Loe katkendit Kiwa raamatust "Kummiliimiallikad"

Kiwa ;paranoia teabepäeval Taevalaval
Kiwa ;paranoia teabepäeval Taevalaval Autor/allikas: Siim Vahur/Linnateater

Kirjastus Tänapäev andis välja Kiwa raamatu "Kummiliimiallikad", mis pälvis juunis kirjanike liidu romaanivõistlusel EKSA ja EKI keele- ja stiiliauhinna. Avaldame raamatust lühikese katkendi.

Üks ja teine

 

kui ma lähen aina tagasi,

kas ma jõuan ükskord kõige taha?

 

Täiesti ülesuitsetanud Alissa jõllitas tüdinud pilgul märgatavalt sorguvajunud, ent siiski üllatavalt aktiivset pioneerijuhti. Mis kasu on inimesest, kes ei hinga, suitseta ega süsti? Alissa oli just plaaninud punanurgast veidi kummiliimi rottida ja seda kaifida, kui pioneerijuht oli ta käsutanud vanu rühmapäevikuid prügikasti viima. Paar ühesilmset ja sõjakat kassi peegeldusid Alissa supertuusadelt, vaid ühest peegelduvast plastribast koosnevatelt päikeseprillidelt, kui ta mööda hekkidega palistatud alleed prügikonteineritele lähenes. Kena kevadpäeva tõttu haises see areaal nagu Parteijuhi hingeõhk. Kuna kombinatsioon totaalsest kivisolekust ja kuumast ilmast tegi teda uniseks –kahtlemata ka täiega lolliks–, arutles ta nii hästi-halvasti kui suutis, kas tasuks vaeva prügikast kuhugi tulbipeenrasse –osavalt sihitud jalahoobiga– ümber lükata, kui äkitsi kargas roostetanud konteineri tagant välja välismaalane.

Ega selles polnudki midagi nii väga imelikku. Kogu impeerium mädanes sajaga nagu see värdjalikult

hallikaspruuni tooni prügikast siin, vaklade vonklevad massid äärtel pulbitsemas, vahel mõni üksik võhr sissevälja lipsamas. Tšernobõli siilide kurvad stalkeripead peegeldusid juba esimeste kardinataguste esemete läikivatel pindadel ja kogu sümboolne kord eksisteeris veel vaid tänu hüperaktiivsete pioneerijuhtide ja muu seesuguste kasulike idiootide kamba ideoloogilisele järjekindlusele. Karjeristidest asjapulgad, nende kamraadid, nuhid, partorgid, kulturnikud ja muud halli ülikonda riietatud tüsedad nukud, kes, väike näpp õieli, kultuurimaja backstage'is kohvi jõid ja oma lemmiklaulja Olnu Vestmanni õrna häält ning sellest veel õrnemat maksa taga klatšisid, rinnal viltuvajunud parteimärgil veiklemas Bulgaaria päritolu diskovalgusti kiirtevihud. Normkore raffal oli sügavalt pohhui, nii mõnelgi salakavalamal olid välismaalastega –või, nagu öeldi, "kardinatagustega"– head suhted sisse seatud, kaup liikus, süsteemid käisid, värgid toimisid. Ikka käest kätte ja hõlma alt pagaasnikusse ja viuhti! kõrvale. Õhus oli tunda konspiratsiooni, vandeseltslaslikke silmapilgutusi, ja keskööl moodustasid Volga ning Belarusi rattajäljed ristteel risti. Seda isegi siinkandis, urripära provintsis, uskumatul ääremaal, kuhu info jõudis vaid propaganda ja kuulujuttude vahendusel.

Väga veider polnud isegi see, et välismaalane kokni aktsendiga nina alla pomises:

Oh pshit! Oh pshit! I shall be late!

Jah, õpetaja kiusab mind, et elada ei saa, kuid ise räägib:

Lapsepõlv on õnnelik me maal, ümises Alissa omaette kultusliku glämmpunkbändi ABS lugu, mida kõik progressiivsed teismikud uskumatult kriiksuvatelt MK-60 märki kandvatelt ja kümneid kordi ümberlindistatud kassettidelt kuulasid. Huvitaval kombel sobisid linti venitavate kassettide vilinad ja sahinad suurepäraselt kummiliimi hingamisel tekkiva toksilise kaifi kuulmishallukatega.

