Alati jääb see küsimus, millise ootusega me Grammydele läheneme: kas soovime seal näha oma lemmikuid ja hakkame jaurama oma isiklikust muusikamaitsest lähtuvalt või üritame juhinduda mingist laiemast spektrist, kus on arvestatud ka nende artistide mõjukust ja kogutud tähelepanu. Vähemalt põhikategooriate – aasta album, aasta salvestus ja aasta lugu – puhul tuleks lähtuda sellest teisest, pisut laialivalguvamast määratlusest, ning seda peegeldavad ka tänavused nominendid.

On üsna ootuspärane ja arusaadav, miks on seal oma koha kindlustanud näiteks Billie Eilish, kes tõepoolest andis välja ühe tänavuse aasta parima albumi, kõmuliste videotega palju tähelepanu saanud Lil Nas X, popiliku RnB tipptegija Doja Cat või ka superstaarid Taylor Swift, Justin Bieber ja Kanye West. Võime ju mõelda, et päris igav popmuusika-aasta, kui isegi Grammyd suudavad selle kümmekonna artistiga kokku võtta, aga iseenesest on see positiivne: mitmed nimetatud artistides jäävad tõesti üsna selgelt defineerima ka seda, kuidas kõlas popmuusika à la 2021.

Pinnuks silmis on küll Lady Gaga ja Tony Benneti uue koostööalbumi surumine aasta albumite hulka, sest kuigi tegu on igati viisaka plaadiga, siis lihtsalt Lady Gaga pärast seda küll nii kõrgele pjedestaalile tõstma ei pea. Selgelt žanrialbumid jäägu ikkagi žanrikategooriatesse, pole vaja staarinimede pärast tervikpilti segasemaks ajama hakata. Sama võib öelda, khm, Brandi Carlile'i kahe (!) nominatsiooni kohta aasta loo kategoorias, kumbagi neist lugudest pole isiklikult varem isegi kuulnud...

Kui põhikategooriates mainitud artistid on paljuski esindatud ka popikategooriates, siis spetsiifilisemaks minnes muutub olukord juba kõvasti imelikumaks. No võtame näiteks rock'i: seda on juba aastakümneid väidetud, et rock on surnud, aga selleaastased nominendid jätavad mulje, et enam ei viitsinud isegi ebasurnud kohale ronida, nimekirja on topitud lihtsalt augutäiteks tolmused ja surmigavad plaadid, mis esimesena pähe tulid. Vaevalt saab üldse keegi arvata, et AC/DC, Chris Cornelli ja Foo Fightersi uued albumid iseloomustavad seda, mis rock-muusikas toimub.

Põhjus, miks see pilt niivõrd kaldu on, võib peituda aga tõsiasjas, et ehk ongi Ameerika rock-muusika suures osas hääbunud ja mandunud? Kui üritan meenutada viimase aasta suurimaid rock-albumeid – Black Country, New Road; Royal Blood, Wolf Alice – siis on kõik tulnud ikkagi Suurbritanniast, sealsed plaadid jõuavad aga Grammy nominentide hulka pigem harva. Lepime siis lihtsalt teadmisega, et las Ameerika vanad rokipeerud rühivad omaette, mujal maailmas toimub selleski žanris veel mõndagi huvitavat.

Üllatavalt maotud on ka räpikategooriad, kus ei saa vastupidiselt kuidagi ette heita, et põnevamad asjad toimuksid mujal. Praeguste nominentide hulgas leiame paljuski kas popartiste, kes on kaldunud õrnalt räpi suunas, või siis täiesti etteaimatavaid kandidaate, kelle värske looming tegelikult oma kohta seal ei õigusta. Vabandage väga, aga JAY-Z on kahe palaga parima räpploo kategoorias? Kas keegi mäletab päriselt ka neid lugusid? Või siis Baby Keemi "Family Ties", mis sai ilmselgelt tähelepanu vaid seetõttu, et seal lööb kaasa Kendrick Lamar, kuigi suuremat väärtust sellel lool tegelikult pole.

Õnneks aitab seda tasakaalustada veidi RnB kategooria, kus on valik palju rikkalikum. Oma koha on leidnud seal nii Leon Bridges, SZA, Jazmine Sullivan, Hiatus Kayote, Robert Glasper kui isegi Rootsi päritolu Snoh Aalega, minu üks tänavuse aasta suuri lemmikuid. Kui räpikategooriates oleksid hääli jaganud justkui inimesed, kes kuulasid aasta jooksul umbes kümmet räpplugu, siis RnB juures paistab välja laiem kuulamisspekter.

Negatiivseid näiteid on muidugi veel kuhjaga – elektroonika ja tantsumuusika kategooriad oleks nagu 2010. aasta paigus pidama jäänud ja tiksuvad endiselt tüütu EDM-i rütmis –, kuid neile pole põhjust isegi suuremat tähelepanu pöörata. Tõsiasi on lihtsalt see, et tuleks Grammyde puhul keskenduda ikkagi ennekõike legendaarse muusikapreemia tugevustele: suured plaadifirmad pole tänaseni oma mõjuvõimu päriselt kaotanud ning seetõttu peegeldavad ka Grammyd ennekõike just nende toodangut. Seega ei tasu hakata näpuga järge ajama, milline alternatiivne artist ikkagi märkimata jäi, vaid võib hoopis rõõmustada, kui suudeti panna kokku üllatavalt ammendav kokkuvõte viimase aasta popmuusikasaagist.

PS! Ärme unusta muidugi rõõmustada ka selle üle, et Eesti Filharmoonia Kammerkoor nomineeriti taas parima kooriesituse kategoorias. Jääb vaid loota, et tuleb ka võit!