Arvustus. Reis planeedile TL84: seiklus Laanemaa galaktikas

Fragment Tõnis Laanemaa tööst
Fragment Tõnis Laanemaa tööst "Galaktika XL937. Ränd Planeedile TL78 II" (2014). Autor/allikas: repro

Kunstinäitus

Tõnis Laanemaa "Mõte kui lõpmatus"

Kuraator Andra Orn

Viinistu kunstisadama Tünnigaleriis 8. augustist 22. augustini

Tõnis Laanemaa (s 1937) baretiga kuju lustakalt mööda kulgemas, peatumas mõneks sõbralikuks-aasivaks sõnaks, väikseks mahaistumiseks; Laanemaa astumas kunsti- ja luuleüritustel üles mõne ootamatu seltskondliku poeesi või pisi-performance'iga; Laanemaa viipamas juba kaugelt, suures äratundmisrõõmus, kui tuttavaid kunstiinimesi näeb, nagu kogu maailm oleks ta sõber, talle avatud ja valla.

Laanemaa, keda mõni teab ta seksuaalseid daame kujutavate maalide järgi, Laanemaa, kes huvitub metafüüsikast ja kosmoloogiast, Laanemaa, kelle loomemootor on olnud võimas, vägev, kelle elugi oleks nagu üks suurepärane etendus – kuidas olla kunstnik!

*

Viinistu näituse kureerinud Andra Orn valis sinna Laanemaa graafikat, millest mõned tööd on vägagi tuntud, teised võib-olla ootamatumad. Aga kõigepealt kohtame näitusele sisenedes tema plakatikunsti: ja tõesti, need plakatid sähvatavad kuskilt lapsepõlvest meelde – Laanemaa käekiri on äratuntav, jõuline – tal on oma ruumitaju, oskus visuaalset maailma sektoriteks ja vektoriteks jagada, teatav geomeetrilisus, ruumiline taju, mis on kohal ka ta kunstis (graafilistel lehtedel toimub sageli palju: info on jagatud tihedateks blokkideks, teosed mitmeks kihiks/aknaks), mitte ainult plakatiloomes, kuigi on näha, et tema laad ja käekiri on me hilisemat plakatikunsti tugevasti mõjutanud. Aga see on vaid väike eelnope, väike kõrvalsamm sellelt rajalt. Andra Orn ütleb mulle, et näituse koostamise käigus oli ikka parasjagu vaidlemist-arutamist ka ja lõpuks on väljas sellised tööd, mis kuraatorit ennast eriti puudutasid. Nii et see on sissevaade Laanemaa elutöösse, aga kõrvaltvaataja toetava pilguga.

*

Üks saal on pühendet Eesti ja eestlaste teemale, sisenemisel avaneb vastasseinal alatari moodi kompositsioon – keskel tume ja tumemeelne "Rahu", milles aimata 1960ndate lõpu ANK-i (Andekad Noored Kunstnikud) rühmituse vaimu, mida ümbritsevad seda eredamad graafikalehed, mis kujutavad laulu- ja tantsupidu (aastast 1970) ning oreli- ja sümfooniakontserti (aastaist 1991–1992). Muidugi pole need lihtsalt muusikasündmuste kujutised, massipildid: kuigi mass, inimhulk, ta voolavus, ta sipelgapesavaim, ta metafüüsiline hulk, järgnevus on kohal Laanemaa paljudes töödes – nii sotsiaalsemates kui ka metafüüsilisemates töödes (nendeni jõuame allpool): siin rahvuslikes massistseenides, kuigi mitte ainult neis töödes, kasvavad hulgad kokku geomeetriliste kujunditega, aga ka selgete loodusmotiividega: vohava vilja, puude, ka orelivilede, arhitektuurielementidega ...

Sünge "Rahu" (1969) paardub "Vendlusega" (1969), kus käepigistuste rusikahaardesse on pea liivakellaks pressitud inimhulgad. Tõsi, mitte igal tööl ei ole see inimvoolavus ja -ornamentika sugugi negatiivses tähenduses – vahel kasvavad need omamoodi inimpuuks, vahel pürivad sotsiaalsel redelil ülespoole (võimalik, et hukkudes), vahel sibavad massidena Planeedile TL, mis on Laanemaa isiklik pesapaik me universumis, galaktikas.

Kõige tumedam, sünge töö on vast "Oma maa" (1979) – see ongi must maailm, vaid kombainide kontuurid pildi ülaserval on valge taeva taustal, aga selles on muserdust, tihkust, tumedat meeleheidet.

Samas: Laanemaa ei ole tumemeelne, vaid pigem kummaliselt religioosne, metafüüsiline, ma ei mõtle seda klassikaliselt, vaid pigem tunnetuslikult: ta tegeleb omamütoloogia loomisega, iga pisisammuga. "Oaasi" (1969) keskmes on tükike Snelli parki (tolle sillaga, mille all punkarid nüüd tavaliselt konutavad), see loobki tolle religioosse pühadusetaju, mida on paljudes Laanemaa töödes – tema looduskatketes, tema abstarktsemates töödes – see osadusetunne, usuvaimsus, mis pole kiriklik, aga loob selle langeva püha valguse, osasaamisetunde ("Jaanihommik Rõuge linnamäel" või "Pühajärv ujulaga" või "Pilved" nt).

*

Teine saal on pühendet rohkem metafüüsilistele, filosoofilistele ja omamütoloogilistele töödele. Selle keskmes asuvad hüpped galaktikasse ja rännud planeedile TL – galaktika keskmes asub muidugi Laanemaa ise, aga tema ilm pöörleb jällegi enamasti naiste, muusade, inglite ümber, kes on kogu aeg kohal. Nt muidu abstraktsel, kergelt kubistlikul "Lõpmatusel" (2002) leiame päiksekera sisse varjatud palja naisekeha kontuuri. Nõnda on Laanemaa lemmikud – naised – kohal ka nendelt töödel (eriti nt "Järve saladuses" ja "Mere saladuses" ja "Soome lahe näkkides"), aga siin võib-olla avaneb selgemalt too ilmavaade: naine on ingel, imeline olend, püha olend, universumi kese, keegi, keda kummardada – "Lend" (1970) näitab otse mehekujusid kummardamas tiivulisi ingleid, kes on samas ka seksuaalsed, ahvatlevad, lihalised naised.

Ma ei heida seda Laanemaale ette, pigem vastupidi, ma saan selles hästi aru. Tänane feministlik kriitika võib-olla vaataks tollele teisiti, aga ehk ka mitte, sest selles kujutuses on küll seksualiseerimist-ihalust, aga see pole kuidagi ülevalt alla pahatahtlik ja allutav, vaid imetlev ning isegi ülistav. See on loomult loomulik iha ja elurõõmu osa, seda enam, et Laanemaa tõesti tegeleb omamütoloogia loomisega.

Ka galaktika ja TL-planeedi töödel (kokku eksponeeritud praegu kuus tööd sellest sarjast, aastaist 2014–2020) kohtab naisfiguure, aga ka mööda torne, kosmosejaamade maabumis- ja tõususildu sibavaid inimhulki – võib-olla kogu seda elu- ja inimhulka, mis Laanemaast läbi kulgenud ning kulgemas. On veidraid sõiduriistu, nagu kosmiline mootorratas, on alkeemilisi sümboleid, sfäärilisi kettaid, viiteid elementidele, kaitseingleid ... Sellele TL-planeedile (mille lisanumber näib muutuvat koos elava planeedi vanusega) jõudmine on tehtud ahvatlevaks ja kergeks ja samas – tõlgendusvõrkude ja mõttelõngade, -seoste, ja -riimidega ka keeruliseks mõistumänguks.

Metafüüsilised raamid annavad näitusele tolle pealkirjaski peituvad tööd "Mõte" (1970) ja "Lõpmatus" (2002) – täiesti erineva koloriidi ja käekirjaga teosed, kui välja arvata geomeetrilis-filosoofiline pürgimus.

Muidu ma kardan abstraktseid pealkirju, abstraktne maailm üldse on kergemini käestlibisev. See võib jääda taotluselt lihtsalt liiga suureks, tabamatuks, pea tühjaks. Laanemaa on siin tollest patust puhas – ta mõtte püüdlus on haarata toda, mis annab me olemisele tähenduse. Kuigi see võib oma ulatuse ja kulgemisega jääda just käeulatusest välja, nagu täistähenduslikel asjadel kombeks. (Muide, Taavi Laatsiti atmosfääriline muusika/helikujundus toetab seda pühadusetunnet, seda teatavat omamütoloogilist religiooni, mis siin valitsevalt kohal on.)

*

Laanemaa näitus langeb mu jaoks samasse kategooriasse Pärnus praegu eksponeeritud Vello Vinna (samuti Andra Orni kureeritud), Marju Mutsu ja Jüri Arraku näitustega – need on samuti ülevaatenäitused, mis avavad uusi vaatepunkte, nurki. Suvi on lühike ja habras, ja me jõuame veel teha umbes paar-kolm asja, ja need võiksid olla kosmilised põkkamised nonde näitustega. Laanemaa galaktikasse saab veel lennata 22. augustini.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: