Made Luiga. Tõlkija ja elu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mudlum
Mudlum Autor/allikas: Eva Sepping.

Made Luiga kirjutab vastilmunud kogumikus "Tõlkija hääl VIII" Valda Raua elulooraamatust "Üks elu".

"Valda Raud. Üks elu"

Koostanud Ela Tomson

SE&JS Kirjastus, 2020

Ela Tomsoni koostatud Valda Raua elulooraamat kuulub muidugi "Tõlkija hääle" huviorbiiti. Sedasorti postuumset tähelepanu tõlkijad tavaliselt ei pälvi, on nad ju ka eluajal üsna märkamatud tegelased. Tekib küsimus, veel enne raamatu avamistki – miks ühe tõlkija "Üks elu" saab kaante vahele, aga teistele sama tähtsaid tekste ümber pannud tegelastele sellist tähelepanu osaks ei saa? Kas sellepärast, et tegu on eesti kultuuris enneolematu Raudade kultuuridünastiaga? Või sellepärast, et oli piisavalt materjale, millest raamat kokku panna? Või sellepärast, et koostajal oli Valda Rauaga eriline side?

Memuaristikast, saati veel teise inimese kokkupandust, on raske kirjutada. Peaksid justkui arvustama kellegi elatud elu, tema iseenda tarbeks tehtud päevikumärkmeid, vanu armastuskirju. Koostamisprintsiipide kohta juba nagu võiks midagi arvata. Minule Ela Tomsoni delikaatne lähenemine meeldis. Koostaja kohalolu pole üldse tunda, ometi avaldub raamatu tervikmõju just nimelt osade omavahelises komponeerimises. Kasutatud on ainult originaalmaterjale, s.t autor ei ole tekstidele lisanud omapoolseid kommentaare. Raamat sisaldab Valda Raua kirju, vähesel määral teiste kirju temale, fotosid kirjadest, fotosid inimestest ja paikadest, päevikukatkeid, tõlkenäiteid, paari hinnangut tõlgetele, lõike telesaadetest, Mart Raua luuletusi, bibliograafiat. Sissejuhatav tekst on Anu Raualt, ka jätkab tema mõnes kohas katkenud Valda päevikut; lõppsõna on kirjutanud Jaan Tammsalu. Arvatavasti ei ole sisse topitud kõike saadaolevat, vaid on tehtud valik ja sealjuures intrigeeriv valik, nii mõnelegi seigale ei saa uudishimulik lugeja teosest vastust, vaid peab ise edasi mõtlema. Selline vihjav stiil lähendab elulooraamatu oma mõjuvuselt ilukirjanduslikule tekstile. Tabasin ennast peale lugemist mõtlemas just sellele, miks võib mõni kunstiliste ambitsioonideta tekst mõjuda kokkuvõttes tugevamini kui hoolikalt konstrueeritud belletristika. Iga elu on lugu, see klapib minu tõekspidamistega ja kui see üks elu laotub meie ette sootuks ilma seletuste ja üldistusteta, ka siis ta seisab kenasti omal jalal. Tõlkijad, kes raamatu järele haaravad, ei saa küll kuigi palju teada Valda Raua tööelust või tõlkimise metoodikast, vaid elust kui niisugusest ja sellest, et ole sa kui tahes proff oma ametis, elu kulgeb ikka oma kindlaksmääratud rada mööda sünnist surmani. Meid piinavad ühed ja samad hirmud, meil on sarnased rõõmud ja lootused. Meil on enamasti argipäev.

Elulugu on alati ka aja lugu. Ta haarab oma siiretega päris suure ampsu nii minevikust kui tulevikust – vanemad ja lapsed. Sellesse ellu mahub mitu riigikorda, lahedamat ja kitsamat elujärge, ja hilisemast ajast palju ülestähendusi stiilis: meie elame oma talus kui saarel, aga niipea kui raadio või teleka lahti teed, tulvab sealt halbu uudiseid nagu sarvest. Uue vabariigi aegsed poliitmängud muudavad kättevõidetud omariikluse Pyrrhose võiduks.

Raamatu alguspooles saab lugeda Valda Raua isa kurioosseid kirju oma tulevasele naisele – need on täis armukadedust ja ära nummerdatud! "Eile kirjutasin sulle Valgast kaks kirja, nr 53 ja 55 ja ühe kaardi numbriga 54." Arukam pruut oleks võib-olla jalga lasknud. Aga tõlkija vanematekodu piltidelt vaatab vastu uhke eestiaegne viietoaline üürikorter pitskardinate ja toapalmiga, selle nimel kindlasti tasus ka üht-teist alla neelata. Tütar Valda lõpetas Lenderi gümnaasiumi, seal sõlmitud sõprussidemed kestavad läbi elu. Järgneb ülikool (inglise ja saksa keel, üldine kirjandus ja rahvaluule, õpingud katkestab sõda ning evakueerumine ja need lõpetab Valda alles aastal 1949), armumised, ja siis, prauh, üks üsna ülepeakaela abielu 17 aastat vanema mehega. Seda fakti kuskil eraldi ei rõhutata. Mina läksin ja vaatasin netist järele, kuidas need sünniaastad täpselt on. Ei mingit hinnangut sellele 40 aastat kestnud kooselule muul moel kui ainult asjaosalise suu läbi. Raamatu päris alguses ja üsna lõpus. 1940. aastal kohtus nooruke Valda Valgemetsal Mart Rauaga, kes seal koos Valmar Adamsiga pansionaadis suvitas. 2001. aastal kirjutatud kirjast Debora Vaarandile loeme: "Peale seda piiras ta mind uskumatu järjekindlusega." Mis kandis vilja, 17. mail 1941 abielluti. Samast kirjast: "Muide, ma olin täiesti vaba Mardile minema, sest mu unistuste prints oli eelmisel sügisel naise võtnud." Päris raamatu lõpuosas, päevikumärkmed aastast 2007 (lk 315): "Leinapäev, 66 aastat tagasi toimunud küüditamise aastapäev. Olime Mardiga abiellunud kuu aja eest, mais 1941. Mul oli sel päeval nii õudne tunne. Mõtlesin, et ma ei jää Mardiga, et lähen ära, jooksen metsa..." Vahepeal – hulgaliselt lustakaid ja sooje armastuskirju, kirju Mardile Jaltasse, kus ta nagu mõisnik muiste oma tervist parandas... Kuidas siis oli nomenklatuurse kirjaniku elu Nõukogude Eestis? Tundub päris kenake, raviti Neljandas haiglas, isiklik arst alati käepärast, kui vaja, kohe Jaltasse ja nõnda kuude ning aastate viisi. Aga pähe saab ka nomenklatuur – ei kõlvanud tema poeem "Kaks astjat". Kui palju loetakse Mart Rauda tänapäeval? Vähemalt Valda elulooraamatust saab nüüd mõnda värsipoega piiluda – naine alati kiitis ja toetas. Aga kui ükskord julges kriitilise sõna poetada, siis oli meespool väga solvunud.

Kuidagi ei jõudnud Mart külla oma isatallu Käärikule, sealt saabuvad aiva kirjad: "Jõulud on varsti käes, ehk saab Martin (see oli Mardi ristinimi – Made Luiga) kuidagi Käärikule lipsata kui töö ja aeg lubab." Ka Mardi isa surmast ei teata peenetundeline abikaasa mehele enne kui alles tagantjärele. "Sulle ma telegrammi saatma ei hakanud, sest sa poleks nagunii tulla jõudnud." Mart oli muidugi Jaltas.

Kuid Valda tõlkijakarjäärile andis tõuke mees ("Mart Raud nägi minu vaevanägemist teiste abistamisel ja lausus: "Aga miks sa ise ei võiks midagi tõlkida?"" (lk 72)). Selle eest tuleb teda muidugi tunnustada. Tänapäeva mõõdupuude järgi ei ole ilmunud teoste bibliograafia kuigi mahukas, aga seda panust tuleb vaadata omas ajas. Peaaegu kõik tõlgitud teosed on märgilise tähtsusega, kultuuri tüvitekstid. Üksikud näitekatked on muude tekstide vahel ka ära toodud.[1] See ongi peaaegu kõik, mis tõlkija tööst nähtavaks saab. Kirjade, fotode ja päevikute voo katkestab aeg-ajalt alapealkiri "Tõlkijana" ning siis lüheldased tõlkenäited koos paari imepisikese lõigu Valda mõtiskluste ja märkmetega. Kindlasti tõlgitaks neid raamatuid tänapäeval teisiti, tõlkimise ala profid leiaksid irisemist selle ja teise kallal. Ajal, kui raamatud ilmusid, olid nad oma keelelt eesrindlikud, mis sest et "hamburger" tõlgiti "kotletiga saiaks". Mida ta ju sisuliselt ka on. On mõned olulised mõtisklused kirjanduse kui niisuguse üle – Valda näib hindavat mitte liialt konstrueeritud, mitte liialt sõnaküllaseid teoseid. Hädaldab Dreiseri "Ameerika tragöödiat" tõlkides, et ta on tüdinud selle sõnavahust ja kunstlikkusest. Aga tõepoolest, ega ma küll ei mäleta, et omal ajal Loomingu Raamatukogust Salingeri neelates oleks hetkekski naha vahele pugenud kahtluseuss, kas tõlge ikka on hea. Tol ajal mul muidugi poleks niisugust asja mõttessegi tulnud, et mõne raamatu meeldimise või mittemeeldimise taga võib olla hoopis tõlkija nähtamatu töö.

Vähemalt minu silmas kujuneb selline pilt – Valda kasvatas lapsi, tõlkis raamatuid, pidas maja, hoidis abikaasa tööasjadel silma peal ja aeg-ajalt sõitles teda ennast kokku võtma, sest pere rahaasjad kiskusid täbaraks. Mart aga ravis ennast muudkui Jaltas. Lapsed said suureks, tütar läks ülikooli, poeg sõjaväkke, selle puhul saadab isa kuurordist luuletuse "Rivilaul Annusele", mis on täpselt viis rida pikk, äkki sellest on kuskil ka pikem variant, aga igal juhul sai vemmalvärss väärikat tähelepanu, avaldati Sirbis, loeti ette raadios. "Kõigile meeldis," andis Valda kirjas teada.

Selle pika (kaug)abielu taustal hargneb ka üks teine kaugsuhe. Me ei saa kunagi teada, kas see oli vaid kirjasõprus või midagi enamat. Ajas on see üsna pikk, vaid harvade, mõnikord aastatepikkuste vahedega läkitatud kirjaread. Enamasti ühepoolsed, ainult Valda kirjad Stanley Formanile, kellega ta esimest korda kohtus 1964. aasta detsembris, kui ma nüüd ikka õigesti järge pidasin. Need lakkavad raamatus aastal 1982. Siis asenduvad need kirjadega salapärasele Karlile, kellega Valda pealt kuuekümnesena kurameerima hakkas. Või vastupidi, kes seda teab? Mõned aastad on täis meeldivat rahu ja õnne. Vaat kuidas olen isegi keskendunud raamatus vaid eraelulistele detailidele. Need kõik pudenevad kätte aga tõesti vaid jupikaupa, peidetuna argiste askelduste ja ülestähenduste vahele, millest olulisemad on ikka, milline oli ilm, kellega saadi kokku, mis päeval ära tehti või mis veel tegemist vajaks. Nagu meil kõigil.

Erilised olid ka Valda Raua suhted oma lastega. Tütrega väga lähedane, pojaga mitte nii väga. Taas vaid aimamisi saab teada, et oli pikem periood, kui poeg oma emaga üldse ei lävinud. Seevastu Anu Rauaga elati koos heas ja halvas, lõpuks oli tütar emale ainuke tugi, kelle minnes mõnele välisreisile või pikemalt ära sõites vanainimene end üksi ja abitult tundis. Ja võib-olla just see, et tegu pole üldtuntud avaliku elu tegelasega, annab elu keerdkäikudele avarama mõõtme. Kes siis poleks kimpus oma lastega, kui nad suureks kasvavad ja võõraks jäävad? Kas seal on üldse kellegi süüd? Ja keda ei jääks peale raamatu käest panemist kummitama küsimus, mis saladus ühendas Valda ja Eno Rauda?

Minu jaoks oli "Üks elu" peaasjalikult raamat vananemisest. Selle põhjus on lihtne, mahukam osa raamatu memorabiiliast pärineb Valda Raua päevikumärkmetest ja neid ülestähendusi on ta järjekindlamalt teinud oma elu teisel poolel. 29. jaanuaril 1970 saab Valda Raud 50aastaseks. Päeviku sissekanded algavad aastal 1973 ja lakkavad aastal 2010, kolm aastat enne tema surma. Neist kirjetest moodustub teekond läbi aastate ja selle jälgimine on lummav, kuid ka halastamatu. Sellist elujõudu nagu Valdale on antud kahjuks vähestele. Ometi on just selle enamasti ellu austuse ja rõõmuga suhtuva inimese kurbuse ja meeleheite hetked seda rõhuvamad. Nende napp väljendus, seal taga tuntav jõuetus, hirm, teadmatus. Tervise järkjärguline kuhtumine, silmanägemise kadumine, ainult väga heledatel keskpäevatundidel nägi ta lõpuks lugeda, kui päike otse raamatulehekülgedele paistis. Omandireformi põhjustatud rahva teistkordses represseerimislaines peavad Valda ning Anu loobuma oma Tallinna-korterist (mis oli varem kuulunud Albert Kivikasele). Nad suunduvad aasta läbi elama Mart Raua isatallu Käärikule, kus kaks naist hakkavad pidama talu nagu mullu ja muiste, kasvatavad köögivilja, teevad heina, peavad lambaid, ja mitte kahte-kolme, vaid suurt karja! Päevikus on üles tähendatud kõik uted, kes poegisid, mitu talle neil sündis, kas neid tuli lutitada, vahel sündisid talled keset käredat pakast ja Valda mõtiskleb, kui hirmus on sündida soojast emaihust siia kõledasse ja külma maailma. Lambad teevad ka pahandust, alailma kipuvad nad naabri maadele, neid peab karjatama ja valvama. Aeg-ajalt saavad nad tallu abilisi, küll vaaritamiste ja tubaste tööde peale, küll sulaseid muu töö peale. Aga sellega on nagu maal ikka, vahel on töömehed kangesti napsused, ja köögitüdrukud õpetavad, kuidas on õige elada. Rahaga pole priisata vist suuremat kunagi.

Sõbrad ja tuttavad hakkavad ümbert surema. Matused ja surmateated märkmetes sagenevad. Kuni üks viimaseid lõpetab sissekanded hoopis ja murrab nii tugeva Valda vaimu ja koos sellega ka tervise.

Omaette teema on seltskondliku elu kajastus. Omaaegne kirjandus- ja kultuurirahvas, rohke ja soe läbikäimine, palju ühiseid söömaaegu, sünnipäevi, kultuuriüritusi. Olid veel need ajad, kus kirjandusinimene ei sulgunud ainuüksi kirjandusse või muusik muusikasse. Veel käiakse nii kunstinäitustel, teatris kui kontsertidel ühevõrra innukalt, ollakse kursis suurema pildiga. Kõigist oma tuttavaist räägib Valda südamlikult ja hästi. Vaid ühel korral lipsab sekka porin, kus üks külaline olla nii palju rääkinud, et Valda end sellest lausa füüsiliselt halvasti tundma hakkas.

Üksindust ei pidanud ta tundma. Kääriku-talu ja Anu Raua Heimtali-muuseumi päevil oli pigem probleemiks läbivoorivate inimeste üliküllus: "Elame keset kuumalainet: Anul oli muuseumis mingi paastuvate joogide grupp. Tahtsid näha rahvakunsti" (4. juuli 2006, lk 304). Veidi eespool oli umbes selline mõte, et imelik küll, võõraid voorib läbi otse uskumatul hulgal, omad näitavad harva nägu.

Ikka tehakse kõikvõimalikke koduseid ja aiatöid – Valda seob üles lillherneid, korjab saialillede õisi, hapendab kurke. Suviti kiusab kuum – talviti külm, vana talumaja põrandad on jäised. Teisal jällegi: "Hall, madal, sünge, märg. Kui mõtled, kuidas on minu elu jooksul meie kliima muutunud!" (8. veebruar 2009). Ilm määrab tuju, enesetunde, olemise viisi.

Millalgi 2000. aasta alguses sugeneb sõprus kirikuõpetaja Jaan Tammsaluga. Tema käest saab Valda oma elu viimase olulise tõlketöö – Keldi palved. Kui palju vaimujõudu ja tänumeelt Valda Raud usust ammutas, seda me jälle ainult aimame. Vaid ühes kohas on ta kirjutanud, et inimene ei peaks elama ilma usuta. Mitte midagi ei suruta peale, ei anta vägisi. Kõik tuleb vaikselt ja voogamisi, läbi lihtsa elu. Kahetine tunne kellegi eluloo lähivaatluse eetilisuse üle asendub tänuga, et see on meile võimalikuks tehtud, sest see on hea ja rikas elu.

"Kui kõik muu hävib, mis siis jääb? Arvatavasti SÕNA." Selle mõtte on Valda kirja pannud vaadates saadet Ain Kaalepist. Ka teda ei ole enam meie seas. Kuid SÕNAD on alles.

1 Tõlkenäited on välja valinud Sirje Endre ja Kadi Pajupuu, viimati mainitu on ka raamatu kujundaja.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: