Miski ei illustreeri keskkonnakaitse olulisust paremini kui kõige halvem võimalik stsenaarium. "Tuulte oru Nausikaa" õõvastav algus paiskab meid kohe julma reaalsusesse. Lendav raudne kindlus kõrgub tühermaa kohal, samal ajal kui tegelased, kelle näod ja isegi ustavad ratsud on kaitstud gaasimaskidega, rühivad läbi saastunud metsa. Kõik see meenutab alateadlikul tasandil Hiroshima ja Nagasaki tragöödiat ning viib meid tuhandete aastate kaugusele tulevikku, kus suur tsivilisatsioon on hävinud. Sellest ajast saadik katab laastatud maad niinimetatud mets – mürgiste seente tihnik, mis ähvardab inimkonna jäänuseid surmaga. 

Ehk siis olukord on pea peale pööratud: loodust ei kaitsta, seda kardetakse. Parimal juhul püütakse kontakti vältida, halvimal hävitada. Loodus on inimkonna alla surunud ning mets neelab kõik oma teel, mürgitades õhku. Nagu sellest veel vähe oleks, lisandub mitmekesine ja ohtlik fauna, täpselt selline, mida keskmine inimene instinktiivselt ei salli: lülijalgsed, vastsed, kiilid – kõik hiiglaslikud. Jah, te saite õigesti aru, nad eritavad mingit vedelikku, kõditavad oma tundlatega (aitäh, et mitte tentaaklitega), on ogalistes kestades ning paarisarvu jalgadega, mida on kindlasti rohkem kui kaks. Kõige ohtlikumad neist, karjadena, hävitavad linnu sama halastamatult nagu gasellikari sai jagu Mufasast. 

On üsna lihtne mõista, miks mõned asulad tahavad metsa hävitada, aga peategelanna ei ole selline. Üllataval kombel, isegi hoolimata sellest, et tema isa kannatab mürgi põhjustatud haiguse all, on Nausikaa justkui ainus, kellel on anne või lihtsamalt öeldes empaatia kõige elava suhtes. Ta on isegi sõbrunenud väikese orav-rebasega (loodame, et tegemist on mutandi, mitte orava ja rebase armuloo viljaga – kuigi, kes olen mina, et kohut mõista?).

Loo käigus saab ta teada, et mets on kogu selle aja maailma, mille inimesed on mürgitanud, puhastanud. Veelgi enam, puhta vee läheduses kasvavad taimed ei kujuta endast ohtu. Nausikaa peamisteks vastasteks saavad hoopis inimesed – armetud imperialistid, kes võitlevad absoluutse relva pärast, mida nimetatakse titaaniks. Ausalt öeldes, selle titaani kõrval, kes purskab suust tuld ja kahtlaselt meenutab inimest, tunduvad hiiglaslikud putukad lausa nunnud. 

Sõda on siin kujutatud kui midagi inimloomusele omast, kui paratamatust, kui soovi hävitada kõik oma teel, ning see soov ei muutu sajanditega. Loomulikult viib see kahe jõu kokkupõrkeni. Kas inimkonnale on tõesti määratud surra, et anda loodusele võimalus rahulikult eksisteerida, või jõuame vahetada ahnuse empaatia vastu? 

Praegu saame öelda vaid seda, et sõda loodusega juba käib. Oleme seda pidanud sajandeid ning meie õnnetuseks oleme isegi võitmas. Kuigi filmi ilmumisest on möödas juba üle neljakümne aasta, muutub selle aktuaalsus ajas ainult suuremaks. Kes teab, võib-olla vahetame varsti kõik oma moodsad nokamütsid gaasimaskide vastu või kolime sootuks maa alla.

Selleks aga, et maa all igav ei hakkaks, laadige alla Miyazaki filme (piraatlus on meie riigis täiesti legaalne, vist), tutvuge klassikaga ja ammutage jaapani tarkust. Kuigi, tegelikult – ärge oodake. Vaadake midagi juba praegu. Eriti arvestades, et Apollo kinodes (tean, et vastikud monopolistid, aga vähemalt suurel ekraanil) jookseb praegu tema retrospektiiv.