Lugu "Aja aed" räägib aiast, milles kasvavad lilled viivad noppimise korral aega pisut tagasi, nii et aias elavad mees ja naine suudavad aeda ründavate barbarite hordi igal õhtul pisut tagasi tõrjuda. Kuigi lilled vähenevad ja hord iga korraga järjest lähemale jõuab.

Loos "Vahitornid" tunduvad äkki taevasse tekkinud vahitornid inimesi jälgivat, kuigi jälgijaid pole kunagi näha, ainult torne. Imelikul kombel paistab, et neid vahitorne märkab järk-järgult järjest vähem inimesi, kuni neid märkajaid on järel vaid üks.

"Liivast puur" räägib sellest, kuidas teadlaste eksiarvamuse tõttu Maale toodud Marsi liiv on põhjustanud katastroofi, toonud Maale viiruse, mille kandjate hulk on tasapisi otsa lõppemas – paar viimast ei soovi veel unustada, mis on toimunud, põgenedes hirmuäratavate tagaajajate eest, keda nimetatakse valvureiks.

"Mürakoristaja" sunnib Ultrahelimuusika pealetung ooperidiiva üksindusse, kuid sellest hoolimata valmistub ta uuesti lavasid vallutama. Seejuures aitab teda tumm noormees, kes töötab nn mürakoristajana.

Jutukogu on tõlkinud Juhan Habicht, Sash Veelma, Piret Frey ja Andrus Igalaan. Jutukogule on lisatud Jan Kausi järelsõna "Hävingu arhitektoonika. Mõned mõtted J. G. Ballardi omamaailmast". Kogumik ilmus sarjas "Sündmuse horisont".

Eesti keeles on varem ilmunud J. G. Ballardi teosed "Päikese impeerium" ja "Koleduste väljapanek".