Godfrey Reggio tegi eksperimentaaldokumentaali "Koyaanisqatsi" ajal, mil kliima ja keskkond polnud majapidamistes veel argised teemad. Ometi suutis ta neid dialoogita filmis vaatajale tutvustada. UNEPi (ÜRO Keskkonnaprogrammi – toim.) loomisest oli möödas vaevu kümme aastat – see oli esimene suurem kliimaprogramm maailmas. Keskmise inimese jaoks oli kliima kas soe või külm, vahel vihmane. 

40 aastat hiljem on keskkonnateemalises diskursuses raske midagi uut väita. Öeldakse küll ekstreemselt palju, ametnike ja nõunike suud vahutavad, rääkides sajaleheküljelistest programmidest, aga seatud eesmärkideni jõudmine venib järjest kaugemasse tulevikku. Tagajärjed liiguvad tunduvalt kiiremas tempos vastu. Sõna väärtus on null, see on ärahekseldatud valuuta ja müra. Inimene peab nägema.

Reggio näitaski Philip Glassi kirjutatud müütilis-rütmilise muusika saatel lahtirulluvat olustikku, mis on monteeritud decrescendo-crescendo-decrescendo-dünaamikas. Esimene, decrescendo osa filmist möödub rahulikus rütmis ja eesmärk tundub olevat haarata vaataja enda kütkeisse hüpnootilisusega: kaadrid kanjonitest, kõrbetest, mäestikest, mis näivad inimpuudutusele kättesaamatud. Tekib teatav rütmilisus ja struktuur, mida loodus järgib, aga inimene matkida ei oska. Inimene teeb asju, jäljendades küll looduse reljeefsust, aga teisiti.

Paari kaadri pärast ilmneb, et ka meie ehitame kanjonisarnaseid suuri pilvelõhkujaid, aga mitte aastatuhandetepikkuse erosiooni, vaid paariaastase projekteerimise ja ehitamise tulemusena. Ka meie suudame luua pilvi mitte veeauru kondenseerides, vaid elumaju õhates. Tundub, et ei ole midagi, mis oleks inimesele täiesti oma – oleme laenanud kõik, kaasa arvatud oma suurushullustuse looduselt. Austus selle vastu puudub, oleme kindlad, et teeme ise paremini.

Montaaž kiireneb ja koorilaulu register kõrgeneb iivelduseni. Inimesed siblivad rongijaamas, eskalaatoril, poes, autod vuravad neljarealistel maanteedel, tehastes valmib kuhjades masstoodangut. Režissöör prooviks justkui koos monteerijaga vaatajale näidata, kui püsimatu on inimene. Peame olema pidevas liikumises, stimulatsioonis, et ellu jääda. Korea päritolu saksa filosoof Byung-Chul Han on rääkinud, kuidas kontemplatiivse tähelepanu suurim vaenlane on hüperaktiivsus. Hüperaktiivne inimene ei mõtle muule kui endale, ta on muust elust kaugeks tuimestatud. 

Peame sõda hulkurdroonidega, visualiseerime kasvajaid happevärvidega piirini, mida ei erista isegi kompuutertomograaf, ja disainime valke, mida pole looduses olemaski. Me oleme võimelised muutma ja looma võimatut, aga ainult endale. Loodus on meile taustsüsteem. Kangastuvad varem näidatud kaadrid õhku lastud kortermajadest ja katkistest tänavavalgustitest. Tuleme, ehitame, pakime kolimiskastid lahti ja kui olud enam ei kõlba, siis lahkume. Aga enne veel, kui anname sellel pinnal võimaluse teistele eluvormidele, asustame end uuesti peale.

Viimane, aeglustuv osa filmist on kõige intiimsem. Näha on juhuslikult kaamerasse püütud inimesi. Nagu meile antaks peegel, et iseendale otsa vaadata. See ei tekita aga minus põlastust või viha. Vaatan neid inimesi härdumusega, tunnen meile kaasa. Võib-olla me polegi programmeeritud üksteist vihkama, vastasel juhul ei püsiks tsivilisatsioon elus. 

Meenub stseen filmi algusest, kus perekond võtab suure tehasekolaka taustal rannas päikest. Mul on kahju sellest struktuurist, mille oleme enda ümber loonud, sest sellest välja saada on võimatu.