Ülikooliromaanidel on kirjanduses täiesti omaette väike, kuid sellegipoolest eriline nurk. Väga hea näide sellest on Evelyn Waugh' romaan "Tagasi Bridesheadi", mis vaatab nostalgiliselt Teisele maailmasõjale eelnevat maailma ühes Inglismaa kuulsas ülikoolis. Kaasajale natuke lähemal seisab Waugh' romaanist mõjutust saanud Donna Tartti tumedates toonides Ameerika ülikooliromaan "Salajane ajalugu". Hiljuti tõlkes ilmunud R. F. Kuangi "Katabaas" viib ameeriklasest ülikooli-peategelase aga Waugh' romaani tegevuspaika Inglismaale.

Lugu toimub fantaasiaromaanile kohaselt maailmas, kus võlukunst eksisteerib ning kuulub ka ülikoolides õpetatavate ainete hulka. Siiski on võlukunsti puhul tegemist ebakindla ja väheusaldusväärse jõuga, mistõttu pole ei selle kasutamine ega ka õpetamine selles maailmas just kõige kõrgemalt hinnatud. See ei häiri aga loo peategelast, Ameerika üliõpilast Alice Law'd, kes on pühendumuse ja tööga jõudnud oma võlukunstialast doktorantuuri tegema ühe oma ala mõjuvõimsaima juhendaja, Cambridge'i professor Jacob Grimesi käe alla.

Alice'i ennastsalgavale tööle ähvardab kriipsu peale tõmmata võlukunsti-eksperimendi käigus toimuv õnnetus, kus professor Grimes sureb. Kuna ilma professori soovituskirjata oleks Alice akadeemiline karjäär tagasi stardijoonel, siis otsustab ta ette võtta äärmusliku sammu ja laskuda allmaailma professori hingele järele. Viimasel hetkel haagib selleks teekonnaks end Alicele kaasa professori Grimesi teine doktorant, Peter Murdoch, kellel tundub olevat selleks mingi oma põhjus.

Kõige paremini töötabki Kuangi lugu ülikooliromaanina. On tore, kuidas võlukunsti aluseks on selles maailmas loogikast ja paradoksidest tõukuvad mõistatused, mida paljud tudengid ka päriselt lahendada võivad – kas mõtteharjutustena või siis lihtsalt meelelahutuseks. Ka Kuangi allmaailm on üles ehitatud Dante Alighieri põrgu eeskujul, aga sealsetes ringides kannatajad on seotud otseselt just akadeemilise maailma pattudega. Fraasi "põrgu on ülikool" tuleb siin võtta täiesti sõna-sõnalt.

"Katabaasi" on juba nimetatud ka satiiriks, kuid päris sellist määratlust ma ise selle osas ei kasutaks. Ühest küljest nõuaks satiir pisut peenemat lähenemist, mis ei ole tõenäoliselt ka autori eesmärgiks olnud. Veel olulisem on aga tunne, mis sellest kõigest jääb, kuna kogu loos on selgelt tajutav ja kandev mitte pilge, vaid armastus ülikooli ja teadustöö kõige paremate ja idealistlikemate osade vastu.

Peamise nõrkusena on romaan mahult selgelt üle paisutatud. Juba valmimise käigus oleks see vajanud karmimat pilku, sest hetkel jääb lugu rohkem kui ühes kohas asjatult lohisema ja lonkama. Lisaks, kuigi autor väldib terve loo vältel suuremaid klišeesid, siis lõpus, kus kuri peab karistatud saama, keeratakse hetkeks kõik selletaolised nupud korraks maksimumi. Õnneks kompenseerib seda järgnev päris viimaste lehekülgede ilu.

Suuremas pildis ongi tegu vähemalt hea tõlkeleiuga. On väga tervitatav, et lisaks noortele suunatud romantilise fantaasia menuautoritele, nagu Sarah J. Maas ja Rebecca Yarros, leitakse kirjastustes ruumi ka sisukamatele uutele fantaasialugudele. Praeguseks ongi juba päris mitu aastat, kui eesti keelde tõlgiti midagi otse Nebula ulmeauhinna kandidaatide hulgast, kus "Katabaas" 2025. aastal esineb. Et tegu on fantaasiale lisaks täiesti korraliku ülikooliromaaniga, on minu arvates ainult boonuseks.