Indrek Koff. Kivilt kivile ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Indrek Koff
Indrek Koff Autor/allikas: Indrek Koffi erakogu

Jean-Pierre Minaudier' "Grammatika ülistuse" eestindamine kui paratamatuste jada*.

On tõlkijaid, kes suudavad oma tegevust mõtestada, mõni koguni läbivalt, süstemaatiliselt. Mõni valib ühe või teise teooria ja järgib seda kas ühes tõlkes, pikema perioodi jooksul või läbi kogu oma loomingu (olgu siis eksperimendi korras või ka sellepärast, et see teda aitab). Ja on ka niisuguseid, kes teevad oma tööd üksnes intuitsioonist lähtuvalt, kõhutunde järgi. Jumala armust. Nagu ületaks jõge koolmekohas, hüpates ühelt kivilt teisele, lootuses pääseda üle kui mitte päris kuiva jalaga, siis vähemasti üle pea vette kukkumata. Kui nad oma tegevust üldse suudavad mõtestada, siis enamasti ainult tagantjärele. Tolle teise kategooria hulka olen minagi kuulunud oma tõlkijatee algusest peale ja siinkohal teen argliku katse seda kogemust ühe näite põhjal pisut kirjeldada, võib-olla koguni teatava piirini süstematiseerida.

 

Mõni sõna eestindatud raamatust

Autor iseloomustab raamatut elegantse ja äärmiselt tabava alapealkirjaga "Ühe kirgliku rahvaste- ja sõnahuvilise lingvistilised rännakud" ja sellega võiksin siinkohal piirdudagi, aga kange tahtmine on vahele pista, et asi ei ole sugugi nii lihtne. "Grammatika ülistus" räägib muidugi autori kummalisest ja põnevast kirest keelte ja ennekõike nende grammatika vastu ning mõjub kui tõeliselt õrn ülistuslaul Keelele kui niisugusele kogu tema ilus ja rikkuses, kuid samuti kõigile keeltele ükshaaval ja üheskoos ning maailma tohutule keelelisele mitmekesisusele. Kuid peale selle jutustab teos kogumiskirest ja vaimustumisvõimest ning on kirja pandud nii haaravalt, et on loetav ka põnevikuna – äärmusse laskudes võib öelda, et sama hästi võiks jutt käia idamaistest võitluskunstidest, XX sajandi esimese poole Rumeenia markidest või metallisulamite kasutamisest kultivaatorite ja kaarutajate tootmises sama sajandi keskpaigas. Kaasakiskuvaks teeb raamatu muu hulgas autori terav huumorimeel, mis tugineb peale kõige muu tabavatele kultuurilistele vihjetele, tsitaatidele, assotsiatsioonidele. Siinkohal on oluline öelda, et neid aitas avada autor ise: harva juhtub, et tõlkijale tuuakse hõbekandikul ette head, kvaliteetsed kargud, nagu sel korral juhtus. Kasuks tuli arvatavasti tõsiasi, et autor ja tõlkija on ammused sõbrad, kuid vaieldamatult oli veelgi tähtsam autori sügav empaatiavõime, kaastunne tõlkija (ka kirjastaja!) vastu ja osalt ehk ka soov ennast tõlke lugejale võimalikult hästi arusaadavaks teha.

 

Enesestmõistetavad paratamatused

Kui nüüd hakatagi ausalt ära rääkima, kuidas see kivilt kivile hüppamine käis, siis tuleb alustada niisugustest paratamatustest, mis otsekui iseenesest silma kargavad ja endaga leppima sunnivad.

Esimene neist on teose pealkiri, mis lausa kisendab kohandamise järele. Poésie du gérondif. Juba kilomeetri pealt torkab silma, et jutt käib millestki, mida eesti keeles päris samasugusel kujul ei eksisteeri. Seetõttu tundus vältimatult vajalik pealkirja pisut laiendada (gerundiumist grammatikani ei ole ju tegelikult kuigi pikk maa) ning kõnelda poeesia asemel hoopis ülistamisest.