Kassetilintide kummitusliku venitamise, vilisemise ja krigisemise põhjustas keemiatööstuse tootmiskoondise Svema toodetud magnetlint, mis oli abrasiivne ning kulutas magnetofonide helipead pikema jututa kasutuskõlbmatuks. Lindi elektrilised parameetrid ei vastanud nõuetele, kehv alusmaterjal ehk põhimik kippus venima ja nigelate sidematerjalide tõttu pudenesid raudoksiidiosakesed lindilt maha. Lõpuks kiilusid lindid kinni. Vahel olid nad juba algselt kinni kiilunud ja makki käivitades oli kuulda vaid mõrusiirupisarnast venivat vilinat. Samasugust luust ja lihast läbitungivat kõrget huilgamist tekitasid ka aegajalt käivituvad õhutõrjesignaalide valehäired ja regulaarselt üle kolhoosi lendavad erinevat sorti lennukid, mis loopisid alla vaheldumisi mürki, seemneid, pomme, vaenlase radareid segavaid hõbedasi lindikesi, lendlehti ning viimasel ajal üha sagedamini ka isekihisevate karastusjookide värvilisi reklaamvoldikuid.

Alissa oli rühmakomandörile vahele jäänud ja noomida saanud, kui ta autahvli päist kaunistava Juhi papist profiili kõrva ära oli rebinud. Seda oli ta teinud mitte kavatsusest omaltpoolt riigikukutamisesse panustada, vaid tagasihoidliku plaaniga kõrvast bobikuid keerata. Alissa isegi mõistis komandöri kibestumist – oli selge, et kui poliitiliselt ebastabiilses olukorras –see oli viisakusväljend kaose kohta– praegu mõni äkiline muudatus aset leiaks, oleks olnud komandöri ülesanne Juhi profiilile uus kõrv meisterdada. Oldi harjutud, et võim võis kiirelt vahetuda, eales ei saanud kindel olla, kelle pilte või mille sümboleid tasuks alles hoida ja millised tingimata puruks närida, alla neelata ja unustada, ent oli selge, et kõik võis korduda kiiremini kui kunagi varem.

Samuti oldi harjutud, et kui keegi värdjas, huligaan või muidu kontra mõnel ikoonil kõrva peast ära hammustas, oli komandöri lepingujärgne ametialane vastutus majanduskriisi tingimustes kuskilt mustalt turult uus tükk penoplasti hangeldada ja kadunud kehaosa taastada.

See tagas maailmale teatava muutuvuse, alati võis juhtuda midagi uut, kuigi oli selge, et kõik igavene oli lõppenud.

Ma tõstan jala üles, kallutan keha ette, kõnnin, lähenen prügikastile, viin prügikasti välja, kallan prügikasti välja, kallan prügi prügikasti, löön kasti jalaga ümber, löön prügi jalaga, siis jooksen välismaalasele järele, ei, löön prügikasti hästisihitud jalalöögiga ümber, siis keeran kassetil pleieris teise külje, siis võtan hästisihitud välismaalase, .. ei.. siis ütlen komandörile, et tal on lõgismadu fanfaaris ja siis.., arutles Alissa omaette nii hästi-halvasti kui suutis.

Mõttekäik tema totaalselt kantisuitsetanud peas näis aega võtvat umbes samakaua, kui Parteijuhi kogutud teoste läbilugemine. Juhi kogutud teoste läbilugemiseks kuluv aeg oli võrdkuju, mille abil kosmoloogiaõpetaja neile hommikul esimeses tunnis igaviku mõistet oli selgitanud ja see oli kohutavalt naljakas – erinevalt kosmoloogiast, mis oli pigem diip. Isegi kosmoloogiaõpetaja hüüdnimi oli Tõravere Astroloog (vahel, kui pahandus majas, siis ka hellitavalt Türavere).

Igatahes reageeris mürsik näilisest ajanihkest hoolimata tegelikult kiiremini kui kümnendiksekundiga. Ta virutas – vähegi sihtimata – päevikud jalaga Parteijuhi poolfiguuri kujutist moodustavasse tulbipeenrasse ja spurtis välismaalase kannul, kes alevit läbiva maantee asfaldil tuuga kiirenduse üles võttis, kolhoosikeskuse peahoovist läbi lidises ja siis läbi Parteimaja esiukse kappas, viskudes läbi selle justkui mäherdusse urgu.

Alissa, kes oli talle –otseloomulikult– järgnenud, kahtles küll korra, kas tasub keskuse õuest läbi joosta. Hoolimata agronoomi korduvatest sõimuvalingutest –pasapeeter oli kõige leebem sõna, mida too kasutas– jätkas ta Belarus T14-e võlli küljest varastatud metallketi kandmist vöö ümber, mistõttu kolhoosi ainuke traktor oli juba kaks kuud töökõlbmatu ja kogu elu seisis, kaasaarvatud agronoom ise –kes küll õieti istus, mitte ei seisnud– keskuse õuel seisva traktorivraki varjus, juues koos seltsimeestega suurest kurvastusest sinistes toonides aknooli. Selle imetabase ja kõrgelt toksiliste omadustega puhastusvahendi hööveldamata laudadest kaste oli tal miskipärast terve venüü maast laeni täis, mis polnud ka imeks panna, sest uus Parteijuht oli kehtestanud n-ö kuiva seaduse ja sellega tahtmatult lahti päästnud olmekeemia toksilise võidukäigu.

Mehed mängisid Musta Pelšet ja vandusid mahlakalt. Mõned voblad olid teatava kunstipärasusega –mandalakujuliselt–kollakale künniplaani blanketile asetatud. Üksikuid lillade varesejalgadega täidetud lahtreid udutasid marineeritud kurkide ja kahvli otsas pärlendavate seenekeste küljest valgunud limatilgad. Neste, nagu öelnuks tollal populaarne luuleguru, hilisem tanklaketi omanik härra Luhaäär. Blankett täitis laudlina ülesannet ja laua ülesannet täitis ühele otsale tõstetud tühi kaablirull. Kaabli oli üheksanda b klassi õpilane Ilmar Kiibits juba ammu pihta pannud, et sellest isa sepikojas iluneete valmistada, mida oli hea kohalikest alevikest pärit agropunkaritele pornopiltide vastu maha äritseda.

Pornopiltide äri võtmeisik oli vilavate silmadega vennike, fotograaf koodnimega Porno-Adorno, kes valmistas keelatud pilte kolhoosikeskuse keldrisse installeeritud pimikus. Ta oli kahe kardinataguse, siin rangelt keelatud ja haruldase erootilise ajakirja õnnelik omanik.

Neid pildistas ta ümber ja levitas siis althõlma mustvalgeid ja veidi uduseid, kirjaklambriga kokku pandud reproduktsioone. Valikus oli veel ka käsitsi koloreeritud nääri- ja lihavõttekaardid ning popstaaride portreed.

Oma hüüdnime oli ta saanud ühel kolhoosi lõikuspeol, kui vintis raffas endast pilte tahtis, aga fotograaf hoidis kaamerat kiivalt ja kurtis, et film olla kallis ja kõike ei saavat pildistada. Kui aga lüpsjanaised sauna läksid, klõpsis Adorno hoolega nii uksel kui aknal, enesel keeleots suunurgast väljas, justkui oleks filmidefitsiit mingi hea jumala sõrmeliigutuse läbi äkitsi otsa saanud.

Lisaks paljastele naistele ja kohevate loomadega õnnitluskaartidele pildistas ta vahel kohalikke punkareid, kuna need nägid kolhoosnikega võrreldes kunstipäraselt hullumeelsed välja. Miskipärast jõudsid fotod aga alatihti juba järgmisel päeval salateenistuse lauale, kes koostasid kataloogi "mitteformaalidest", et hoida end kursis potentsiaalsete riigipöörajate, tööpõlgurite ja parasiitidega.

/…/

Kiwa esitleb raamatut "Kummiliimiallikad" laupäeval, 23. oktoobril Sveta baaris kl 20.00.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: