Briti provokatiivse düstopisti J. G. Ballardi varajaste ulmejuttude kogu on sellesse aastasse veel üks tõeliselt meeldiv üllatus. Samas sobib see hästi toredasse mustrisse, mis "Sündmuste horisondi" raamatusarjas on viimastel aastatel tekkinud. Ma räägin muidugi tuntud ulmekirjanike varaste loomeaastate jutukogudest.

Selles kujuteldavas reas on juba Neil Gaimani "Suits ja peeglid" ja Roger Zelazny "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" ning Ballardi "Neljamõõtmeline luupainaja" sobib seda väga hästi jätkama. Viimane kogu koondab aastatel 1960-1962 kirjutatud lugusid ajast, kus Ballard oli oma iseloomulikku kirjanikuhäält alles leidmas.

Eesti lugejale võib tunduda esmapilgul kummaline, et Ballardit üldse ulmekirjanikuks nimetatakse. Ma olen üsna kindel, et teda mäletatakse pigem kas üli-ballardliku auto-erootilise romaani "Crash", või siis sellest erineva, vähem-ballardliku ajaloolise sõjaromaani "Päikese impeerium" järgi. Üsna väheulmeline on ka tema küpsem jutukogu, kõigest mõned aastad tagasi tõlkes ilmunud "Koleduste väljapanek".

Ballard aga väärib kindlasti ulmekirjanikuna mäletamist ning mitte mõne sellise kirjaniku kombel, kes komistab ulmekirjandusse justkui kogemata. Ballard kirjutas ulmet teadlikult ja tahtlikult ning ka kõik selle kogumiku lood on algselt ilmunud klassikalistes ulmeajakirjades. Tal oli lihtsalt huvi teha asju teistmoodi - ning tema ja ta kaasteeliste mõtted tõidki ulmes kaasa väikese revolutsiooni.

Seda kõike on näha juba jutukogu esimeses ja selgelt kõige paremas loos "Aja hääled" (1960). Selles jälgivad teadlased, kuidas maailm aeglaselt maha käib, pöördumatult rikutud keskkond sünnitab ebardeid ja inimesed ise vajuvad iga päevaga järjest pikemasse letargiasse. Samas tundub, et sarnaseid signaale tuleb ka mujalt universumist. Inimesed on lõpuks saanud kontakti teiste teadvustega ainult kuulmaks, et aeg on läbi.

Mulle tuli seda lugedes kohe meelde Arthur C. Clarke'i klassikaline maailmalõpu-ulmelugu "The Nine Billion Names of God", mis oli ilmunud Ballardi jutust vaid seitse aastat varem. Neid kõrvutades on kohe näha, kui teistmoodi on Ballard otsustanud kirjutada. Üle kogu tema teksti hõljub depressioon nagu lõputu vesiliiv, kuhu saab vajuda ainult sügavamale. Pääsu ei ole.

Kogumiku teine lugu "Mürakoristaja" (1960) lööb peamiselt ägeda ideega sellest, kuidas igasugune müra on moest läinud ning seda eemaldavad avalikust ruumist samasugused koristajad nagu need, kes tänavaid pühivad. Loo süžee töötu vananeva ooperilaulja ja tumma mürakoristajaga ei tee aga muidu hea ideega kahjuks väga palju huvitavat ära.

Järgmine lugu "Ülekoormatud mees" (1961) on ehk kõige äratuntavamalt ballardlik neile, kes on lugenud "Crashi" või "Koleduste väljapanekut". Selles elavad mees ja naine ühes hüpermodernses elamurajoonis ning samal ajal kui naine käib tööl, läheb kodus istuv mees elukeskkonna mõjul vähehaaval hulluks. See lühike kuid äärmiselt mõjus õuduslugu tehnoloogia painest teadvusele ei ole kaotanud kübetki oma relevantsusest ja selle lugemine on garanteeritud elamus.

Lugu "Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile" (1962) võtab ette klassikalise ulmekirjanduse ühe vanadest teemadest, nimelt põlvkonnalaeva. Kosmoselaevaga isegi lähedasemate tähtedeni lendamine nõuab teadaoleva tehnoloogia puhul seda, et põlvkonnad kasvaks ja sureks laevas sama reisi vältel. Väikese iroonilise vindiga küsib Ballard aga seda, et mis saab siis, kui kõike hakkavad ohustama hoopis eelarveprioriteedid ja -kärped.

Mingis mõttes üllatuseks on siin kogus lugu "Aja aed" (1962), mis on klassikaliselt puhas fantaasialugu ilma ühegi erilise knihvita. Siiski on selle muidu ilusa loo juures ära tuntav ballardliku lootusetuse tunne – ära kulutatud ressursid enam tagasi ei tule ja ühel hetkel ongi aeg otsas.

Lugu "Liivast puur" (1962) on idee poolest kõige veidram. Selles on kosmoselendudega Marsile materjali vedamise tasakaalustamiseks toodud Marsilt tagasi sadade tonnide kaupa sealset punast liiva. Kuid nagu selgus, oli selle sees ürgammuseid magavaid viiruseid, kes ainult ärkamist ootasid. Selle mõtte olemuslikust absurdist hoolimata on midagi võimsat ja kõhedat selles, kuidas siin kujutatakse Marsi liiva alla mattuvaid Florida motelle ja bangaloid.

Järgnevas loos "Vahitornid" (1962) hõljub taevas lõputult veidraid ehitisi, kust jälgitakse kõike inimeste tehtavat. Lugu tundub mõnda aega kulgevat nagu hea ideega, aga mitte väga eriline jälgimisühiskonna-jutt – siis saabub aga puänt ning muudab selle hoopis paranoia-jutuks. Tänu sellisele lõpplahendusele jääb lugu palju erilisemana meelde.

Kogumiku lõpetab "Chronopolis" (1960), mis on üsna lihtne lugu kontrolliühiskonnast ja revolutsioonist – seekord lausa ajalise organiseerituse kui sellise vastu. Erilisemaks teeb jutu aga uimase ja jõuetu revolutsioonijärgse ühiskonna kujutamine. Pole kindel, kas kogu muutuse algatanud endised kontoritöötajad sisemas seda pisut ei kahetse.

Tervikuna on siin jutukogus mõned head ja mõned väga head lood. Kõige enam on mul aga hea meel terviku üle, kuna Ballardi mitmekihiline ja eriskummaline looming on nüüd tõlkes veel ühe selgesti eristuva haruga tähistatud. Tema kujutatud lootusetus pole ka kuidagi ajaga vananenud. "Kuidas teha revolutsiooni, kui sul on depressioon?" olen kuulnud küsitavat. Mina soovitaks selleks kõigepealt Ballardit lugeda.