Iseenesest ja täiesti loomulikult surus ennast peale veel terve rida paratamatuid kohandusi, millest mainin näitlikustamiseks vaid kaht:

  •   Rahvaste ja keelte nimetused. Autor kasutab originaalis nimekujusid nii, nagu need on esitatud tema loetud grammatikateostes, või kui need on tõlgitud prantsuse keelde, siis kõnealustes grammatikates esitatud kujust lähtuvalt. Eesti versioonis tundus ainuvõimalik lähtuda KNABi-nimelisest piiblist ehk Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaasist. Mõningaid nimetusi KNABis ei leidunud, nende kohta palus toimetaja Leena Tomasberg esmalt nõu andmebaasi koostajalt Peeter Pällilt ning sealt saadud soovitustega kooskõlas otsustasime lõpuks needki KNABi eeskujul "eestistada", s.t anda nimetustele umbkaudse häälduse järgi eestikeelse kuju.
  •   Olukorrad, kus originaal viitab prantsuse grammatikale või selgitab mõnd keelenähtust sellest lähtuvalt, aga eesti grammatikas üks ühele vastav nähtus puudub. Või ka vastupidi: olukorrad, kus autor on sunnitud prantsuse lugejale mõnd nähtust selgitama otsetõlgete abil, sellal kui eesti keeles on kirjeldatud nähtus olemas.

Nimetatud olukordade ilmestamiseks toon pikema-põhjalikuma näite, mis sisaldab tõlke seisukohast mitut eestindamisel korduvalt kasutusele läinud nõksu.

Originaalis nimetatakse prantsuse tegusõnu être ja avoir, ehkki jutu mõte on puudutada seda tüüpi tegusõnade esinemist ja kasutamist laiemalt. Kuna eesti keeles avoir-tüüpi sõna ei ole ja ka prantsuse verb ei ole teatavale osale eesti lugejaskonnast kardetavasti arusaadav, tuli tõlkes otsida teistsuguseid lahendusi.

 

Esimene nõks: viidata prantsuse tüve asemel ladina omale (habere-tüüpi tegusõnad).

 

"[…] Boliivia tsimane keeles ei tehta esse- ja habere-tüüpi verbidel üldse vahet […]" (lk 62).

Teine nõks: kasutada parema arusaadavuse huvides inglise keelele tuginevaid näiteid või kirjutada näide ümber nii, et see tugineks inglise keelele (enamasti kokkuleppel autoriga).

"Kuna eesti keeles habere-tüüpi tegusõna puudub, kasutan selgitavates näidetes suuremale osale eesti lugejaskonnast arusaadavat inglise keelt: lauses "My brother-in-law X an imbecile" on X ilmselgelt tegusõna to be; lause "My brother-in-law Y a computer" puhul on ilmne (välja arvatud juhul, kui tegemist on äärmusliku ulmekirjandusega), et Y on tegusõna to have. Konstruktsioon on mitmeti mõistetav üksnes harvadel juhtudel, nagu näiteks lauses "My neighbour Z a cow", kui kontekst viitab selgelt, et kõnealune isik tegeleb põllumajandusega (vastasel juhul on Z tegusõna to be), ning lisaks ei ole täpsustatud, et kõnealusel isikul oleks Marilyn Monroe seksapiil, Ilfi ja Petrovi huumorimeel, Voltaire'i vestlusoskus ja doktorikraad kvantfüüsika alal (kui midagi niisugust on mainitud, siis on Z kahtlemata tegusõna to have)" (märkus nr 51, lk 62).

Kolmas nõks: kuivõrd eestikeelne väljaanne on suunatud eesti keelt tundvale (enamasti ju lausa eesti emakeelega) publikule, lisada selgitusi eesti keele käitumise kohta.

"Prantsuse avoir tuleneb ladina sõnast habere, kuid algselt tähendas see tegusõna pigem "hoidma" kui "omama"; tõsi, klassikalises kõrgstiilis kasutati seda est mihi liber tüüpi väljenditega samaväärselt. Eesti ning tekstis järgmisena nimetatud keeltes habere-tüüpi tegusõnu ei ole. Eesti keelest leiab küll verbid "omama" ja "evima", ent kumbki ei ole ladina tegusõnaga täpses vastavuses, lisaks on "evima" tehissõna, mis pärineb alles keeleuuenduse aegadest" (märkus 50, lk 61).

 

Küllap on kasulikke nõkse teisigi, kuid nimetatutest ehk piisab, näitamaks paratamatuse esimest astet: olukordades, kus originaalile keeleliselt lähedane tõlge pole lihtsalt võimalik, on tõlkija sunnitud võtma teatavaid vabadusi (mis võivad tähendada ka teksti ümberkirjutamist), et säilitada autoritruudust teksti funktsioonile truuks jäämise, autori soovitud mõju edasiandmise tähenduses.

Siit aga hakkavad juba otsapidi paistma teistsugused kivid, mis samuti koolmekohast kuiv(em)a jalaga üle päästavad ja mis on mulle hakanud tunduma enam-vähem niisama vältimatud ja hädavajalikud nagu too esimene kategooria.

 

Peaaegu enesestmõistetavad (ja tegelikult ikkagi möödapääsmatud) paratamatused

Pikema sissejuhatuseta mõned näited.

  •   Olukorrad, kus prantsuse ja eesti keel on mõne eksootilise keelega võrreldes sarnases positsioonis. Siin tundub ainuvõimalik säilitada viide originaali keelele (kuivõrd tegemist on siiski tõlkega ja see fakt ei tohiks lugejal päriselt ununeda) ja lisada sellele samaväärne viide eesti keelele.

"Eskimo keeltes on sõnu, mis võivad eesti ja prantsuse  keeles vastata tervele lausele" (lk 80).

"[…] meeldetuletuseks võib öelda, et eesti keeles on 20 konsonanti ja 9 vokaali, prantsuse keeles 18 konsonanti ja 14 või 15 vokaali (jutt käib häälikutest, mitte tähtedest)" (lk 76).

  •   Muidugi esineb ka olukordi, kus viide originaalile tuleb lihtsalt asendada.

"Kwaza keeles moodustatakse üks ajavorm isikut tähistava elemendi kordamise teel (eesti keeles  näeks see välja umbes nii: "*me sööme-me", "*te sööte-te", kusjuures see peaks olema tavapärane viis väljendada mingit muud aega peale oleviku)" (lk 82).

  •   Originaalis leidub prantsuse lugejale tarvilikke selgitusi, mida eesti lugeja ei vaja. Sel juhul tundus loogiline ja isegi vältimatu need (puhtast austusest lugeja vastu) välja jätta.

"[…] eks valitsenud ju Stalingi Nõukogude Liitu vene keeles, lähedastega aga rääkis ta siiski oma emakeeles" (originaalis géorgien, sa langue maternelle; lk 27).

"[…] vene язык […] (originaalis on lisatud ka sõna ligikaudne hääldus: prononcé à peu près "yazik"; lk 49).

Veel lisandusi-selgitusi, mille säilitamine võinuks käia haritud eesti lugeja väärikuse pihta: tšuktši  keel (Siber), inguši keel (Kaukaasia), Ilmamaa, Tartu (Eesti).

  •   Olukorrad, kus originaali emotsionaalse laengu, humoorika alatooni (miks mitte ka lihtsalt rämeda nalja) vms edasiandmiseks oli tingimata vajalik lisada midagi spetsiaalselt eesti lugejale:

"[…] kes on kannatanud prantsuse keele normatiivse grammatika diktatuuri all, mis on üks läänemaailma kõige akadeemilisemaid, paindumatumaid ja sallimatumaid, või pidanud tuimalt pähe tuupima selliseid mõisteid nagu välte-, astme- ja laadivaheldus, ilma et tekiks küsimustki, mis asjad need on ja millega neid süüakse" (lk 20).

"[…] ning kutsub teie suhtes, lugupeetud daamid, esile nii Pärnu, Madrague'i kui ka Waikiki randade kõige karvasema rinnaga vetelpäästjate andunud vaimustuse" (lk 13).

  •   Eesti keele või selle sugulaskeelte (või muu eesti lugejale tuttava elemendi) sissetoomine seal, kus see aitab originaalis käsitletavat teemat paremini ilmestada, seda kuidagi vääristada.

"Larüngaalklusiil ehk kõrisulghäälik moodustatakse õhu kinnipidamisega kõris; see on heli, mida näiteks saksa keeles kuuleb kirjapildis vokaaliga algavate sõnade hääldamisel (näiteks "eine ewige Ehre"). Paljudes keeltes on larüngaalklusiil täiesti tavaline konsonant: seda esineb rohkesti näiteks võru ja setu keeles, kus see tähistab muuhulgas mitmuse nimetavat käänet ning märgitakse q-tähega (kalaq, ubinaq)" (lk 77).

"Mõningates Amasoonia keeltes ning pisut vähemal määral ka ketšua ja aimara keeles ning turgi ja soome-ugri keeltes kasutatakse erinevaid tegusõnavorme vastavalt sellele, kuidas info kõnelejani on jõudnud. Eesti keeles saab kaudset kõneviisi kasutades osutada, et kõneleja ei ole kirjeldatavat sündmust vahetult kogenud ega saa seega vastutada edastatava info tõesuse eest (näiteks kui väide on kuuldud kelleltki kolmandalt)" (lk 115).

 

Paratamatused, mis esmapilgul ei pruugi paratamatuse moodi välja paista, aga on tegelikult ikkagi niisama paratamatud

Jean-Pierre Minaudier on peale kõige muu ka tunnustatud tõlkija, seepärast ei ole üllatav, et kohtame "Grammatika ülistuses" mõtisklusi tõlkimisest. Kolmanda kategooria paratamatuste sissejuhatuseks lubatagu raamatust esile tõsta kaks lõigukest:

"Ka kirjanduses tugineb teksti kirjanduslik kvaliteet, stiili rikkus ja ilu mõnes keeles laialdase sõnavara, mõnes teises aga rikkaliku grammatiliste vahendite paleti kasutamisele: mis tähendab, et esimest tüüpi keelest teist tüüpi keelde tõlgitud tekst võib tunduda lame, kuna sihtkeeles ei saa kasutada samasuguseid vahendeid nagu lähtekeeles, kuid ei tähenda samas, et selles oleks ressursse üleüldse vähem. Et tõlge oleks loetav, peab tõlkija seega teksti lähtekeele olemust arvestades ümber stiliseerima: igasugune tõlkimine on kirjanduslik loometöö ning et see hästi õnnestuks, on äärmiselt oluline põhjalikult tunnetada keelt, millesse tõlgitakse" (lk 114).

"[…] täiuslikku tõlget ei saa olemas olla, kuna tõlkimine eeldab paratamatult struktuurimuudatusi ning üleminek ühest keelest teise tähendab samas ka üleminekut ühelt maailmanägemise viisilt teisele: just sellepärast on keeleline mitmekesisus üks inimkonna olulisemaid rikkusi ning keelte uurimine üks suurimaid vaimseid ja poeetilisi naudinguid, mida on võimalik ette kujutada. Uue grammatikaraamatu avamine pakub täpselt samasuguse elamuse nagu see, kui võtate ette teile seni tundmatu poeedi loomingu ühes luuletaja keele, tema eripärase "muusika", lemmikteemade, -metafooride ja -assotsiatsioonidega, kõigi tema sähvatuste ja ka tuhmimate hetkedega" (lk 63).

Mõlemas lõigus on otsesõnu juttu keelelistest vahenditest, kuid Minaudier' puhul laieneb sihtkeelele keskenduv lähenemisviis (vajadus tekst keele olemust arvestades ümber stiliseerida jne) tõlkimisele üleüldse.

Ja siit jõuamegi üpris sujuvalt paratamatuste juurde, mis osutusid käesoleva teose tõlkimise juures teatavas mõttes kõige krõbedamateks pähkliteks, kohati tegid elu kogunisti kibedaks, samas aga pakkusid kõige eredamaid naudinguid.  Need tõlkeparatamatused on seotud raamatu rikkaliku ja riukliku vihjestikuga.

Juba enne tõlketöö alustamist oli selge, et kultuurivihjetele tuginevat huumorit (mis mõne lugeja silmis ongi raamatu suurim või vähemasti äärmiselt oluline väärtus) pole võimalik edasi anda ilma suurt osa neist eesti konteksti üle kandmata. Rohked vihjed koomiksitele, mis on prantsuse kultuuripildi lahutamatu osa, Eestis tundmatutele või vähetuntud kirjanikele, filosoofidele, poliitikutele ja jumal teab kellele-millele veel kaotaksid igasuguse mõju, kui need lihtsalt maakeelde tõlkida (ükskõik kui veatu säärane tõlge ka ei oleks). Ja päris kindel on, et neutraalne keelejorin ei olnud autori eesmärk. Sestap tuli käised üles käärida ja asuda raamatut "kodustama". Õnneks tunneb autor Eestit väga põhjalikult, mistõttu kogu too vastutusrikas töö käis temaga käsikäes ja kõigi keeruliste olukordade puhul võis tõlkija paluda tema heakskiitu. Suur osa teravmeelseid lahendusi pärineb ka autorilt endalt ning kindlasti ei tohi unustada toimetaja Leena Tomasbergi rolli: valminud tõlke puhul on tegemist ühistööga, milles tõlkija osa pole autorist-toimetajast karvavõrragi olulisem.

 

Mõningaid kolmanda kategooria paratamatuste näiteid

Üks eriti iseloomulik lõik:

"Kuivõrd tuhat ja üks poeeti on oma luules imetlenud kuud, kes sa pilvede sülesta nii kui pungasta lilleke lõbusa valge palega üles tõused taeva all, ja ka merd, mida ju lapsena ihkasin ääretut mina, neid mõlemat igas suunas lükanud ja tõmmanud, nii et need on servast juba pisut kulunud (kas olete märganud, et kuu ei ole enam nii kuldne nagu teie lapsepõlves?), kutsub käesolev raamat lugejat uitama teistsugustele radadele: siin lauldakse ülistuslaulu ebaõiglaselt varju jäänud luuleobjektile, milleks on gerundium. Mitte ühele kindlale gerundiumile, mis on maabunud mõnes Suitsu ("Loomises loidab, kumades kustub..."), Underi ("Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel...") või Viidingu luuletuses ("... tegutse ja ela leppides!"), vaid hoopis gerundiumile kui niisugusele, sellele, mis on pärit kultuuri lätetelt ega riku meest, kui ta ise on tubli ja austamisevääriline — ja kõigele, mis tema ümber lendleb, vangub ja veikleb: viisimäärustele, täis- ja osasihitisele, mitmuse osastavale, laadi- ja vältevaheldusele. Teisisõnu, see raamat on ülistuslaul grammatika ilule. Sest on ju inimesi, kelle elus grammatika on niisama tähtsal kohal nagu Petersonile kuu, Tuglasele meri, Visnapuule Ing või Adsonile Under. Vähemasti üks niisugune on kindlasti olemas, ja juhtumisi olen see mina" (lk 10).

Esitatud lõigus on koos enam-vähem kõik, mida tõlke puhul üldse on võimalik näiteks tuua:

- laialdaselt tuntud tsitaadid, mille autorit esialgu ei nimetata, et jätta lugejale äraarvamise mõnu (originaalis tuuakse viidatud tekstide autorid Hugo ja Valéry nimepidi sisse alles lõigu lõpus, sama toimub tõlkes kasutatud "Kuu" ja "Mere" autorite Petersoni ja Tuglasega);

- tsitaadid, mis tuli tahes-tahtmata asendada, kuna originaalis viidatud teoseid eesti keelde tõlgitud ei ole (või kui olekski, ei saaks kuidagi eeldada, et suurem hulk eesti lugejaid neid tunneks). Prévert'i, Apolloinaire'i ja Rimbaud' asemel olime sunnitud leidma sobivad fraasid Suitsu, Underi ja Viidingu luuletustest;

- kultuurilised vihjed. Eesti publikule ütleb Visnapuu ja Ingi või Adsoni ja Underi suhe tõenäoliselt sama palju kui haritud prantslasele Lou tähtsus Guillaume'i või Verlaine'i roll Rimbaud' elus;

- autori meeliskirjaniku asendamine siinse publiku samaväärse lemmikuga. Originaali lõigus esinevat sõna irréfutable kohtab sageli Alexandre Vialatte'i lugudes ja see seostub Minaudier' hinnangul otsekohe just nimetatud kirjanikuga (keda raamatus nii otse kui kaude üsna palju tsiteeritakse). Siin polnud tarvis kaua kõhelda, eesti kirjandusest leiab Lutsu kujul väärilise vaste. Lisaks sarnaneb Luts Vialatte'iga ka oma soojuse ja mahlakuse poolest. Nõnda et ühest sõnast sai tõlkes pisut pikem moodustis "ega riku meest, kui ta ise on tubli ja austamisevääriline";

- paratamatult kaotsi läinud nüansside kompenseerimiseks on tõlkesse siin-seal lisatud varjatud tsitaate ka neis kohtades, kus originaal ei viita ega vihja millelegi. Eespool esitatud lõigus on niisuguseks silmapilgutus "Macbethile" – "vangub ja veikleb";

- esile tõstetud lõigust on leitavad ka eesti ja prantsuse grammatika erinevustest tulenevad asendused. Kui originaalis "lendleb, vangub ja veikleb" gerundiumi ümber peale viisimääruste veel aegade ja mineviku kesksõna ühildumine (concordance des temps, accord du participe passé), siis eesti versioonis on juttu hoopis niisugustest eesti rahva ja ka välismaalastest eesti keele õppijate pead vaevavatest nähtustest nagu täis- ja osasihitis, mitmuse osastav ning laadi- ja vältevaheldus.

Koomiksitsitaate, nagu öeldud, on raamatus rohkesti. Osa neist õnnestus säilitada (kui see oli sisu seisukohast hädavajalik või kui viidatud koomiks on eesti keelde tõlgitud ja mingilgi määral äratuntav, nagu näiteks "Tintin"). Ometi on Hergé ja tema koomiksist tuntud "Ükssarviku"-nimeline laev asendunud Smuuli ja "Kihnu Jõnniga", ikka jälle originaaliga võrreldava mõju saavutamiseks.

Kui osa originaalis viidatud või seletatud nähtusi on eesti keeles olemas (näiteks siseliidete illustreerimisel kasutatav bi-keel, prantsuse keeles nimetatakse "salakeelt", milles silpide vahele lisatakse kas "ve" või "ev", jaava keeleks, vt lk 85), siis mõnel juhul on tõlkes tulnud nähtuse nimetusest loobuda ja piirduda üksnes seda ilmestavate näidetega. Silpide pööramine naljaka tulemuse saavutamiseks on tuttav meilegi (eriti meie koolipoistele), ent prantsuse keeles laialt levinud contrepèterie-kultuuriga seda võrrelda ei saa. Sestap otsustasime tõlkes kompensatsiooniks kasutada vihjet Alliksaarele: "On ka selliseid grammatikaid, mis on tõsiselt naljakad (või naljakalt tõsised?) […]." Ning leida originaali väärilised vürtsikad näited: "[…] hüpoteesi selle kohta, kuidas khmeerid oma praegustele asualadele saabusid: küllap ei jäänud neil ühel hetkel lihtsalt muud üle kui panna minema. Mida nad mure sunnil ka tegid" (lk 88).

 

Lõpetuseks üks pisut äärmuslik näide sellest, millisel määral originaali ja tõlke sõnastus ja maht võivad erineda. Kuid ikka õilsal eesmärgil – olla truu autori kavatsusele, püüelda tõlkes originaaliga mingilgi määral võrreldava mõju poole.

Prantsuskeelne raamat lõpeb südamliku vihjega Alexandre Vialatte'ile, kelle elutöö üks olulisi osi on tohutu hulk lehelugusid (kokku ilmus neid pisut alla 900), mis kõik lõpevad vormeliga: "Et c'est ainsi qu'Allah est grand." Minaudier, kes ei väsi kogu raamatu vältel (ja üha tõusvas joones) taevani kiitmast, ülistamast ja suisa pühaks pidamast maailma parimat grammatikaraamatute kirjastust DE GRUYTER ja MOUTON, parafraseerib seda nii: "Et c'est ainsi, bien sûr, que GRUYTER sera grand, et MOUTON aussi100."

               Tõlkes näeb raamatu lõppsõna välja sedamoodi:

"Aga teie, mu armsad sõbrad, rõõmustage endid rõõmsatel tundidel ja tehke tööd, kui on töö aeg. Muuseas polegi viimane enam kaugel; juba homme-ülehomme ootab meid kõiki töö. Siis põrnitseme, põrnitseme natukene, aga hakkame siiski peale ning lähevad korda meie ettevõtted, niivõrd kui meid aitavad GRUYTER ja MOUTON ja meie ise. Punkt. Komma. Semikoolon. Ja lõpuks koolon ja hanejalad, sest nüüd kõneleb Viimane Märkus100" (lk 127).

               Asjalugu saab vaadata mitme nurga alt ja iga kord avaneb isemoodi pilt. Mõne arvates võib väga hästi olla, et tegelikult said tõlkija ja toimetaja jõge ületades läbimärjaks ja tõmbasid ka autori üle pea vette (äärmuslikul juhul võib koguni kahtlustada, et vaesekesed suisa uppusid). Tõlkija ja toimetaja ise aga võivad samal ajal uskuda, et pääsesid autorile toetudes peaaegu kuiva jalaga üle jõe. Kuidas tegelikult oli, seda ei oska arvatavasti öelda isegi mitte GRUYTER ega MOUTON.

 

* "Poésie du gérondif", Le Tripode, 2014. Eesti keeles ilmunud 2017. aastal kirjastuses Varrak.

Artikkel pärineb Eesti Kirjanike Liidu Tõlkijate sektsiooni aastaraamatust "Tõlkija hääl VIII".

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: "Tõlkija hääl VIII"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: