Näitusel saab tutvuda Arraku loominguga 1960. kuni 1970. aastateni ehk perioodiga, mida iseloomustavad kunstniku otsingud ja eksperimendid sulaaja avangardi kontekstis. "See oli ühtlasi aeg, mil uued mõttevoolud ja kultuuritegelaste tihe omavaheline läbikäimine innustas looma ja eksperimenteerima kunstiga, mis liikus toonase publiku maitse piiridel," kirjeldas üks kuraatoritest Aleksander Metsamärt, lisades, et tegemist on Arrakule omase kunstikeele vundamendiks saanud teostega, mida kogujate terav pilk on märganud väärtustada ja au sees hoida. Arraku kui mitmekülgse looja maalide kõrval on eksponeeritud tema sama perioodi joonistused, trükigraafika, metallehistöö ja raamatukujundused.

Stiililisteks märksõnadeks Arraku loomingu esimesel kümnendil olid abstraktsionism, sürrealism ja uusrealism (nouveau realisme), kuid kunstnik tõrkus ühelegi voolule truudust vandumast. Järsk pööre leidis aset 1970. aastal, kui kunstnik kujundas esimeseks isikunäituseks valmistudes välja ehtarrakliku nn plahvatavate peade ja vinka-vonka kontuuridega laadi. "Arraku varast loomingut käivitavaks printsiibiks võib pidada temperamendist tulenevat pilahimu, mängulusti ja teravmeelitsemist, mida ta rakendas ühtviisi kõigele, mis parasjagu kunstilise huvi konksu otsa jäi," kommenteeris näituse üks kuraatoritest Tõnis Tatar.

Eksponeeritud kunstiteosed pärinevad Andres Eilarti, Pekka Erelti, Reigo Kuivjõe, Kalle Laasbergi, Sven Pertensi ja Margus Punabi kogudest. Näitus jääb Mikkeli muuseumis avatuks 1. veebruarini 2022.