Neeme Näripä: iidsed tekstid aitavad hinnata praeguseid mõtlemisviise

Foto: Kaisa Ling

Sei Shōnagon
"Padjamärkmed"
Klassikalisest jaapani keelest tõlkinud ja kommenteerinud Alari Allik
Tallinna Ülikooli Kirjastus
2021

Klassikaline filoloog Neeme Näripä, kes oli kooliajal suur jaapani keele ja kirjanduse huviline, luges X sajandi õuedaami Sei Shōnagoni kogumikku ning leidis, et see pakub teistsugust kogemust, kui ta on harjunud. "Selline meeleolude, detailide, asjade ja nähtuste kirjeldus ilma suurema narratiivita on Euroopa traditsioonis oluliselt hilisem nähtus," tõdes ta.

Näripä jaoks oli harjumatu, kuivõrd hierarhiseeritud oli Heiani ajastu keiserlik Jaapan, mistõttu oli tal koguni keeruline kogumikus kirjeldatud õukondlaste astmete süsteemi empaatiliselt suhtuda, sest meil XXI sajandi eurooplastena ei ole aimugi, mida see tähendab. See-eest on lihtsam elada sisse Shōnagoni kirjeldustesse, mis olid väga intiimsed. "Lihtsad muljed on suhteliselt universaalsed, neisse on võimalik ka mujalt tulles sisse elada."

Intiimsust ei peetud Kreeka ja Rooma kirjanduses sugugi labaseks, ent iseendale kirjutamise traditsioon seal peaaegu et puudus. Tekstid olid kirjutatud esitamisele mõeldes. Isegi üks kuulsamaid antiikaegseid päevikuid, Rooma keisri Marcus Aureliuse teos "Iseendale" – olgugi et teose pealkiri viitab omajagu suurele intiimsusele – on siiski mõeldud toimima palju universaalsemalt.

"Marcus Aurelius mõtleb, kuidas oleks hea ja õige elada ning see ei piirdu ainult tema isikuga, vaid ta ta ka kritiseerib midagi. Üldistuse tasandil ütleks see päevik, et teatud stoitsistlik ellusuhtumine võiks olla see, mis inimese õnneni viib," rääkis Näripä.

Miks aga üldse lugeda tänapäeval selliseid tuhandeid aastaid vanu tekste, eriti kui need on veel pärit nii teistsugusest ühiskonnakorrast? See on küsimus, millega Näripä tegeleb igapäevaselt. "Aeg-ajalt tahame me teada saada, kuidas on võimalik millestki teistmoodi mõelda. Shōnagoni puhul on see mõtteviis isegi vana ja võõras korraga. Neis raamatuis on mõtlemise viisid, millega me igapäevaselt ei tegele, aga mis on meile huvitavad, eriti, kui meie tänapäevased mõtlemise viisid ära tüütavad."

Vanade tekstide lugemisega tegeletakse siis, kui tundub, et kultuur on jõudnud sellisesse punkti, kus see on ennast ammendanud.  "Teiselt poolt," rõhutab Näripä, "ühendab kõike mingisugune üldine inimlikkus. Selles mõttes ei ole see nii võõras, et me ei saaks sellest absoluutselt aru."

Antiiksete tekstide kasuteguriks peabki ta võimalust oma maailma ja mõtlemisviise millegagi võrrelda ning mõelda, kuidas me mõtleme, miks me nii mõtleme ja kas me tahame niimoodi mõelda või kas peaks üritama teistmoodi mõelda.

Toimetaja: Lisete Tagen

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: