Kaja Kann. Sissejuhatus tõlkimisse ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaja Kann
Kaja Kann Autor/allikas: Alissa Šnaider

Kaja Kannu sissejuhatus Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni kaheksandas aastaraamatus "Tõlkija hääl".

Paar aastat tagasi oli mul võimalus töötada Vene Teatris. Mind, vabakutselist, kaasaegse etenduskunstiga tegelevat inimest, kutsuti selleks, et pakkuda päev-päevalt traditsioonilise teatriga tegelevatele inimestele sõõm värskust. Võib-olla ka veidike lollust. Ei ole minul ette näidata väärikate vene koolkonna õpetajate pikka nimekirja. See-eest on mul kolleegidest sõbrad Saksamaa, Belgia ja Soome etenduskunsti kuulsate tegijate hulgas.

Kutsujad andsid ette ka teema. Neid huvitas saksa kirjaniku Anna Marshalli just teismelistele mõeldud lastelugu "Vanaema ja 99 liblikat", mis räägib vanaema surmast lapse taju kaudu. Minu ülesanne oli juhtida tööprotsessi, mille tulemusena ei pea valmima lavastust. Kuna polnud teada, kuidas me omavahel klapime ja kas Kaja on üldse pädev valmisteosega välja tulema. Pidime trupiga küll esitlema oma kahe nädala pikkuse töö tulemust, kuid mingit nõuet luua suurepärane lavastus ei olnud. Täpselt minule sobiv kohustus.

Näitlejate valimine toimus bordelli põhimõttel. Istusime direktori kabinetis arvutiekraani ees ja vaatasime pilte. Üks tumedate juustega, teine heledate juustega. Üks mees ja teine naine. Üks noor ja teine vana. Ilusad inimesed kõik. Mul polnud aimugi, mille põhjal peaks neid valima. Oleksin soovinud töötada inimestega, kes tahavad minuga tööd teha. Aga see piltidelt ei selgunud. Tegin lihtsa kalkulatsiooni ja panin kokku võimalikult mitmekesise grupi.

Ma ei mäleta esimest tööperioodi. Ilmselt siis kõik sujus. Koos näitlejatega rääkisime isiklikke lugusid ja kogemusi surmast, töötasime minu poolt loodud koreograafiaga, improviseerisime. Kokku sai armas, mitte kuigi viimistletud, kuid elav tantsulavastus tekstiga. Pärast tööprotsessi ette näitamist oli lisaks näitlejatele ka juhtkond õnnelik ja tegi ettepaneku siiski päris lavastus valmis teha. No mis siis ikka, teeme, vastasin mina.

Trupis oli üks inimene, kes valdas eesti keelt, teised olid umbvenelased. Minu vene keel on aga miinimumtasemel. No ütleme, umbes 300 sõna, mida oskan öelda, ja ligi 1000 sõna, mida enam-vähem mõistan. Usun, et Moskva tänavatel mind paljaks ei röövitaks, samuti saan poes hakkama, aga sisulisi vestlusi niimoodi pidada ei saa. Aga eks minu töömeetod ongi rohkem kuulav kui rääkiv. Lootsin, et suudan inimeste mõtted tantsukeelde sulatada. Meile määrati ka tõlk, noor ja kena mees, kes õppis samal ajal näitlejaks TÜ Viljandi kultuuriakadeemias. Sel hetkel hakkasid probleemid ilmnema.

Trupp ootas kõva käega lavastajat, kes teab, seletab ja veenab näitlejaid. Huvitav, eelnevas protsessis nad seda ei oodanud. Kui lavastus ei pea valmis saama ja suure publiku ette jõudma, sobib hästi demokraatlik töömeetod, kus kõik saavad enda isikliku mõttega tervikusse panustada. Nüüd siis selline jama. Veetsime tunde ja päevi prooviruumis laua taga. Aeg möödus, esikas hakkas lähenema ja meie vestlused muutusid järjest tulisemaks. Sellises demokraatlikus õhkkonnas tekkis näitlejatel hirm. Äkki lavastaja ei teagi, mida ta teeb? Äkki lavastaja ei oskagi? Äkki tahab ta meid laval naeruvääristada? Ka mina hakkasin jonnima, ma ei kavatsenudki neile valmismaterjali ette anda ega oma autoriteeti kehtestada. Oli ju minu esimene ülesanne pakkuda näitlejatele teistsugust teatritegemise viisi, mitte teha suurepärast lavastust.

Püüdsime selgeks rääkida, mida keegi oma tegevusest ootab. Mina teatasin, et laval olen ma tavaliselt исполнитель. Nemad ei mõista ja ütlevad, et nemad on актеры. Ma tõlgin seda sõna inglise keele kaudu, just, just, nüüd hakkamegi tegutsema ja sooritama. Tõlk seletab vahele, et Kaja, seda sõna ei saa tõlkida teo kaudu. Eesti keeles on see ikkagi näitlemine, saad aru, по Станиславскому. Nad soovivad publikule midagi näidata ja sooviksid teada, mida nad peavad näitama hakkama. Pakun välja, et äkki te siis näitate etendajat. Olla производитель on neile arusaadav, aga mida täpselt nad tegema peavad, pole veel selge.

Tõlk seletab edasi, et по Станиславскому tähendab lihtsustatult läbielamise kunsti. Alusteksti tavaliselt loetakse, analüüsitakse, minnakse rolli sisse. Näitlemine по Станиславскому peaks olema orgaaniline ja see saavutatakse sisseelamise kaudu. No sellisel juhul soovitan neil seda konkreetset tegu läbi elada, ei midagi muud. Näiteks tõsta üks käsi üles ja venitada teine võimalikult alla. No ja siis, kui ma ütlen, et hakkame nüüd tegutsema, vaatavad mulle otsa mõistmatud pilgud. Aga, Kaja, kus on alustekst, kus on see asi, mille sisse nad peavad minema, mida me peame üle elama. Ja mida see kõik peaks üldse tähendama. Jään hätta, sest neid vastuseid ma ei taha anda.

Selleks et näitlejaid veidi motiveerida ja tegutsemiseks põhjust anda, avan taas need vanad head lood, mis nad esimesel perioodil jutustasid. Sergei, sul oli ju прекрасный lugu Norra lumistest mägedest, kus te mikrobussiga kuristiku serval rippusite. Anna, sa ju rääkisid meile üliratsionaalselt oma vanaemast ja õuntest. Loendasid korve ja õunu. Ja Sveta, sinu liigutav lugu sellest, kuidas sind jäeti surnuga ühte ruumi. Kuidas sa tema kätt katsusid ja uurisid, võrreldes surnu ja elava inimese käe raskust.

Ja sel hetkel hakkas Sveta nutma. Tema ei saa ega suuda, see kõik on liiga личный. Küsin igaks juhuks tõlget, et mida see ikkagi tähendab. Tõlk seletab, et isiklik on see, mis kuulub ainult temale endale. Sellest ma saan ju aru, aga nüüd püüamegi kuidagi selle isikliku lavale tuua. Leida sellele abstraktse vormi mingi kujundi kujul. Tõlk vaatab nutvat näitlejat ja tõlgib tema pisaraid mulle edasi, et isiklik ongi see asi, mida ei saa avalikkusele näidata. Vaatan korraks küsivalt Aljona otsa, tema ju mõistab mõlemat keelt. Nüüd seletab Aljona, et vaata, Kaja, me siin oleme harjunud, et teater ei ole isiklik ja see pole ka tegu ega sooritus, see on näitlemine. Küsin tõlgilt ruttu üle, et mis see näitlemine siis ikkagi on. Tema ütleb, et näitlemine on театр. Ja olemegi alguses tagasi. See päev arutlesime selle üle, mis on teater. Püsti me laua tagant ei tõuse ja näitlejad hakkavad järjest enam kahtlema minu lavastajavõimetes.

Järgmisel päeval küsin ausalt, et kas nad не уверят меня. Ruumis on haudvaikus. Venelased on harjunud lavastajat austama. Temaga ei vaielda. Neile tundub, et enam madalamale oma autoriteeti langetada ei saa. Otsin taas abi tõlgilt, et äkki ma ei saa lihtsalt vene keelest aru ja sellepärast meie töö ei suju. Tema seletab, et режиссер on juht, ta teab, mida ta tahab, tal on idee ja ta teostab oma ideid teatris. No ilmselgelt ei kirjeldata hetkel mind.

Püüan uuesti suunata vestluse tegutsemise poole, et kui me soovime leida kunstilisemaid kujundeid, mis tärkavad isikliku история pealt, siis oleme faasis, kus tuleb hakata isiklikkusest loobuma. Võtta omaenese loost distants ja püüda seda kuidagi väljendada. Pakun välja, et me leiutaksime uue keele nendest rasketest asjadest rääkimiseks. Tõlk püüab tõlkida ja mina kuulen sõna ajalugu, tõlgendan seda kui minevikku. Ükskõik kelle oma. Kuna trupp on hakanud omavahel rääkima ja vaidlema, siis mõistan, et nende jaoks on ajalugu midagi koosotsustatult tähtsat, see pole suvaline minevik ega ka üksik hetk minevikust. Peagi unustavad nad mu olemasolu ära ja jutust jääb mulje, et need lood, mida Kaja tahab, ei olegi päris lood. Need on liiga juhuslikud, seosetud, nendes pole sündmust. Событие on teatris kõige tähtsam.

Teen viimase katse ja avaldan oma isiklikku arvamust, et Sveta, ma lihtsalt tahan su lugu kuulda, veel ja veel, ma tahan näha ja näidata teistele, kuidas sa väikese lapsena laipa katsusid. See füüsilisus, mida sa kirjeldasid ja kehaga kaasa seletasid, on nii puudutav, et seda kogemust, mille mina proovis sain, lihtsalt peab jagama ka teistega. Lisaks veel vene kultuurikontekst, milles laipa ei jäeta üksi. Keegi peab valvama, kuni hing lahkub. See on vajalik ja sellest peab rääkima. Tolku on мало. Korjan oma viimased autoriteediriismed kokku ja otsustan päeva lõpetada muusika saatel tantsides.

Ruumis tekib ühine energia, kõik teevad tööd, keegi pole enam pinges. Otsustan astuda veel ühe sammu ja võtta ohjad enda kätte tagasi. Ütlen, et teeme nüüd nii, et sina liigud ainult ringis, nii keskmise kiirusega, ja sina ole seal paremal taga nurgas. Püsi paigal, vaata korraks maha, loe seitsmeni, tõsta pilk ja liigu keskmise kiirusega diagonaalis üle lava, siia ette vasakule. Tõstad pilgu üles ja loed kolmeni. Ja siis stopp. Et ülesanne selge oleks, tõlgib tõlk jutu üle. Esimesele näitlejale ütleb, et lavastaja soovib, et sa oleksid nagu hobune, kes kappab areenil, mitte võidu peale, aga, noh, nii oma lõbuks. Teise näitleja ülesandeks saab see, et ta on astunud kuhugi võõrasse ruumi, noh, nagu võõrasse pulma, tunneb end ebakindlalt, vaatab maha. Ebakindlus sunnib teda liikuma. Seejärel leiab ta parema paiga, seal lava ees, vasakul. Liigub sinna, sest sealt leiab ta inimese, kellega koos on mugavam, võib-olla on ta isegi tuttav. "Aga ära kiirusta, jää väärikaks, ära reeda oma ebakindlust. Ütle talle mõttes: "Tere"." Sel hetkel katkestan ma proovi.

Õhtul helistab direktor ja ütleb, et Sveta loobub projektis osalemast. Ta ei tundvat ennast хорошо, külmetus või midagi. Soovitab samas Svetaga nelja silma all kohtuda. Kohtumisel räägib Sveta ülekoormatusest, teeskleb köhatust, pühib nina ja seletab, et laps on vaja lasteaeda viia ja ta ei saa enam proovides osaleda. Mina ei anna alla. Leiame talle sobivad ajad ja kohtume kogu trupiga taas laua taga. Veel enne kohtumist kutsun tõlgi enda juurde ja palun, et ta enam ei tõlgiks. Süüdistan teda vales tõlkes, meelega minu jutu moonutamises. Mina ütlen "liikumine", tema tõlgib "танец", mina ütlen "liigutus", tema tõlgib "жест". Nõuan, et edaspidi seletab iga trupi liige ise, mida tema poolt kasutatud sõna tähendab. Näitlejatööle kohaselt saab alati tuua näiteid, kui miski arusaamatuks jääb. Ta ei saa aru, ta on solvunud, ta ju püüdis aidata, aga siiski nõustub. Venelastel on kombeks ülemusele alluda.

Kui oleme kõik kogunenud, küsin puises vene keeles, milles probleem. Seletan ka, et teatris töötamine on totaalselt vabatahtlik ja et tänase päeva teema on välja selgitada, kes tahab ja kuidas tahab töötada, et just sealt me lähemegi edasi. Ma olen avatud, minul dogmasid ei ole. Lõpuks saan ka probleemist aru. Näitlejad ei arva, et nende mõtted oleksid midagi väärt. Nad ei tunne end Tšehhovina, kuigi peaksid. Väikeste inimeste väikesi mõtteid ei tooda teatris lavale. Siin on Suurte Inimeste paik. Sveta ikkagi lahkub trupist ja tema tegelik põhjendus rabab mind jalust. Vene kultuuris ei mängita surmaga. Jah, surm on õigeusus normaalne, aga seda ei tooda lavale, see on nõidus ja ennustus. Surm on isiklik asi, see pole avalikult laadaplatsil presenteerimiseks. Nii võib õnnetuse kaela tõmmata. Selle argumendi vastu ma ei saa.

Mina mõtlesin, et me tegeleme teatriga, nii nagu alguses seletati, et see on mäng, et me läheme kuhugi, kellegi, millegi sisse ja toome selle hoopis teise asjana välja. Aga võta näpust, театр on neile päris asi, nii päris, nagu mina poleks kunagi suutnud kujutelda.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: