Tuled plingivad. On hääl ja lamp süttib. Ükshaaval ja korraga hakkavad planeedid elama. Nii nagu kõlab hääl. Nii kõlavad planeedid. Üksteise kõrval, üksteisega kooskõlas. Igaüks järgimas omaenese koodi, igaüks kokkukõlavalt universaalseks ühiskoodiks. Süttivad üksteise järel planeedid ja nendest saab kosmos. Kosmilise üksolemise tuum läbi keele, mida pole veel sündinudki. Kuid ometigi enne sündimist olid hääled, häälikud ja lõpmatu potentsiaal. Nii läbi heli ja hääle käivad planeedid inimese järgi, inimene loob ja lammutab neid. Loob korda ja kaost. Loob kosmost. Inimene keelekandjana, sõnade edastajana viib ellu nii kosmilist mõtet. Ja nii on tal ainsana võime määrata aegruumi kulgu. Temast sõltub kõik elav, tema järgi reastuvad planeedid. Ja mitte vastupidi. Inimesel on läbi hääle ja keele võime muukida lahti ükskõik milline kood ja luua ise ükskõik milline kood, ükskõik milline kosmos. Nii on inimesel võime luua ükskõik milline kosmos. Hävitada ükskõik milline kosmos.

Tuled süttivad, kustuvad. Planeedid tekivad ja hääbuvad. Igasühes oma häälestus ja oma heli. Igaühe kood on isemoodi häälestatud. Luues läbi oma ainukordse unikaalsuse nii harmooniat ja elu. Eri tähestikud, eri tähed. Eri häälikud. Üks inimese hääl. Äratab ja määrab hääbumisele elu kandvaid planeete. Tegelikult ka kõiki teisi – sest need teised, elu mittekandvad planeedidki toetavad oma asetusega Elu.

Alguses on vaikus. Ükshaaval. Häälestus häälestuse haaval süttivad tuled, planeedid ja elu ning keel. Süttivad selleks, et kustuda. Kustuvad, et kuskil teine saaks süttida. Nii moodustub neist kokku ajatus.

Midagi tuhiseb läbi musta augu, midagi muutub nii tagasi kahemõõtmeliseks. Muutub tagasi plaaniks, kavaks, mis ta oli enne kui muutus kolmemõõtmeliseks. Muutub tagasi Kosmose ideeks.

Kõik siin ruumis on ajatu. Hingad koos naisega, kes teeb kõlaris erinevaid hääli. Hingad ja ohkad – näed, kõik ongi võimalik. Installatsioon viib meele kaugele ära, pähe tekivad erinevad seosed. Erinevad tekstid. Gloobustel olevad tähed võtavad justkui iseenesest kuju. Kui kaua selles ruumis olla, võiks jääda pikalt kirjutama erinevaid pähe tungivaid ideid. Kiwa on nii loonud endale universumi. Installatsioon annab justkui märku, et kõik võiksid minna läbi sümbolite, tähtede ja minna vabasse maailma. Astuda ühelt sirgelt teisele. Kõik võiksid ise luua omaenese kosmose. Oma vabaduse ruumi.

 Just ajatuse tunne on see, mis näitusesaal loob. Korduv süttimine ja hääbumine, kus ruum on küll olemas, ent aega nagu polekski või on see nii painduv, et väändub kõikjale. Igal juhul väljudes vaajata ei aimagi kaua ta on seal pimendatud näitusesaalis istunud. Kas tunde, päevi või minuteid. Aga protsess kestab edasi ka pärast seda, kui ta on sealt väljunud. Ka pärast teda on häälestus, on heli, on tähestik ja keel. On planeedid, mis aina ja aina taas süttivad ja kustuvad.

Oled kosmoses. Väike pime ruum mõjub planetaariumile sarnaselt. Jäljendades tõepoolest kosmoses olemist. Hõljud seal istudes. Ümbrus on uinutav ja rahustav.

Installatsioon on kosmos. Ja sina selle sees. Sa oled ruumis ja tajud, et viibid kesk maailmaruumi, kus parasjagu toimub keele-eelne loomine. Kosmos hingab ja elab. Sa istud seal teadmata aja ja väljud. Lähed ära, kuid kosmos ja kood jäävad alles. Jäävad alles kirjutama oma maailma.

Sina lähed ja kosmos jääb sinust maha. Elama ja hingama enese rütmis. Selleks, et avaneda uuele vaatlejale.