Aastaraamat "Tõlkija hääl" arutleb, mis on päris ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Heli Allik
Heli Allik Autor/allikas: erakogu

Ilmus Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni kaheksas aastaraamat "Tõlkija hääl". 2014. aastast ilmuvas väljaandes võtavad taas tõlkimise teemal sõna tõlkijad, kirjanikud, kriitikud, kirjastajad, teadlased, õppejõud, kirjandussõbrad ning ka hoopis kirjandusvälised inimesed.

Sütitavas sissejuhatuses jõuab Kaja Kann läbi lolluse ja värskuse, näitlemise ja näitamise, tegutsemise ja läbielamise ning tähendamise ja tähistamise liikudes lihtsa praktilise järelduseni: enne kui hakata tõlkima, tuleb aru saada, mis on päris.  

Rootsikeelse kirjanduse vestlusringis uurivad Kadi-Riin Haasma juhtimisel Ene Mäe, Kadri Papp, Anu Saluäär ja Tõnis Arnover, miks rootsi kirjandusel Eestis nii hästi läheb. Kuid hästi läheb ka Aafrika maade kirjandusel, ning selle nähtuse üle – oleme me ise äkki aafriklased? oleme me äkki ise eurooplaste "metsikud hinged"? – arutlevad Heili Sepa küsimustele toetudes teises vestlusringis Kaia Sisask ja Ulla Kihva.

Artiklite sektsiooni avab Kristiina Ross, kes mõtiskleb, kas on olemas universaalseid võtteid vanade tekstide tõlkimiseks, ning jõuab järeldusele, et peamiseks lahenduseks jääb siiski lihtsalt sõnade omaaegse tähenduse teadvustamine: "Tõlkija peab igal juhul lähtuma oma kaasaegsest keelest ning looma seda tarvitades uue, fiktsionaalselt minevikulise õhustiku." Kalle Kasemaa räägib Uku Masingust kui tõlkijast – millistest juhtjoontest Masing tõlketöös lähtus, milliseid vahendeid oli tal kasutada, mis hakkab tema tõlgete puhul silma ning mis teeb need eriliseks.

Ivo Volt analüüsib obstsöönsuste tõlkimist vanakreeka komöödias ja tuvastab meie tõlkemeistrite loomingu põhjal, et kuigi selle žanri tekstid on ebatsensuursuste poolest vägagi rikkad, ei ole roppused per se tõlkimisel sugugi suurim takistus – see, mis vana komöödia tõlkimise nii keeruliseks teeb, on naljade vahendamine nii, et eesti lugejani jõuaks väga erinevate tasandite ja registrite sõnamängud ja huumor. Ning millised võivad olla lahendused, kui üsna lühikeses originaaltekstis sisaldub vähemalt kakssada orgaanilist vihjet – pealkirja, tsitaati, laulu – maailmakultuuri teostele, millest valdav osa on eesti lugejale tundmatud, kõneleb Alain Mabanckou romaani "Katkine klaas" tõlkimist meenutades Ulla Kihva.

Kõlvatused mõlguvad kaheksandas numbris meeles ka Ülo Siirakul, kes näitab Catulluse luuletuste tõlkeid analüüsides, et just ebatsensuursetes kohtades võib mõnikord peituda teose iva ning seda asjaolu peab arvestama ka tõlgetes. Liina Jääts uurib, mis juhtub teatris ühe tõlkenäidendiga – jõuab see lavale algsel kujul või muudavad seda ka toimetaja, dramaturg, näitlejad? Ja kui nii on, kas leidub seaduspärasusi, mida kõigi nende tegevuses on võimalik välja tuua? Ekaterina Velmezova aga kirjeldab, milliseid poeetilisi variatsioone lubas ta endale Jaan Kaplinski luulekogu "Tule tagasi helmemänd" vene keelde tõlkides ja kuidas korraga see, et "naat" muutub "takjaks", "paisuv hernekaun" "nutuseks männiks", "Pärnu tuviõun" "hobukastaniks" ja "nõges"  kasvab sinna, kus eesti keeles laiub "paljas õuemuru", on täiesti ilmselge ja iseenesestmõistetav.

Miks masinad on võimelised tõlkima tarbeteksti, aga mitte tarbetut teksti ehk teiste sõnadega ilukirjandust? Sest masinate abil on võimalik ühest keelest teise üle kanda see, mida sõnad ütlevad, aga siiski mitte see, mida sõnad ei ütle, kirjutab Anti Saar. Kuidas käituda olukorras, kui me oleme justkui üks rahvas, kes räägib lihtsalt kahte eri keelt, aga "rasols" ei ole ometi "rosolje" ega ka mitte "kartulisalat", aitab läti kirjanduse eestindustele pilku heites mõelda Ilze Tālberga. Ilona Martson arutleb, millised võimalused on tõlkida üht kadunud subkultuuri – nõukogude vangilaagreid ja neis kasutusel olnud erižargooni –, kui tõlkija šansid ise vangi minna on väikesed. Ning artiklite sektsiooni lõpetab Kalju Kruusa, kel on üksainus lihtne lahendamatu küsimus: mida eesti keeles teha hiina luule riimidega?

Intervjueeritav on seekord legendaarne tõlkija ja toimetaja Tiiu Kokla, kes räägib Lauri Eesmaale oma pikast ja kirglikust teekonnast kuni tänase tõdemuseni: "Kui ma leian niisuguse iva, mis on minu iva, siis ma olen õnnelik." Arvustamisel on aga raamat "Valda Raud. Üks elu", mida lugedes Made Luiga püüab mõista, kuidas on võimalik koostada raamat tõlkijast nii, et tõlkimisest ei olegi peaaegu juttu, kuid ometi öeldakse nii palju tõlkija elu kohta.

Autahvlil vastavad küsimustele Eesti Kultuurkapitali eestikeelse ilukirjandusliku tõlke auhinna nominendid Kadri Jaanits, Siiri Kolka, Carolina Pihelgas, Mati Sirkel, Aet Varik ja Heli Allik, võõrkeelse tõlke auhinna nominendid Birgita Bonde Hansen, Danutė Sirijos Giraitė, Maima Grīnberga, Maximilian Murmann, Frans van Nes ja Vera Prohhorova ning mõttekirjanduse tõlke auhinna nominendid Kristjan Haljak, Martti Kalda, Kalle Kasemaa, Laurits Leedjärv, Mirjam Lepikult ja Krista Räni. August Sanga luuletõlke auhinna asjus kirjutab Märt Väljataga kirja, Kalju Kruusa peab kõne.

Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna eest tänab mõtisklusega Asta Põldmäe, leides: toimetamistöö lõhub üksilduse, isekuse raudkivivalli. Ning numbri lõpetab uus rubriik "Kroonika", milles Triinu Tamm teeb väikese vahearuande noorte tõlkijate koolitamisest.

Aastaraamatu "Tõlkija hääl VIII" on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Katrin Kaev. Väljaandja SA Kultuurileht. 272 lk, www.tolkijad.ee.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: