Urmas Vadi lugemissoovitus. Olümpiamängud 2021

Foto: ERR

Eelmine aasta oli väga hea novelliaasta ja seepärast on ka raamat "Eesti novell 2021" väga hea raamat. Siia on kokku kogutud parimad novellid eelmisel aastal ilmunud lugudest. Selle raamatu koostajad on Johanna Ross, Maarja Kangro, Kajar Pruul ja ka mina. Me oleme nagu neli tankisti. Ja kui filmis oli neljal tankistil ka koer, siis meil on novell, kirjutab Urmas Vadi oma raamatusoovituses.

Sel kogumikul on kõik koerale vastavad tunnused olemas – on saba, on hambad, kui vaja, oskab ta olla meeldiv, kui vaja, käituda ettearvamatult, hoolimata sellest, et omanik lubab, et minu koer ei hammusta. Lisaks on raamatul palju häid omadusi, mida koertel polegi. Teda ei pea pesema ega käima jalutamas ega talle süüa andma.

Muuseas, koertest rääkides, siis siin kogumikus on ka Mart Kivastiku jutt "Reku". See on Kivastikul väga ilus ja liigutav jutt, üldse tundub mulle, et kui mängus on hobused või koerad, siis haarab Kivastiku lugusid hellus. Samas langeb see empaatialoor ka suitsuses baaris konutavate vanameeste peale.

Veidi ehk imelik on soovitada raamatut, mille juures oled olnud ise osaline. Samas, mul on üks hea tuttav, kellele meeldib sünnipäevadeks kinkida raamatuid. Teinekord on sünnipäevalaps hiljem avastanud, et raamatul on mõned moosiplekid või saiapudi vahel, kuidas see siia sai? Siis mu tuttav on ilma salgamata üles tunnistanud, et ta luges enne raamatu läbi. Ja seda väga arusaadaval põhjusel – ta tahtis kindel olla, et ta ikka hea raamatu kingib.

See raamat ongi kindlasti koostajate nägu. Ilmselgelt oleks eelmisest aastast leidnud hoopis teisi autoreid ja lugusid, millest oleks saanud hoopis teise raamatu, mis oleks meeldinud teistsuguse maitsega lugejatele. Ja siis oleks saanud veel ühe kogumiku, mis ei oleks meeldinud võib-olla mitte kellelegi.

Ühtset teemat, vaadet või stiili siin raamatus pole, pigem on see nagu minnakse olümpiamängudele – igaüks teeb seda, milles ta kõige tugevam on, kes tõkkejooksu, keegi viskab oda jne. Siin on esindatud vana kaardivägi nagu Peeter Sauter, kes teeb oma Sauteri-asja, ja ma mõtlen seda väga positiivselt, selleks peab olema julgust ja iseloomu, et teha seda ühte asja ja teha hästi.

Siin on Kivastik, keda eelpool juba mainisin, on Armin Kõomägi oma jutuga "Perepuhkus", mis lausa trööstib kõiki neid perekondi, kes on harjunud igal aastal kusagil kaugel maal reisil käima, kuid peavad nüüd pandeemia tõttu kodus olema. Ja muidugi on siin kogumikus ka Mehis Heinsaare jutt "Uuk".

Kui viimasel ajal on mulle tundunud, et Heinsaare lood on ehk veidi liiga pikaks veninud ja liiga uitama läinud, siis novell "Uuk" on oma sünguse ja karvasusega napp ja tõeliselt võluv. Väga mõnusa flow'ga on siin kogumikus ka täiesti uued tulijad, nagu Tõnis Vilu, Ilja Prozorov, Neeme Näripä.

Ilmselt otsitakse neis eelmise aasta lugudes ka teatud aja märki või vaimu või kui otse välja öelda, siis ikka seda Covidi-märki. Paljud lood on kirjutatud nagu meil polekski pandeemiat olnudki, või siis nimme ei taha sellest välja teha. Kõige selgemalt ja tegelikult üsna otse on sellest kirjutanud Jüri Kolk oma jutus "Ton".

Ilmselt on paljud kirjutajad mõelnud, kas ja kuidas koroonast kirjutada nii, et kolme aasta pärast poleks endal piinlik. Kolgil on see õnnestunud suurepäraselt. Mõne jutu puhul siin raamatus on seda koroona-vaibi varjatumalt või lausa riivamisi.

Mine tea, kas näiteks Piret Põldveri jutus "Kopitus" üks üksik ja eraklik tüüp muutub veel eraklikumaks aja sunnil, või on see sulgumine ja sellega kaasnev kopitus midagi tollele tegelasele loomuomast ja niiehknaa talle ette määratud.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: