Varauusaegse teksti tõlkimisel võib tekkida küsimus, kas näiteks pika taibuga tegelase kohta saab öelda tal on pikad juhtmed või seostab nüüdne lugeja väljendit liiga otse elektri- või telefonijuhtmetega. Kui tundub, et selline seos tõesti tekib, kas siis väljendi kasutamist võiks õigustada võimalus, et tegelikult on selle taga mingid muud juhtmed, oletatavasti vankri juhtmed, mille pikkuse seosest vankri liikumiskiirusega ei tõlkija ega lugeja praegu küll enam isegi sõnaraamatute abil aru ei saa.¹ Pealegi ei tea ilmselt ei tõlkija ega lugeja, kas seesugused juhtmed 16. sajandil näiteks Prantsusmaa vankritel olid olemas või mitte (ehkki selle saaks muidugi välja uurida). Viimane kaalutlus seob ajaliselt kaugete tekstide tõlkimise problemaatika geograafiliselt kaugete tekstide vahendamisel kerkivate küsimustega. Samamoodi nagu pikkade juhtmete ajalise sobilikkuse üle võib juurelda sellegi üle, kas näiteks väljendit läks omadega rappa sobib tarvitada kõrbelistelt aladelt pärit originaali vahendamisel või oleks parem seda vältida.

Vanade tekstide tõlkimine sarnanebki igat laadi kaugete tekstide tõlkimisega. Tõlkija peab otsustama, kas ta püüab originaali (ajalist, geograafilist või kultuurilist) kaugust säilitada ja võib-olla koguni rõhutada või üritab sellest mööda vaadata ja teksti lugejale võimalikult hubaselt loetavaks sõnastada. Kummagi äärmuse karid on kõigi kauguste korral üsna ühesugused. Ometi kasutatakse ajalise ja geograafilis-kultuurilise kauguse vahendamisest rääkides äärmuste tähistamiseks eri sõnu: esimesel juhul räägitakse historiseerivast ja tänapäevastavast tõlkest, teisel juhul eksotiseerivast ja kodustavast tõlkest. Ka intuitiivselt tundub, just nagu peaks aja tõlkimises olema midagi erilist. Jättes kõrvale sügavama küsimuse aja ja ruumi olemusest ning teose ajalis-ruumilisest suhestikust, püüan järgnevas praktilisest tõlkimiskogemusest lähtudes arutleda, kuidas üldse ajalist kaugust tõlkes edasi anda saab ja kas aja tõlkimises leidub tõesti midagi spetsiifilist võrreldes geograafilis-kultuurilise kauguse vahendamisega. Arutluse ajendiks on kolm eestindust: Michel de Montaigne'i "Esseid", Blaise Pascali "Mõtted" ja Jean-Jacques Rousseau "Pihtimused". Montaigne pani oma esseed kirja 16. sajandi teisel poolel,² Pascal oma mõtted 17. sajandi keskpaigas³ ning Rousseau oma pihtimused 18. sajandi teisel poolel.⁴ Ajaliselt eraldab neid tänapäeva eesti lugejast niisiis neli ja pool kuni kaks ja pool sajandit, kuid geograafilis-kultuuriliselt usume end laias laastus kuuluvat ühte, euroopalikku kultuuriruumi. Olen nende teoste tõlkimisega tegelenud rohkem kui kahe viimase aastakümne jooksul ja originaalide ilmumiskronoloogia suhtes natuke vales järjekorras: eesti keeles ilmusid kõigepealt Pascali "Mõtted"⁵ ja alles seejärel asusin tõlkima Montaigne'i "Esseid",⁶ ehkki Pascal tõukub sageli Montaigne'ist. Pascali tõlkimise käigust ei ole kirjalikke tunnistusi säilinud, Montaigne'iga töötamisest on juhuse kombel alles mõned failid toimetaja Kajar Pruuli ja minu vaheliste servaarutlustega. Rousseau tõlge ei ole veel päriselt valmis.⁷ Nii et lisaks nelja ja poole kuni kahe ja poole sajandilisele ajalisele distantsile originaali ja tõlke vahel tulevad arutlemisel paratamatult mängu ka muud ajategurid, nagu tõlkimise enda kronoloogia, tõlkija arusaamade võimalik teisenemine ajas ning mäletamise ja unustamise deformatsioonid selles osas, mille kohta kirjalikud märkmed puuduvad. Aja eritlemisel toetun Peeter Toropi ja Bruno Osimo aja tõlgitavuse käsitlusele.⁸

Kultuurilise aja kihid prantsuse ja eesti keeles

Torop ja Osimo toovad aja kirjeldatavusest ja tõlgitavusest rääkides esile neli komponenti. Lihtsustatult oleksid need: 1) akrooniline komponent ehk tõlkija tehniline valik, kas kasutada historiseerivat või moderniseerivat tõlkemeetodit, 2) sünkroonse retseptsiooni komponent ehk küsimus sellest, kuidas tõlget sihtkultuuris vastu võetakse, 3) evolutsiooniline komponent ehk väike diakroonia ehk tõlkeprotsessi enda tehnilised ja psühholoogilised etapid, 4) kultuurilooline komponent ehk suur diakroonia ehk küsimus eri ajastutele iseloomulike stiilide esindatusest lähtetekstis ja lähte- ja sihtkultuuris.

Esimese komponendi kohta olgu öeldud, et olen mõõdukalt historiseeriva tõlkestrateegia pooldajana pidanud kõigi kolme teose tõlkimisel ajastu õhustiku säilitamist oluliseks. Lähemalt juurdlemata olen "ajastu õhustiku" all ebamääraselt silmas pidanud vist peamiselt seoseid, millest Torop ja Osimo räägivad neljanda, kultuuriloolise komponendi all.

Kultuuriloolise komponendi puhul mainivad Torop ja Osimo kõigepealt, et juba originaali keelekasutus võib olla oma aja n-ö keskmise poeetilise keele suhtes erinev. Kui autor kasutab oma kaasaegset poeetilist keelt, võib tõlkija Toropi ja Osimo sõnul tõlkimisel valida oma kaasaegse keele, kuid kui originaalis kirjeldatakse kirjutamise ajast varasemaid sündmusi ning autor on kasutanud selleks arhaiseerivat keelevarianti, siis peaks ka tõlkija leidma viisi, kuidas neid ajalisi kihistusi tõlkes vahendada.⁹ Kolme siinse jutu taustaks oleva teose kohta tuleb tõdeda, et nende kõigi keelekasutus oli oma ajas pigem uuendusmeelne. Niivõrd kuivõrd seda määratlust ühe või teise autori korral ilma anakronistlikuks muutumata üldse saab kasutada. Montaigne, näiteks, ei olnud kindlasti mingi keeleuuendaja aaviklikus mõttes. Ja ehkki ta hindas oma kaasaegset kõnekeelt, olid tema eeskujuks antiikautorid ning kohati kasutas ta vanu ladinapäraseid konstruktsioone ja tähendusseoseid. Aga kuivõrd ta oli esimene, kes üritas prantsuse keeles kirja panna arutlevat teksti, siis osutus kõik tema kirjapandu prantsuse keeles uuenduslikuks. (Samas, just selle tõttu, et ta oli esimene ja et prantsuse keel parasjagu tormiliselt arenes, vananes tema keel suhteliselt ruttu.) Õieti oli keel kõigi kolme autori jaoks eeskätt mõtte edasiandmise vahend, mitte omaette eesmärk, mille kallal nokitsemisele ja mille stilistilisele viimistlemisele eraldi tähelepanu tasunuks pöörata. Nii et autori sihipärase arhaiseerimissooviga tõlkijal neid kolme autorit vahendades tegeleda pole vaja ja sellest küljest võiks kõigi kolme korral rahumeeli tõlkes kasutada tavalist tänapäeva eesti keelt.

Torop ja Osimo eristavad ajaloolist aega ja kultuurilist aega.¹⁰ Ajaloolise ajaga on määratletav autori ja tõlkija elu, kirjutamise ja tõlkimise aeg ning teose sündmuste aeg. Kultuurilise aja täpsemat definitsiooni artiklis ei anta, kuid mõistet seostatakse kultuurilooliste stiilide esindatusega lähte- ja sihtkultuuris.

Tõdetakse, et kultuuridel on erinev arengurütm ja vähemates (minor) kultuurides võib mõni kultuurikiht puududa. Näiteks on autorite sõnul prantsuse klassitsismi perioodi teoste tõlkimisel eesti või vene keelde see suur erinevus, et vene kultuuris on oma klassitsistlik traditsioon koos vastava stilistilise varamuga olemas, eesti kirjanduses aga klassitsistlik omaparadigma puudub ning tõlkimisel tuleb sobilik stiil alles luua.

Nii see eesti keele korral kahtlemata on. Asi pole muidugi mitte ainult klassitsismis, vaid kogu 16.–18. sajandi kirjanduse tõlkimisel eesti keelde tuleb leppida olukorraga, et vastav või ligilähedanegi enam-vähem sünkroonne stiilikihistus eesti kirjakeelest puudub. Kuivõrd eesti kirjakeel sündis koloniaalsetes tingimustes misjonikeelena, oli 16. sajandil tekkima hakkava eestikeelse kirjasõna suhe oma loojatega prantsuse traditsioonist põhimõtteliselt erinev. Montaigne kasutas prantsuse keelt mõtlemise vahendina, saksa pastorid eesti keelt misjoni tööriistana. Kui mingit Montaigne'i esseede analoogi eesti keele ajaloost otsida, siis ligilähedasena on Uku Masing käsitlenud jutlusetekste, mille Pühavaimu kiriku pastor Georg Müller pidas ajavahemikul 1600–1606.¹¹ Aga seegi kõrvutus saab olla ainult väga tinglik.

Blaise Pascali ajaks oli eesti kirjakeel jõudnud juba mõnevõrra nõtkemasse faasi. Adrian Virginiuse ja Johann Hornungi keelt saab (taas muidugi väga tinglikult) pidada Pascali keelega kõrvutatavalt täpseks ja elegantseks. Tollase keele tippsaavutus, Wastne Testament, on tänapäeval tõlke inspireerijana küll kahtlane, kuivõrd see on lõunaeestikeelne, kuid 18. sajandi keeleuuendajate põhjaeestikeelsed väljaanded, näiteks 1694.–1695. aasta kirikukäsiraamat, võiksid mingi stilistilise ekvivalendi otsimisel teoreetiliselt allikana kõne alla tulla. Funktsiooni ja žanri poolest on muidugi endiselt tegemist hoopis teistlaadi tekstiga, nii et sisulisest küljest võiks lähimaks vasteks kuulutada alles Kristian Jaak Petersoni Päevaraamatu (1818–1822).¹²

Rousseau "Pihtimuste" kaasaeg, 18. sajandi teine pool, on eesti kirjakeele arengus ajajärk, mida on üsna vähe uuritud. Piibel oli tõlgitud ja kirjakeel sellega loodud, sellesse piiblikeelde pandi ümber pietistlikku või äärmuslikult hernhuutlikku vagakirjandust ja moraliseerivaid või rahvavalgustuslikke lugusid. Päris sajandi lõpus tuli Arvelius välja oma valgustusliku keeleprogrammiga,¹³ aga eelromantilise eneseanalüüsi jaoks eesti keeles vahendeid ei otsitud. Pihtimustega stilistiliselt suhestuvat eesti keelt saaks ehk otsida alles 19. sajandi keskpaiga sentimentaalsest tõlkekirjandusest või Suve Jaanilt.

Eri maade kultuuriliste aegade võimaliku sünkroniseerimise üle arutades tasub tähele panna, et kultuurilise aja ekvivalente näib isegi mängu korras olevat mõttekas otsida ainult ühe suurema traditsiooni või kultuuriruumi piires, kus vastavused on käsitletavad kultuurilise ülekandena. Prantsuse ja eesti kirjanduslike suhete vaatlusel see mõtteviis töötab, sest olemegi harjunud eesti kirjakultuuri vaatama Lääne-Euroopa (ja vene) kultuuri omakeelse järeleaitamistunnina. Seevastu näiteks Vana-Hiina kirjandust tõlkides kultuurilise sünkroniseerimise kiusatust ilmselt tekkida ei saa. Näib, et historiseerivat ehk kultuurilist aega rõhutavat tõlkestrateegiat saabki rakendada ainult üldraamistuselt kodusest kultuuriruumist pärit originaali vahendamisel.

Tõlkekeele historiseerimisviisidest

Isegi kui kirjeldatud paralleele aktsepteerida, ei tähenda see, et historiseerivas tõlkes oleks võimalik originaaliga sel viisil "sünkroniseeritud" sihtkeelt töötlemata kujul rakendada. See ei ole isegi eksperimendi kujul võimalik, nagu näitas kunagine katsetus, mille käigus üritasime koos nelja kolleegiga tõlkida Voltaire'i 1756. aastal ilmunud juttu "Platoni unenägu" (Songe de Platon), kasutades igaüks erinevat tõlkedominanti.¹⁴ Katse otsida kõigile Voltaire'i sõnadele eesti keelest võimalikult sünkroonne tegelikkuses fikseeritud vaste August Wilhelm Hupeli 1780. aastal ilmunud sõnaraamatust või vähemalt selle teisest trükist (1818) pakkus palju lõbu, aga ei olnud praktilise tõlkimise seisukohast tõsiselt võetav.

Tõlkes saaks kasutada ikkagi ainult üksikuid ajastuomase keele elemente. Kõige kindlamini annavad lugejale õigest ajastust märku muidugi historismid. Historism on definitsiooni järgi sõna, mis tähistab käibelt kadunud eset või nähtust ja on lugejale selgeks viiteks, et jutt käib möödunud ajastust. Originaalkeele historismide tõlkimisel on peamiseks probleemiks see, et paljudel neist pole eesti keeles kunagi vastet olnudki. Sellisel juhul tuleb otsustada, kas jätta tõlkesse originaalkeelend ning selgitada seda kommentaaris või otsida mingi kirjeldav eesti vaste (mis võib ikkagi kommenteerimist vajada). Näiteks kuidas tõlkida eesti keelde Rousseau "Pihtimustes" korduvalt esinev sõnaühend fermier general, millega 17/18. sajandil tähistati kuninglikku maksukogujat, kellel võis olla tollases Prantsuse ühiskonnas ja eriti kultuuriringkondades väga mõjukas positsioon? Head lahendust polegi, aga ehkki tegemist on ajaloolise terminiga, ei erine selle tõlkimise problemaatika tänapäevastest võõra struktuuriga kultuuridest pärit teoste tõlkimisel kerkivatest küsimustest. Nii et tõlketehniliselt pole põhjust pidada historismide edasiandmist ajaspetsiifiliseks.

Aja tõlgitavuse aspektist näib põnevam küsida, kas tõlke historiseerimiseks on võimalik kasutada arhaisme ehk keeleliselt vananenud sõnu ja väljendeid, millega tähistatavat eset või nähtust endiselt tuntakse? Mida ütlevad lugejale vananenud, nüüdiskeelest kõrvale jäänud sõnad või väljendid ja kas nende abil saab taasluua mingit kindlat ajajärku või vähemasti ähmasemalt minevikuhõngulist õhustikku?  

Eespool toodud sünkroniseeringute taustal tasuks niisiis mõelda, mis vihjeid annaksid nüüdislugejale Georg Mülleri, Johann Hornungi ja Kristian Jaak Petersoni või Suve Jaani tekstidest laenatud keelendid. Seda tuleks kaaluda üksikute keelendite haaval ja üht-teist tarvitamiskõlbulikku oleks vanadest kihistustest võib-olla võimalik leida, kuid üldrakendatava stiliseerimispõhimõttena selline laenamine ilmselt ei töötaks. Vaevalt oleksid stilistilise ajavihjena sõnatasandil rakendatavad Mülleri kõhnrett 'kurat', Hornungi kiunuma tähenduses 'nutma, kaebama' või Petersoni emaasi 'mateeria' jms. Varasemate autorite keeles esinenud grammatilisi konstruktsioone, näiteks 16. sajandi kirjakeele pahupidist täiendikonstruktsiooni (mida Mülleril veel üsna harva esineb, aga siiski), nagu see sakrament sest altarist pro altarisakrament, või Hornungi pöörduva eitussõnaga vorme, nagu en karda jms, tõlgendaks tänapäeva lugeja ilmselt kas otsese veana või võõra- või murdepärasusena, aga mitte ajalise märguandena.

Keeleteaduslikult korrektsed ajastumärgid lugeja jaoks tõenäoliselt ei tööta. Äärmisel juhul oleks keeleliste valikutega võimalik tekitada mingi ebamäärane, fiktsionaalne ajaloolisuse ja vanasuse mulje, mis ei pruugi teadusliku tõega klappida. Näiteks võib oletada, et sid-lõpuline mitmuse osastav sõnadest, kus tänapäeva keeles tundub loomulikum lühike, vokaallõpuline vorm (jalgasid pro jalgu), võiks aidata praktilises tõlkes mingit vanasuse muljet tekitada. Kuigi sid-vormid hakkasid kirjakeeles jõudsamalt levima alles 19. sajandi keskpaigast¹⁵ ja piiblitõlkes, mis esindab 18. sajandi keelt, olid tavalised veel lühikesed vokaallõpulised vormid (jalgo pessema, on hawo lönud), mõjuvad sid-lõpulised vormid (lühikese paralleelvormi olemasolul) tänapäeva keeles vanamoelisena, sest Johannes Aaviku keeleuuenduse mõjul hakkas sid-partitiiv 20. sajandil jälle taanduma. Samas pole selge, mille vanusele jalgasid sobiks vihjama: kas teose vanusele või pigem (näiteks otseses või siirdkõnes) mõne tegelase eale või vaimsele vanamoelisusele.

Muidugi, stiil ei olegi sõnad ja vormid. Ajastu stiili ei määra mitte sõnatüved ja grammatilised vormid ja konstruktsioonid, mida siis kasutati, vaid mingi üldisem viis, kuidas need sõnad ja vormid kokku pandi. Selle viisi tõlkimise osas ei tohiks aga eri ajastu stiilide või individuaalsete autorite stiilide vahel põhimõttelist vahet olla: tõlkija kas tahab seda edasi anda või mitte. Ja kui tahab, siis saab ta kasutada ainult neid vahendeid, mida sihtkeele tänapäevane lugeja mõistab.

Näiteid aja tõlkimise taotlustest

Sedasi arutades kipub historiseeriv tõlkepõhimõte koost lagunema. Ometi olen mäletamisi kõiki kolme autorit tõlkides teadvustanud, et tegemist on vanade tekstidega, ning pidanud vajalikuks originaali ja tõlke vahelisele ajalõhele vihjata. Toodagu selle kohta kolm näidet, mis pärinevad ääremärkustena säilinud mõttevahetustest, mida Montaigne'i tõlkimise aegu toimetaja Kajar Pruuliga pidasin.

Esimene näide puudutab lauseehitust või pigem laiemalt stiili. Essee "Kommetest ja sellest, kui raske on muuta kehtivat seadust" oli 2001. aastal juba ilmunud, 2011. aastal asus Kajar Pruul seda üle toimetama. Tõlkes oli selline, praktiliselt sõna-sõnalt tõlgitud koht: "Kas leidub nii veidrat arvamust (jätan kõrvale religioonides kätkeva räige pettuse, millest nii paljusid suuri rahvaid ja nii paljusid võimekaid isiksusi on nähtud joobuvat; sest kuivõrd see valdkond jääb väljapoole meie inimlikke arusaamu, siis on kergemini välja vabandatav, kui keegi, keda jumalik soosing pole selles küsimuses eriliselt valgustanud, siin omadega rappa läheb); aga kas teiste arvamuste seas leidub mõnda, mis oleks nii kummaline, et harjumus poleks seda mõnes oma suva järgi valitud paigas seadusega maksma pannud ja kehtestanud?"¹⁶ Selle juurde on Kajar Pruul (KP) kirjutanud servamärkuse, millele mina (KR) olen omakorda vastanud:

(1) KP: [K]as see lausestruktuur (Kas leidub… arvamust …; aga kas teiste arvamuste seas leidub mõnda…) siin ikka juba liiga üle võlli ei lähe?

KR: Muidugi läheb, selles mõttes, et arvutil kirjutades oleks ilmselt isegi M[ontainge] selle ümber teinud. Vbl ma eksin, aga mu meelest ta lause peegeldab aega, kui kirjutada tuli käsitsi ja paber oli kallis: kui mingi algus juba kirja sai pandud, siis tuli sealt edasi minna, liiga palju ei saanud maha tõmmata ega ümber teha. Pernon¹⁷ jätab selle alguseosa lihtsalt ära. Aga ehk saaks siin kuidagi kirjavahemärkidega mängida? "();" asemele "- -," ; s.t sulgude ja semikooloni asemele mõttekriipsud ja koma? Ja võib-olla ka "teiste arvamuste" asemele "muude arvamuste"?

Nagu tsiteeritud põhjendusest nähtub, olen Montaigne'i stiili seostanud ajaga. Ka mitmest muust analoogilisest servaarutelust kumab läbi eeldus, et Montaigne'i stiil on tingitud tema ajastust. Küllap saabki väita, et just seetõttu, et varem ei olnud prantsuse keeles arutlevat teksti kirja pandud, eksponeerib Montaigne esseežanri rajajana eriti eksplitsiitselt katsetamist, mõtelda proovimist, ning ehkki praegu enam nii kirja ei pandaks, tuleks seda katsetamist lugeda tema stiili osaks ja üritada tõlkes edasi anda. Kust sellistel juhtudel läheb piir, millest üle minnes täpsuse taotlemine tõlke absurdseks muudab, on omaette küsimus. Kajar, kes on toimetajana äärmiselt delikaatne, tundlik ja avatud, neelas paljugi neist bukvalismidest alla, ent paiguti leidis, et lähen originaalitäpsuses liiga kaugele. Toodud näites jäin endale siiski kindlaks, ent see on n-ö maitseotsus. Siinse kirjutise kontekstis on olulisem, et ehkki seostasin servamärkuste järgi otsustades seesuguseid fraasistruktuure tõlkimisel ajalise aspektiga, käsitledes esseede stiili omaette "kultuurilise ajana", tuleb tunnistada, et tõlketehniliselt ei erine Montaigne'i stiili edasiandmine kelle tahes tänapäevase autori stiili vahendamisest, kes oma mõtte ekslemist eksponeerida suvatseb. Tõlkija peab igal juhul ühtviisi valima, kas üritada kõiki kobamisi ja keerdkäike täpselt järele aimata või tulla lugejale vastu ja teha öeldust natukenegi selgem parafraas.

Ajaspetsiifilisemad näivad olevat sõnavastete võimalused. Siingi on valikuid, mida olen tõlkimise ajal pidanud historiseerimisvõtteks, ent mis tagantjärele kaaludes selleks ei liigitu. Nii olen püüdnud vältida uuemaid, eesti keele struktuuriga kohanemata laene ehk võõrsõnu, nagu neid eesti keelekirjelduses nimetatakse,¹⁸ isegi kui need tähenduse poolest eriti hästi sobiksid. Nagu tunnistavad servavestlused, olen seda teinud sihipäraselt ja läbimõeldult. Näiteks Montaigne'i essees "Sellest, et hea ja kurja taju sõltub suures osas arvamusest, mis meil nende kohta on" esineb selline lause: "Aga kuna meie oleme end looduse juhtnööride kammitsaist vabastanud, et usaldada ennast oma mõttekujutuste pidetu vabaduse hoolde, siis püüdkem vähemasti need kujutused kõige meeldivamasse suunda juhtida." Seda, varem juba ilmunud teksti üle toimetades on Kajar Pruul servamärkuses välja kirjutanud tõlkevastega mõttekujutused seonduva originaalteksti ja lisanud sellele tähelepaneku, mida olen omakorda kommenteerinud:

(2) pour nous abandonner à la vagabonde liberté de noz fantasies : au moins aydons nous à les plier du costé le plus aggreable

KP: [H]uvipärast jälitasin fantasies vasteid Sebondis,¹⁹ sain sellise rea: mõttekäigud, kujutelmad, mõttesähvatused, arvamused, meeleolud, tujud, mõtted, kujutlused (vist korra ka unelmad). Mitte et ma selle koolkonna esindaja oleks, kes arvab, et iga originaali sõna peab igal korral olema tõlgitud sama sõnaga, otse vastupidi, aga igaks juhuks juhin tähelepanu nö.

KR: Jah, selle sõnaga olin hädas, ükski neist vastetest pole päris õige; kõige täpsem olekski ikka fantaasia, aga sai nagu otsustatud, et hiliseid võõrsõnu üritan vältida. Kuna ükski päriselt ei sobi, siis on vasted hajutatud (vahel vist ka näiteks "uiud") [---]

Struktuuri-võõrsõnade vältimisega tegelesin ka Pascali tõlkides ja mäletamisi üritasin "Mõtete" eestinduses esialgu hoiduda isegi sõnast religioon, mis küll praktikas õnneks ei osutunud võimalikuks. Praegu historiseerivaid keelelisi taotlusi vaagides tundub niisugune püüe teoreetiliseltki vildakas. Võib ju vaielda, kas võõrsõnad on ilusad või mitte ja kus on nende kasutamisel mõistlik piir, aga nende vältimine lootuses eestindust seeläbi kuidagi umbmääraselt mingisse suvalisse vanemasse ajakihistusse paigutada on põhjendamatu. Meie kirjakultuuri mõjutanud saksa 17. sajandi arutluskeel oli näiteks (vähemalt mõne autori tekstides) kindlasti palju võõrsõnade-rohkem kui keskmine tänapäevane saksa- või eestikeelne tekst. Nii et võõrsõnadest (või mis tahes uuematest laenudest või uudistuletistest) hoidumine iseenesest ei tee teksti mitte kuidagi "vanapärasemaks". Vastupidi, teatud vanade stiilikihistuste vahendamisel võiksid need just nimelt eriti sobilikud olla. Nagu eespool tõdetud, ei pruugi sõna või vormi keeleteaduslik vanus anda lugejale sugugi "õiget" ajalist vihjet.

On siiski vähemalt üks rühm sõnu, mis näivad olevat kultuuriloolise ajaga fataalsemalt seotud. Nimelt sõnad, mida on mingist hetkest peale hakatud kasutama terminina kindlate mõistete tähistamiseks. Kui mõiste sisu on aja jooksul koos inimteadmiste kasvu või teisenemisega oluliselt muutunud, võib see vanade tekstide tõlkimisel osutuda probleemiks. Teemat on siinsamas "Tõlkija hääles" teadusliku terminoloogiaga seonduvalt käsitlenud Lauri Laanisto.²⁰

Sõnade tähenduse vastu eksitakse muidugi paratamatult iga vana teksti tõlkimisel ja lugemisel, sest tähendus teiseneb pidevalt, sedamööda kuidas muutub inimeste maailmapilt ja kontekst, milles sõnu kasutatakse. Ükski sõna ei tähenda tänases tekstis täpselt sedasama mida neli ja pool sajandit tagasi. Kuni teisenemine toimub suuremate mullistusteta, saab sõnu siiski järjepidevalt kasutada, uuemad tähendusvarjundid tulevad lihtsalt tasapisi juurde ja vanemad unustatakse. Aeg annab ennast tunda siis, kui üksteisest tulenevad järkjärgulised tähendusnihked on millalgi korraga suurema hüppe teinud. Terminilaadsed sõnad on seotud oma valdkonna terviklike mõtteparadigmadega. Kui paradigma muutub, saab termin järsku uue sisu, kusjuures seda tähistav sõna võib jääda samaks, aga võib ka muutuda. Tõlkimisel võib paradigmaatiline hüpe tekitada probleeme nii siis, kui varasem kihistus sihtkeelest puudub, kui ka siis, kui see on sihtkeeles olemas.

Tüüpilise teadusterminoloogia valdkonda kuuluva kõhklusena meenub nii Pascali kui Montaigne'i tõlkimise käigust häda prantsuse sõnaga ciron, mille eesti tänapäevaseks vasteks on pisilest. 16/17. sajandi eesti keeles sellest loomast ei räägitud. Pascali "Mõtetes" saigi ciron tõlgitud tänapäevaselt pisilestaks, ehkki selline vaste lörtsib originaali ilusa mõttekäigu natuke ära. Pascal räägib pisilestast, arutledes inimese keskpärasuse ja suhestamatuse üle ning selle üle, kuidas ühelt poolt on (hiljuti leiutatud) teleskoobiga võimalik uurida kaugusi ja hiiglaslikke vahemaid, mida inimene tajudagi ei suuda, ja teiselt poolt saab (samuti hiljuti leiutatud) mikroskoobiga uurida kõige väiksemaid loomi, kelle kohta varem arvati, et nad ise enam väiksemateks osadeks ei liigendugi. Selles kontekstis ütleb Pascal: "Las pisilest näitab talle oma tillukeses kehas veel võrreldamatult väiksemaid osakesi: lülilisi jalgu, veresooni oma jalgades, verd oma veresoontes, mahlu selles veres, tilku oma mahlades, aure nendes tilkades."[22] Kuna just pisilest oli tõesti see, keda tol ajal mikroskoobis uuriti, siis nii see tõlkes jäigi, ehkki prantsuse ciron (mis on tuletatud sõnast tähendusega 'vaha' koos diminutiivse liitega) võib tõesti tähistada miskit, mis ise ei liigendu, ja seetõttu peitub originaali lauses ootamatus. Eesti pisilest näib aga juba nime poolest evivat mingit struktuuri, mistõttu eesti lause ei mõju lugejale üldsegi üllatavana.

Sama sõna tuli hiljem ette ka Montaigne'i tõlkes ja seal soovitas Kajar Pruul kasutada vastena mutukas, mis konkreetses kontekstis ehk olekski sobinud, ent kuna Pascal viitas ilmselgelt samale loomale, kellele Montaigne'gi, tõlkisin ta siingi pisilestaks. Kuigi Montaigne ei ole kindlasti teaduslikult täpne terminikasutaja ja tema puhul oleks mutukas täiesti mõeldav lahendus olnud. Ometi tekkis ka Montaigne'i mõttekäikude vahendamisel terminoloogilisi probleeme. Näiteks olen juba varem kirjeldanud kimbatust, mida valmistas sõna mal 'halb, kuri, kehv; häda, viletsus' jms ning kogu vastavatüvelise sõnapesa edasiandmine.²² Prantsuse keeles selle sõnaga tähistatav mõiste on kristlikus Euroopas muidugi nii ohtralt koormatud, et selle tõlkimisraskustes mängivad lisaks ajalisele distantsile kaasa ka lähte- ja sihtkeele erinevad kultuuriseosed ja mõjutajad.

Selgemini ainult ajateguriga seonduva terminilaadse sõna tõlkimise kohta pakub näite essee "Apoloogia Raimond Sebondile" alguslõik, mis oli käsikirjas tõlgitud nii: "Teadmine on tõepoolest väga kasulik ja tähtis omadus. Need, kes teda põlgavad, tunnistavad seeläbi selgesti oma rumalust; aga ometi ei hinda mina tema väärtust nii hirmus kõrgeks, nagu mõned talle omistavad, näiteks filosoof Herillos, kes asetas temasse ülima hüve ja arvas, et teadmise võimuses on teha meid targaks ja õnnelikuks; mida mina ei usu, nagu sedagi, mis mõned teised on öelnud, et teadmine olla igasuguse vooruse ema ja et igasuguse pahe sünnitajaks olla teadmatus." Sõna teadmine, mida siin oli kasutatud prantsuse sõna science vastena, kordub tekstis mitmel pool mujalgi, ning sel teemal sugenes toimetajaga järgmine servaarutelu:

(3) KP: science – miskit, eriti ses avalõigus, vist nüansseerida tuleks, sest kõik asetused justkui ei istu ikka laitmatult sellega: kui mitte radikaalsemalt, siis vahest mõnes kohas panna: teadmised?

KR: Mitmust ei saa nagu kuidagi kasutada, sest ta räägib siin selgelt ühest kindlast asjast. Pernon kasutab siin connaissance, öeldes, et science ei sobi. Mis võiks ju olla tunnetus, aga see on nisuke kahtlane. Mu arust tüvi peaks kindlasti verbiga teadma seotud olema. EKSSis on olemas teadmus – naljakas sõna, aga ehk sobiks teadmisest paremini, igatahes tähenduse mõttes oleks vist täpne? Et pannagi siis kõik kolm: teadmus, teadmuse, teadmus.

Siin on tegemist tõesti puhtalt ajalise probleemiga, sest sõna science – teadus vajab erikäsitlust nii lähte- kui ka sihtkeeles. Nii nagu originaali tänapäevastatud versioonis on sõnast science siinkohal loobutud, oleks ka eesti tõlkes selle esmane tänapäevane vaste teadus eksitav, sest vahepeal on teadmistel tuginevast tegevusest saanud omaette oluline inimühiskonda mõjutav valdkond. Tõsi, "Eesti keele seletava sõnaraamatu" ja "Sõnaveebi" järgi²³ on sõnal teadus lisaks praegusele tavatähendusele ikka veel alles ka vananenud tähendus 'teadmine', aga lugedes fraasi teaduse võimuses on teha meid targaks ja õnnelikuks, nüüdislugeja vaevalt selle peale oskaks tulla. Tõlkija peab leidma viisi, kuidas tuua vana sisu lugejani nii, et lugejal ei tekiks anakronistlikke tänapäevaseid seoseid (või tekiks neid võimalikult vähe, sest päriselt neid vältida niikuinii ei õnnestu). Nii saigi siin lõigus ning hiljem veel paljudes kohtades läbi terve tõlke prantsuse science eesti vasteks pandud teadmus. Meenutatagu, et tsiteeritud mõttevahetus toimus aastal 2011, kui see sõna ei olnud veel nii massiliselt moodi läinud nagu praegu. Nüüd, aastal 2020, vist niisugust lahendust enam ei valiks. Aga midagi tuleks välja mõelda.

Kokkuvõtlikult tuleb nõnda siis tõdeda, et historiseeriva tõlkestrateegia praktiliseks rakendamiseks ei olegi kuigi palju võimalusi. Ainuke päris kindel võte on historismide kasutamine, aga seda ei saa pidada ajaspetsiifiliseks tehniliseks nipiks, sest historismid töötavad täpselt samamoodi nagu eksotismid teistsugusest kultuurikontekstist pärit võõrapärase teksti edastamisel. Ähmasemat laadi vanasuse hõngu saab luua arhaismide abil, aga nendega õnnestub heal juhul vanapärastada mõnd kindlat tegelast või mõtteliini, mitte kogu teost. Nõnda jääbki sõnade omaaegse tähenduse teadvustamine ja tänapäevaste seoste vältimine historiseerida sooviva tõlkija ainsaks töövõtteks. See on tegelikult üsna keeruline ülesanne, sest kui sõna foneetiline kuju ei ole muutunud, on sisulise külje teisenemist sageli raske teadvustada. Ja võib vaielda, kui kaugele tõlkija selle teisenemise teadvustamisel peab minema. Tähendused, nagu öeldud, muutuvad pidevalt ja sõnad hoiavad neid pidevalt muutuvaid tähendusi ainult näiliselt muutumatuna, lastes minevikust tänapäeva keeles arusaadavalt rääkida. See arusaadavus on igal juhul illusioon. Nii et piiri tõmbamine varasemast ajast rääkimiseks kasutuskõlbulike ja kasutuskõlbmatute sõnade vahele on lõppkokkuvõttes tõlkija sisetunde küsimus.

Järeldus, et historiseeriv tõlkeprintsiip saab tähendada ainult hoidumist anakronistlikust sõnakasutusest, johtub võib-olla eesti kirjasõna vaevalisest koloniaalsest algusest. Täiesti usutav, et siinset arutlust ajendanud tekstid pärinevad lihtsalt eesti kirjakeele jaoks "liiga varajasest" ajast ja näiteks 20. sajandi alguse kirjandust tõlkides oleks võimalik kuidagi ära kasutada meie enda enam-vähem sünkroonseid stiilikihistusi. Samas pole siiski selge, kas ja kui palju teiskeelseteski kultuurides omakeelset varasemat stilistikat tegelikus tõlkepraktikas rakendatakse. Ehk tuleb isegi lähtekultuuriga ühise varasema stiilikihistuse olemasolu korral vana teksti tõlkides sobilik stiil ikkagi uuesti luua või vana vähemalt oluliselt värskendada. Tõlkija peab igal juhul lähtuma oma kaasaegsest keelest ning looma seda tarvitades uue, fiktsionaalselt minevikulise õhustiku.

Kirjutise valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri grant PRG34 "Võimusuhted ja identiteet 16.–18. sajandi eesti kirjakeeles" ja Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus).

¹ Vankri juhtmed (või juhted või juhed või juhivitsad vms) olid vankri esimese telje mõlemast otsast aisa külge käivad vitsad, traadid või nöörid, mis tagasid stabiilse juhtimise. Vt nt Ferdinand Johann Wiedemann, Eesti-saksa sõnaraamat. Neljas, muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest. Tallinn: Valgus, 1973, 165. veerg; Eesti rahvakultuuri leksikon. Koost ja toim Ants Viires. 3., täiendatud ja parandatud trükk. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007, lk 17 sub ais. Kõnekäändude raamatus antakse väljendi pikad juhtmed all ka paralleelvõimalus Tal on pikad teljeotsad, mis näib selgelt viitavat väljendi seosele vankri ehitusega – vt Eesti kõnekäänud I. Toimetaja Asta Õim. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2020, lk 797.

² Michel de Montaigne'i (1533–1592) esseed ("Essais") on kirjutatud ajavahemikus 1572–1592; esimesed kaks osa ilmusid 1580, koos kolmanda osaga ilmusid need täiendatuna uuesti 1588, seejärel täiendas autor tekste veelgi elu lõpuni; postuumselt anti "Esseed" esimest korda välja 1595.

³ Blaise Pascal (1623–1662) kavandas suurejoonelist teost, mille pealkiri ei ole teada; praegu nimetuse all "Les Pensées" tuntud raamat pandi tema käsikirjaliste märkmete põhjal kokku pärast autori surma ja ilmus ajavahemikus 1662–1666; hiljem on teost käsikirjade põhjal ümber komponeeritud.

⁴ J.-J. Rousseau (1712–1778) "Pihtimused" ("Les confessions") koosnevad 12 raamatust, neist 6 esimest on kirjutatud aastatel 1765–1767 ja avaldati postuumselt 1782; viimased 6 on kirjutatud 1769–1770 ja avaldati 1789.

⁵ Blaise Pascal, Mõtted. Tõlkinud Kristiina Ross. Toimetanud Edvin Hiedel. Tallinn: Hortus Litterarum, Logos, 1998.

⁶ Esimene, väiksem valik: Michel de Montaigne, Esseed. Tõlkinud Kristiina Ross. Toimetanud Tiiu Viirand. Ladinakeelsed tsitaadid ja nende tõlked toimetanud Marju Lepajõe. Europeia, 62. Tallinn: Perioodika, 2001; teine, suurem valik: Michel de Montaigne, Esseid. Tõlkinud Kristiina Ross. Toimetanud Kajar Pruul. Ladina- ja kreekakeelsed tsitaadid toimetanud ja ositi tõlkinud Marju Lepajõe. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2013.

⁷ Väike lõik "Pihtimuste" algusest on ilmunud ajakirjas Vikerkaar, 2020, nr 1–2, lk 2–15; tervikuna ilmub raamat loodetavasti järgmisel aastal kirjastuse Varrak väljaandel.

⁸ Peeter Torop, Bruno Osimo, Historical identity of translation: from describability to translatability of time. Trames 2010 14(4), 383–393.

⁹ Torop ja Osimo, Historical identity, lk 390.

¹⁰ Torop ja Osimo, Historical identity, lk 390–392.

¹¹ Uku Masing, Somnium umbrae. Uku Masing, Eesti vanema kirjakeele lood, Tartu: Ilmamaa, 1999, lk 135–239, 261–296. Nagu Montaigne'i esseed, nii on ka Georg Mülleri tekstid nüüdseks tõlgitud tänapäevasesse eesti keelde: Georg Müller. Jutluseraamat. Koostanud Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo, Külli Prillop. Toimetanud Külli Habicht, Kai Tafenau, Siiri Ombler. Eesti mõttelugu 78. Tartu: Ilmamaa, 2007. Montaigne'i ja Mülleri võrreldavuse kohta vt pikemalt: K. Ross, Luksusasi. (Retsensioon.) Keel ja Kirjandus, 2010, nr 12, lk 931–935.

¹² 17. sajandist on muide üks selgepiiriline ja ere stilistiline eesti keele kihistus täiesti olemas, nimelt barokne keel. See, juhuluules, mõnes piiblitõlkevariandis ja eriti riimilistes kirikulauludes esile tulev keele- või stiilivariant on eesti tõlkeloos väga omanäoline ja kohati tõeliselt leidlik ning vaimukas nähtus, aga Pascali tõlkimiseks sealt midagi laenata pole.

¹³ Jaan Undusk, Luterlik, valgustuslik ja romantiline keeleideoloogia meie vanemas kirjakultuuris. Vikerkaar, 2010, nr 10–11, lk 73–90.

¹⁴ Heete Sahkai, Kristiina Ross, Triin Kallas, Dominandipõhiste tõlkemeetodite äärmuslikud võimalused. Ettekanne konverentsil "Tõlketeooriad ja -praktikad. Võrdlev lähenemine" 3. detsembril 2005 Tartu Ülikoolis.

¹⁵ Huno Rätsep, Eesti keele ajalooline morfoloogia, II. Tartu, 1979, lk 22.

¹⁶ Montaigne 2001, lk 43; Montaigne 2013, lk 38.

¹⁷ Pernon – viide tõlkimisel kasutatud Guy de Pernoni tänapäeva prantsuse keelde tõlgitud versioonile Montaigne. Les essais. Traduction en français moderne du texte de l'édition de 1595 par Guy de Pernon. 2020, e-versioon.

¹⁸ Võõrsõna on keeles muganemata või osaliselt muganenud laensõna, millel on võõraks peetavaid struktuurijooni – Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat, Tallinn: Eesti Keele Instituut, EKSA, 2020, lk 63.

¹⁹ Sebond – viide esseele "Apoloogia Raimond Sebondile" (2. raamat, 12. essee).

²⁰ Lauri Laanisto, Universaalsuse tõlkimine ajas ja ruumis: rännakud terminoloogiliste eksisammude jälgedes. Tõlkija hääl V, Tallinn, SA Kultuurileht, 2017, lk 79–89.

²¹ Pascal 1998, lk 40.

²² Kristiina Ross, Eesti kurjast. Vikerkaar, 2014, nr 1–2, lk 59–71.

²³ https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=teadus&F=M, https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/teadus/1.