Hollywoodi grand old man Steven Spielberg on naasnud taas ulmeradadele omaenda algupärase looga "Avalikustamise päev" (stsenaariumi kirjutas David Koepp), milles kohtuvad klassikalised suuresilmsed ufod, vandenõuteooriad ja kõik vähegi hetkel meie maailma räsivad suuremad probleemid.

See on ühelt poolt äratuntavalt spielbergilik ulmefilm, milles on kesksel kohal kokkupuutumine tundmatu ja seletamatuga, Ameerika valitsuse salastatud operatsioonid, inimestevahelised suhted ja kõige lõpuks teatav optimism, et maailmas on veel headust. Teisalt mõjub ta ühe vananeva režissööri naiivse, ameerikakeskse ja kergelt out of touch püüdena maailma paremaks kohaks teha. Aga võib-olla teebki see naiivne usk headusesse Spielbergist Spielbergi?

Filmis käib madin kahe peamise leeri vahel: USA valitsuse salajase maaväliste jõudude vastase kaitse organisatsiooni Wardexi ja neist irdunud dissidentide, kes usuvad, et maailm peab teadma, et inimene ei ole universumis üksi, et USA jõud on 79 aastat varjanud arvukaid kokkupuuteid tulnukatega, nende uurimist ja piinamist. Wardexi külmavereline juht Noah (Colin Firth) proovib iga hinna eest takistada saladuste lekitamist ning ajab lahkulööjate peatamiseks ühes oma agentidega taga kübergeeniust Davidit (Josh O'Connor), kelle valduses on kogu tulnukaid puudutav videomaterjal ning üleloomulike jõududega maaväline artefakt, mille too proovib avalikkuseni viia.

Teine looliin läheb paralleelselt käima, kui Kansase telejaama uudistesaate ilmateadustajas Margaretis (Emily Blunt) tärkavad äkitselt veidrad võimed. Margaret hakkab enesele teadmata spontaanselt kõnelema võõrkeeltes, lausub otse-eetris sõnad sootuks tulnuka keeles ning mõistab perfektselt järsku kõiki inimesi, kellele ta parajasti otsa satub vaatama. Nii kistakse ka tema kogu kassi-hiire mängu keerisesse. Õigupoolest lükkab midagi naise sees teda lausa jõuga nende sündmuste suunas, teda tõmbab Davidi poole, sest tal on temaga mingisugune seletamatu ühendus, kuigi nad pole kunagi varem kohtunud.

Kogu filmi sündmustikku lükkab suuresti tagant tegelaste kirjeldamatu sisemine impulss, saatus või jumalik energia – kõik läheb täpselt nii nagu minema peab, tuleb vaid lasta end sel jõul lükata. See laseb pika peale filmist endast aga pingestatuse välja, kui tegelasi lihtsalt jooksutatakse otsese ohuta ühest asukohast teise ja vaatajale korrutatakse pidevalt, et tuleb protsessi usaldada. Miski ei saa halvasti minna, sest headust kaitseb ja suunab suurem jõud.

Nii hoiavadki vaatajat filmiga kaasas suuresti Emily Blunti ja Colin Firthi rollisooritused. Firth näitab end "Näljamängudest" tuttava president Snow laadse tundetu vanamehena uuest küljest, säilitades seejuures endale omase rahu ja colinfirthiliku väärikuse. Blunt mängib aga veenvalt välja tegelast valdava suure sisemise segaduse, mis mõjub ühel hetkel koomiliselt, teisel aga üdini traagiliselt. Blunti viimase aja filmidest on see kindlasti tema üks tugevamaid üles astumisi.

Üllatavalt saadab filmi teatav religioosne alatoon, mis tekitab küsimuse, kas Spielberg on tunnetamas, et elusügis on kätte jõudnud, mistõttu jooksevad tal äkki vägisi mõtted hingeliste teemade ja jumala poole. Kui tegelastelt nõutakse usku millessegi endast suuremasse, olgu nendeks tulnukad või jumal, siis vaatajalt nõutakse usku, et film viib millenigi, mingi suure taipamise või tõeni. Jumala teed on aga ettearvamatud ja ei jõua tingimata kuhugi välja.

Kristlike sümboleid ja retoorikat lendab samuti sisse vasakult ja paremalt: David ja Margaret on kui tulnukate poolt välja valitud Aadam ja Eeva; kurjuse jõududega vastamisi sattudes tekib Davidi tüdruksõbra käele stigma; ning pidevalt saadab arutelu salastatud materjalide osas mure kristliku maailma püsimajäämisest. Jääb mulje nagu maailmas elakski vaid Ameerika kristlased, kes ei suuda toime tulla tulnukate olemasoluga, kuna see lõhub potentsiaalselt nende monoteistliku ning jumalakeskse maailmapildi.

Võib-olla ei saa seda filmile siiski ette heita, sest "Avalikustamise päev" on siiski klassikaline Ameerika ulmekas, milles Ameerika on ja jääb maailma keskpunktiks. Ülejäänud maailm on neile vaid perifeeria, sest 79 aasta jooksul, alates esimesest salvestatud kontaktist tulnukatega, satuvad filmis ufod ikka ja jälle üksnes ameeriklaste riiki ja vaid nemad otsustavad, kas seda infot maailma eest varjata või seda nendega jagada. Kuskil kaugel taustal on küll lahvatamas kolmas maailmasõda, kuid see pole oluline, sest ameeriklased ajavad veel suuremat, veel tähtsamat asja. Nad tegelevad tulnukatega, sest just selles peitub lahendus maailma kriisidele?

Spielberg leiab aega, et kommenteerida ka teisi meie maailma murekohti. Kui ühel hetkel viidatakse tulnukatele kui jumalatele, siis järgmisel hetkel on nad ka looduse ja keskkonna tähistajateks, keda Wardex või inimkonna ekspluateerivam pool piinavad. Läbivalt jookseb sisse ka vaimse tervise käsitlus, sest nii Margareti kui ka Davidi lapsepõlve looritavad allasurutud mälestused traumeerivast juhtumist. Margaret on oma seletamatu sisemise tungi tõttu ka pidevalt koostlagunemise äärel, saamata aru, mis temaga toimub. Kuid piisab vaid ühest EMDR-i¹ laadsest teraapiasessioonist, mille abil meelde tuletada traumaatilised kogemused, panna nad uude perspektiivi ja nii kogu oma potentsiaal avada.

Film annab mõista, et kui me üksteist vaid kuulaks ja prooviks seejuures mõista, laheneks kõik nagu võluväel, maailmas valitseks harmoonia ja rahu. Nii piisabki Margaretil vaid ühest-kahest hästi valitud empaatilisest lausest stiilis "Su poeg on sinu üle uhke", et emotsionaalselt relvituks teha iga inimene, kes talle ette satub. Kuigi see on mõeldud olema üldistav kunstiline kujund, mõjub see siiski natuke totakalt, isegi ühe ulmefilmi jaoks. Pigem meenutab see midagi, mida oleme harjunud nägema multikates, kus headusega võidab kõik. Seejuures laskub režissöör kogu täiega soostereotüüpidesse, kujutades naist kui emotsionaalsemat sugupoolt kui suurt empaatilisuse võrdkuju ja meest kui ratsionaalset matemaatikut, kes on osav arvutite ja tehnoloogiaga. Kui on soov teha tõsiselt võetavat ühiskonnakriitikat, ei saa ühiskonda juba eos taandada must-valgeks ja siis eeldada, et keegi su näpuviibutust maailma suunal tõsiselt võtaks.

Kõigi maailma hädade põhjuseks on Spielbergi nägemuses seega empaatiapuudus. Inimene ei suuda enam oma liigikaaslase vastu empaatiline olla, rääkimata looduskeskkonnast ühes loomade, lindude ja putukatega, ehk kõige teisese vastu, kõige vastu, mis ei ole mina. Nii globaalse kui ka meie Eesti ühiskonna mõttes, mis on kindlal sammul polariseerumas, on muidugi ühelt poolt tänuväärne sõnum, mis kutsub üles üksteist rohkem ära kuulama ja mõistma. Kuid oma lihtsustatud ja kitsas probleemikäsitluses keerab film end kurbnaljakalt naiivseks muinasjutuks, mida tänase maailma olukorras on natuke keeruline tõsiselt võtta. Ja kui vormiliselt on "Avalikustamise päev" samuti lihtsalt üks pikem tagaajamine, mis millegagi eriliselt üllatada ei suuda, jääbki näppude vahele küllaltki vähe.

Kuigi John Williamsi heliriba, mis vahepeal kõrvu teritama pani, võinuks viidata sellele, et tegu on tõsise ja täiskasvanutele mõeldud filmiga, jääb Spielbergi ulmeüllitis oma sisult ja mõttelt siiski lastefilmiks, mille abil oma pere noorematele võsukestele läänemaailma kaduvaid väärtusi õpetada. Spielbergil endal on äkki aeg mõista, et maailm on komplekssem ja suurem kui Kansase osariik ning kuritegelikud jõud tegutsevad palju avalikumalt kui salaorganisatsioonide või süvariigi tasandil. See kõik on aga juba jumala teha (või tulnukate).

¹ Eye Movement Desensitization and Reprocessing. EMDR teraapia puhul kasutatakse kahepoolset silmade, kuulmis- või puutestimulatsiooni, mis võimaldab patsiendil töödelda sündmusega seonduvaid negatiivseid emotsioone, aistinguid ja uskumusi ning selle kaudu leevendada traumamälestuse mõju.