Kokku kerida ja ära oodata – see taktika enam ei tööta. Ja see, mis aitas ellu jääda miljonite aastate vältel, võib ühel hetkel osutuda suurimaks nõrkuseks. Tavaliselt ei kujune mõtted pärast filmi vaatamist kohe. Alles paar nädalat hiljem justkui uhutakse rannale lihvitud mõttekild ja saad aru, mis sind tegelikult puudutas. Pippa Ehrlichi filmiga "Pangolin: Kulu's Journey" läks just nii.

Pippa Ehrlich, Oscari laureaat filmi "My Octopus Teacher" ("Minu õpetaja, kaheksajalg", 2020) kaasautorina, loob taas isikliku suhte vaataja ja ühe olendi vahel. Seekord on peategelaseks pangoliin – soomustes, iidne, nagu oleks astunud välja otse mesosoikumist. Gareth Thomas – lõuna-aafrika investeerimisjuht, kellel puudub igasugune loomade rehabilitatsiooni kogemus – saab ootamatult Johannesburgis salaküttidelt konfiskeeritud pangoliinipoja Kulu eestkostjaks. Suure osa materjalist filmib ta ise – pangoliinid on äärmiselt tundlikud, mistõttu võtted toimuvad peaaegu ilma meeskonnata.

See valik määrab kogu filmi vaatenurga: me ei näe salaküttimisprobleemi tervikuna, vaid konkreetset pangoliinipoega, keda on võimatu ükskõikselt jälgida. Rehabilitatsioon osutub kurnavaks protsessiks, kuna pangoliinid ei söö vangistuses peaaegu üldse. Nii viib Thomas (muide, tema asemele sobiks suurepäraselt Ross "Sõpradest") Kulut mitu tundi päevas jalutama, et ta saaks iseseisvalt toitu hankida. Kaamera jäädvustab toimuvat, lastes vaatajal kogemust ise läbi elada.

Pangoliinid on kaetud kõvade soomustega ja ohu korral kerivad nad end pallikeseks. Miljonite aastate jooksul piisas sellest ellujäämiseks. Nende kaitse tundub ideaalne, see ei nõua jõudu ega agressiooni – ainult oskust oodata. Kuid film näitab, et sellest pole enam küllalt. Soomus, mis neid varem kaitses, on muutunud salaküttide ihaldatud saagiks ning instinkt end kokku kerida käivitub ka elektriaia puudutamisel. Territooriumi kaitseks loodud aiad muutuvad ootamatult surmavaks ohuks – enda kokkukerimine teeb pangoliinist haavatava olendi, kes ei suuda elektriaia küljest lahti pääseda.

Film ei sarnane tüüpilise keskkonnadokumentaaliga. Siin pole kaadripeatusi salaküttimise statistikaga, pole rääkivaid päid, kes selgitaksid, mida täpselt mõelda. Selle asemel on pikad plaanid öistest jalutuskäikudest, lähivõtted soomustest ja küünistest, taevavaated Lapalala looduskaitseala kohal ja Anne Nikitini vaikne muusika, mis ei loo pinget, vaid hoiab.

Oma aeglase rütmi ja vaatleva kaameraga meenutab film kohati Chloé Zhao "Nomaadimaad", aga kui Zhao puhul on see esteetiline valik, siis Ehrlichil pole muud võimalust, sest pangoliin ei talu sekkumist. Ehrlich usaldab materjali ja see usaldus kandub üle vaatajale.

"Pangolin: Kulu's Journey" ei selgita – ta näitab. Ja jätab endast maha ebamugava tunde: pangoliinil on Thomas, kes püsib andurisignaali ulatuses ja tõmbab ta vajaduse korral varemetest välja, meil ei ole.