Üks väga iseloomulik ulmelugude võte on reaalteadustel põhinevate mõttekonstruktsioonide või mõistatuste kasutamine. See oli hästi levinud Isaac Asimovi ja Arthur C. Clarke'i töödes ja kuigi hiljem jäi see põhilistest moevooludest kõrvale, pole reaalteadused ulmest kunagi päris ära kadunud. Tänapäeval viljelevad sarnast lähenemist aktiivselt näiteks Alastair Reynolds ja Andy Weir. 

Larry Niven on üks selliseid kirjanikke, kelle loomingu suurem osa põhineb just astrofüüsikal. Eesti lugejale peaks ta olema ka hästi tuttav, sest Niveni kuulsaim teos "Rõngasplaneet" (1970), mis kirjeldab ühe tähe ümber tohutu rõngana ehitatud kunstlikku maailma, ilmus tõlkes juba 2000ndate alguses. Selle järg "Rõngasplaneedi ehitajad" (1979) täpsustab üle sellise struktuuri ebastabiilsusega seotud aspekte. 

Nüüd on aga nendele romaanidele lisaks tõlkes ilmunud ka Niveni jutukogu "Neutrontäht", mis sisaldab taas eelkõige kosmosefüüsika-teemalisi lugusid. Enamuses 1960ndatel aastatel algselt trükis ilmunud lühilood on 1994. aastal autori poolt raamjutustusega ümbritsetud ja selle kaudu nagu fix-up-romaaniks seotud. Seegi võte on ulmekirjanduse ajaloos üsna tavaline. 

Kõigi niimoodi ühendatud juttude peategelaseks on piloot Beowulf Shaeffer ja üldiselt teebki ta läbi üsna lihtsaid ja kergeid kosmoseseikluseid. Kuid need seiklused teeb erilisemaks enamiku nende keskmes peituv füüsikamõistatus, mis peategelasel (ja lugejal) lahendada tuleb. Need on andekad, aga samas ka mitte liiga keerulised, keskkooli füüsikatunnis õpituga saab täiesti hakkama. 

Näiteks mis võib juhtuda, kui jõuda ühele neutrontähele liiga lähedale (lugu "Neutrontäht")? Mida võiks näha meie galaktika keskosas, kui oleks võimalik kiiresti läbida need paarkümmend tuhat valgusaastat, mis meid sellest eraldavad (lugu "Tuumas")? Mis võiks hävitada täiesti hävinematu aine (lugu "Maakas")? Kas tagantjärele saaks lahendada Tunguusi meteoriidi mõistatuse (lugu "Soli ääremaa")? 

Just füüsikamõistatusega lood tõusevadki teistega võrreldes esile, sest need paar lugu, kus sellist sisu on vähem, jäävad selgelt nõrgemaks. Ka need teised on täiesti lobedad kosmoseseiklused ja Niven peidab nendessegi midagi, mille üle saab natuke nuputada, aga sellegipoolest ei anna need samasugust efekti. 

Kõik juhtumid selles kogumikus jäävadki meelde eelkõige eelnevalt kirjeldatud füüsikadetailide kaudu, sest muud osad lugudest, hoolimata tegelaste ja olukordade välisest kirevusest, jäävad pigem sisuliselt kahvatuks. See pole muidugi päris üllatav, sest midagi sarnast võib tagasivaates näha ka autori romaani "Rõngasplaneet" juures. 

Siiski on Niveni jutukogu pigem meeldivaks vahelugemiseks just praegu, kui ulmekirjanduse põhivool tegeleb pigem sotsiaaliaga reaalia asemel. "Neutrontähe" lugemismulje õhutab uuesti kätte võtma ka "Rõngasplaneeti" ja paneb mõtlema, et vahelduseks võiks tõlkida veel midagi sarnast. Miks mitte näiteks Hal Clementi romaan "Mission of Gravity" (1953), mille seiklus toimub kujuteldamatult suure raskusjõuga planeedil?