaks oli vähetuntud sõnade kasutamine; luuletajad võtsid ette pikki retki suguharude juurde, et korjata ainult neile tuntud sõnu, ning armastasid pikkida neid eriti "luulelistesse" lõikudesse, näiteks kõrberänduri kaameli kaela kirjeldusse (tegemist on nii spetsiifilise toposega, et on olemas isegi termin "camel section araabia luules"). Raamatus "Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt" avaldatud aš-Šanfara poeemi värsstõlget9 on õpetlik võrrelda sõnasõnalise proosatõlkega10, kusjuures lk 420j on toodud ära haruldaste või vähetuntud sõnade tähendused, mida Masing on kasutanud, nt rübjatama = saduldama, vilbas = kärme, püüd = saak, ükspuine = oksadeta, tulgutama = tulla laskma, mald = kannatlikkus, riiva minema = luhtuma, kihuvihm = hõre vihm (araablastel vihma teine aste), kibe nälg = kõige tugevam nälg (araablaste seitse astet nälja tähistamiseks), jne, jne.

Uku Masingu "Tuhande ja ühe öö juttude" tõlget võib mõnes mõttes võrrelda Richard Burtoni tõlkega, mille esimene köide ilmus 1885 (kokku on seda kümme köidet pluss kuus täiendusköidet). Burtoni kohta on öeldud, et tema tõlge jääb sõnavara rikkuselt alla vaid Shakespeare'ile, ning Burton püüdis juttude tegelaste kõnepruuki kongeniaalselt edasi anda: meremehed kõnelesid meremeeste keelt, kurjategijad kurjategijate keelt jne. Tulemuseks oli see, et esimene köide sai ilmumise järel (Victoria-aegne Inglismaa!) hävitava kriitika osaliseks; seepeale moodustas tõlkija Burton Club'i ning järgmised köited jõudsid ettetellimise korras selle klubi liikmeteni – mis seletab ka selle väljaande harulduse. Burton on tõlkes kasutanud näiteks Austraalia kurjategijate slängi, nii et tänapäevane Briti arabist tunnistab, et ilma käepärast oleva araabiakeelse originaalita pole see tõlge loetav. (Tõsi küll, Burton pole alati piinlikult täpne: on kohti, kus ta üsnagi ohjeldamatult laseb oma fantaasial lennata.) Richard Burton on tõlkinud veel Portugali eepose "Lusiaadid", pärsia keelest Saadi "Roosiaia" (1888; eesti keeles Haljand Udami tõlkes 1974), sanskriti keelest "Kaamasuutra" (1883), samuti Nafzawi erootikatraktaadi "Lõhnav aed" (1886). Kõmuline saatus oli Burtoni tõlkel "The Kasidah of Haji Abdu El-Yezdi. A Lay of the Higher Law", mis on praktiliselt tundmatu, sest pärast abikaasa surma ostis Lady Burton kokku kõik selle eksemplarid ning hävitas need, et vältida skandaalsete varjude kerkimist aadliseisusse tõstetud mehe kohale. Samal põhjusel hävitas ta mehe rohkem kui 40 aasta vältel mitmes maailmajaos peetud päevikud.

Uku Masingu Vana Testamendi tõlke kohatiseks võrdluseks sobib ehk Marin Buberi tõlge saksa keelde, mille kohta on öeldud, et see on heebrea keel saksa keele sõnadega, nt Darnahung, "ohverdus" (< nahe, "lähedal"; heebrea keeles kasutatakse sel puhul samuti lähedust väljendavat sõnajuurt), kinderbloss, kinderbar, "lastetu", befittichte Vögel, "tiivulised linnud", Gott sprach: Das Wasser wimmle, ein Wimmeln lebenden Wesens, und Vogelflug fliege über der Erde vorüber dem Antlitz des Himmelgewölbs – eestikeelses piiblitõlkes: "Vesi kihagu elavaist olendeist, ja maa peal lennaku linnud taevalaotuse poole"11; Noa laeva loos der Kasten ruhte in der siebenten Mondneuung, am 17. Tag auf die Neuung, auf dem Gebirge Ararat. Des Wassers war ein Gehen und ein Weichen bis an die 10. Neuung – "seitsmenda kuu 17. päeval peatus laev Ararati mägede kohal. Vesi vähenes üha 10. kuuni"12; Buberi sõna Neuung, "kuu" vastab heebrea sõnale ḥodeš (ḥādāš aga on "uus").

Mõnikord võib täpne tõlkimine mõjuda pigem kurioosumina, nagu nt André Chouraqi prantsuskeelses piiblitõlkes (ilmunud 1974). Chouraqi pärines Põhja-Aafrika juudi perekonnast, kus religioonikeel oli heebrea keel, tänavakeel araabia keel, kirjutamiskeeleks aga oli tema sõnul prantsuse keel, milles ta omandas Pariisis õigusteaduse doktorikraadi. 1. Ms 1,1 tõlgib ta: "Entête Elohim créait les ciels et la terre" – heebrea Piibel algab sõnaga be-re'šīt (rō'š on "pea", sellele vastab prantsuse tête); 1. Ms 1,27 kõlab Chouraqi tõlkes: "Elohim crée le glébeux à sa replique..." – glébeux, "muldne" tuleneb sõnast glèbe, "maamuld", nii nagu heebrea keeles 'ādām, "inimene/Aadam" vastab sõnale 'adāmā, "maamuld"; replique, "vastus" peab vist tähendama "vastet", ning Chouraqi kasutab seda heebrea sõna ṣelem, "pilt, võrdkuju, vaste" edastamiseks. Kõige kummalisem on Chouraqi tõlkes Jeremija raamatu 42,12, kus Jumal ütleb Iisraeli rahvale: "Je vous donnerai des matrices et vous matricierai." Heebrea tekstis seisab sel kohal nimisõna raḥamīm ning tegusõnavorm üldsemiitlikust sõnajuurest rḥm; heebrea reḥem (araabia riḥm), "naise suguelund, emakas", mitmuses "sisikond (kui halastuse või kaastunde asupaik"), ning alles sellest tuleneb "halastus". Prantsuse sõna matrice tähendab samuti "emakat", seega Chouraqi järgi Jumal annab iisraeli rahvale üskasid ja "üsastab" neid. Ma ei tea, kas prantsuse tavalugeja mõtleb sel puhul (kingituseks saadud) seksiobjektidele, nii nagu see sõna esineb Kohtumõistjate raamatus 5,30, kus reḥem tähistab sõjasaagiks saadud orjatari.

Mõnikord võis valjusti loetud piibliteksti kuulmisel tekkida kummalisi (väär)tõlkeid/tõlgendusi. Nii näiteks Galilea Kaana pulma ("Ja kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas..."13) lugu on katoliiklikus Itaalias lihtrahva poolt mõistetud kui Galileo koera pulma: sõna Cana ("Kaana") seostus kuulajale sõnaga cane ("koer"), ning selle väärmõistmise alusel koostas Rooma murdeluuletaja Giuseppe Gioacchino Belli (1791–1863) kena luuletuse Le nozze der cane de Galileo ("Galileo koera pulm", mis on toodud ära teoses "Mille anni sicut dies hesterna..."14. Nimetatud teoses esitatud teise, hilisema murdeluuletaja Trilussa luuletus pole aga kuuldud piiblikoha vääriti mõistmisega küll seletatav:

 

Dio chiese a Adamo: "Chi ha magnato er pomo?"

"Io!" fece lui, "Ma me l'ha dato lei."

"Eva?" – "Sicuro. Mica lo direi..."

E scappò fòra er primo gentiluomo.

 

Jumal küsis Aadamalt: "Kes sõi õuna?"

"Mina!" ütles ta, "aga ta andis selle mulle."

"Eeva?" – "Muidugi. Muidu ma ei ütleks seda..."

Ja nii sündis esimene aumees.

 

Kommentaariks: "aumees" – kes ei valeta, aga ajab süü naise kaela!

Näiteks Uku Masingu imetlusväärsest originaalilähedusest on luuleosad India klassikalises kirjandusteoses "Vetāla kakskümmend viis juttu". Seal on Masing suutnud sanskritikeelseid pikki liitsõnu usutavalt eesti keeles edasi anda, nt "nägu kuupõsesõõr"15, "kõigesaam ja teostusvõim"16, "umblollus, ahnekäelisus"17, "lõppvõiduandja võigasmorn" ning "palmsirgejalgne"18, "õrnkäsi, õrnjalg, hurmasuu"19, "kuunäosäraõnnesähved"20, "mesilasepereparvepälvemaiassuu"21 jt. Võrdluseks võib esitada Friedrich Rückerti sõnamoodustisi sanskritikeelse "Gitagovinda" (12. saj) tõlkest: lächeltaubenetzt ("naeratusekasteniisutet" suu), liebesentzündete kusslichgemündete ("armastussüttinud suudlussuuline" nägu), wonnebegierblickend ("mõnuihalustvaatav"), augengazellenbewegungumhegend ("silmagasellideliikumisthoidev") jne.

Millistest juhtjoontest lähtus Uku Masing 1989 ilmunud "Uue Testamendi ja psalmide" tõlke puhul, sellest annavad aimu tema kirjad Uue Testamendi tõlkijale Toomas Paulile. Esitagem neist mõned väljavõtted:

1. "Ma ei tea, kas (Markuse evangeeliumi) nigelavõitu kreeka keelt tuleb parandada tänapäeval usutud eesti keeleks".22

2. "Jakobuse kirjas hapax legomenaid on palju. Arhailiste keelendite kasutamine seepärast on õigustatud".23

3. ""Ja" liidab rohkem kui "ning". Keegi ei ütle: "mees ning naine"; aga "tuli ning ütles" = "tuli ja ütles".24

4. "Kui "aga" saab lausesse teisele või (veel parem) kolmandale kohale, ei sunni ta ütlema, et lause on vastandatud eelnevale".25

5. "Uus Testament ei ole mõeldud kirjanduslikuks teoseks, seepärast pole sobiv tõlkida ilukirjanduseks".26

6. "Tõlge peab olema "dokumentaalne", st asendama lugejale originaali (nagu kahekeelsete riigilepingute tekstid on võrdselt kehtivad)".27

7. Soomlaste uue piiblitõlke kohta: "Tõlkijale peaks olema ükskõik, kas originaali stiil ja mõtted on "vastuvõetavad moodsale inimesele", soomlastele pole. Püüavad teha umbes nõnda, et "libedalt ja ludinal läheks alla". Nagunii ei lähe ega tohi minna, sest siis poleks UT (= Uut Testamenti – K. K.) vajagi".28

8. "Kui UT autorid talusid parataktilisi lauseid, mis õigusega neid indogermaanistada hüpotaktilisteks".29

9. "Et" ja "selleks et" erinevus: "Deklaratiivses pidulikus stiilis võivad partiklidki olla pikemad".30 Kooliõpetajate hinnang 1989. aasta Uue Testamendi väljaandele oli kiitev: seda on valjusti ette lugedes tunduvalt parem mõista kui varasemat piibliteksti, s.t 1968. aasta väljaannet, mis trükiti Rootsis, aga levis Eestis ulatuslikult, ning milles Vana Testament oli Rootsis elava Endel Kõpu tõlgitud, Uus Testament aga Harald Põllu tõlkes, mis ilmus enne II maailmasõda.

Haljand Udami õpetaja Moskvas, Nõukogude Liidu juhtiv iranist Andrei Berthels on öelnud, et tõlke tõeliseks õnnestumiseks on vähe sellest, et tunda lähteteksti keelt ja tõlketeksti keelt; tuleb tunda veel ajastut ja keskkonda, milles lähtetekst sündis, ning selle keele kasutajate mõtteviisi ja kultuuri. Kõiki neid nõudmisi on ühe tõlkija puhul tihti raske täita; Uku Masingu puhul olid need aga täidetud.

1 Vt Henning Trüper, Uku Masingu kirjad Enno Littmannile 1933–1943. Akadeemia, 2020, nr 2, lk 865j. 
2 Marju Lepajõe, Hieronymus ehk Kuidas saadakse tõlkijate kaitsepühakuks. Tõlkija hääl VI. Kultuurileht, 2018, lk 43. 
3 Lk 77.
4 Lk 24.
5 Lk 32.
6 Šmuel Josef Agnon, Jutustusi, lk 144.
7 Mari-Liis Tammiste (koost), Uku Masing. Vello Salo. Vaimusõdurid viletsuse ajal. Ilmamaa, 2013, lk 90.
8 Lk 84j.
9 Lk 399–403.
10 Lk 416–419.
11 1. Ms 1,20.
12 1. Ms 8,4j.
13 Johannese evangeelium 2,1.
14 Marju Lepajõe, Andres Gross (toim), Mille anni sicut dies hesterna...: studia in honorem Kalle Kasemaa. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003, lk 288j.
15 Vetāla kakskümmend viis juttu. Tlk Uku Masing ja Linnart Mäll. Tallinn, Eesti Raamat, 1969, lk 7.
16 Samas, lk 14.
17 Samas, lk 27.
18 Samas, lk 41.
19 Samas, lk 63.
20 Samas, lk 90.
21 Samas, lk 103.
22 Mari-Liis Tammiste (koost), Uku Masing, Toomas Paul. Usalda ennast. Ilmamaa, 2015, lk 132.
23 Samas.
24 Lk 219.
25 Lk 218.
26 Lk 229.
27 Lk 230.
28 Lk 245.
29 Lk 286.
30 Lk 318.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Tõlkija Hääl

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: