"Lenini valsis" on asjad on võrreldes 2015. aastal ilmunud menukiga "Gogoli disko" veel hullemaks läinud – Tartu linn kuulub Soome erikorra alla ning seal valitseb täiemõõduline bardakk. Keskvõim ulatub Tartusse vaid vormiliselt, kummaliste dekreetide näol, mille järgi peavad kohalikud selga tõmbama imelikud ümmargused puhvaika-kostüümid, nn finman'id, kuid reaalne võim on linnas hoopis sõjakate ja omavahel vaenujalal olevate kassijõukude käes.

Eelmise aasta lõpus ilmunud Paavo Matsini artiklite ja esseede kogumikus "Kirjandus ja alkeemia" (kirjastus Lepp ja Nagel, 2021) on taas ära trükitud 2008. aastal Sirbis ilmunud arvustus Andres Ehini luulekogule "Udusulistaja", milles Matsin tsiteerib prantsuse traditsionalistlikku filosoofi René Guénoni, kelle sõnul oli läänemaailm juba eelmise sajandi esimeses pooles nii täielikult alla käinud, et elati mingis hälbinud ja anormaalses tsivilisatsioonis.

"Kui mõõdame oma kaasaegset kultuuri ja selle erinevaid süsteeme Guénoni kaanoni ehk mõõdupuuga, siis palju neist alles ei jää. Midagi ei ole teha, me elame tsüklilise protsessi lõpuosas (lk 44)," märkis Matsin. Nüüd, neliteist aastat hiljem kinnitab ta, et tsükkel lihtsalt intensiivistubki lõpuosas.

"Kassid on peen teema. Tihtipeale, kui ma oma kassile, Briti tõugu Holmsile jäätist või midagi muud head söödan või ta minult mingeid asju norib, mõtlen, et tegelikult kujutab ta ehk ette, et ma olen tema teener. Osavad kassid manipuleerivad meiega juba nii Rooma riigi aegadest saadik."

Teoses on kassid avalikult inimeste vastu asunud või õigupoolest käituvad inimesed nii rumalalt, et kassidel on tekkinud võimalus neid valitseda. Matsini sõnul on kiisud "Lenini valsis"  veidikene just inimeste võrdkujud. Piir kasside ja inimeste vahel on küllaltki libisev.

"Ainult et kassid ei tee selliseid rumalusi, milleks inimesed, kuulekad, valmis on. Need panevadki selga imelikud riided, kui neile öeldakse, et peab," nentis Matsin, "kassid ignoreerivad lollusi ja elavad oma elu. Aga elu meie ümber on läinud kordades anomaalsemaks või animaalsemaks."

Kui algselt loodi uue raamatu promomiseks Lenini pildiga rinnamärgid, otsustati pärast Ukraina sõja puhkemist uus sats teha siiski kassipildiga. "Ruum ja aeg justkui kõverdusid. Nii palju tuli uut väga ebameeldivat infot kõigest ühe nädala jooksul. See, mida pidasid varem normaalseks, muutus juba kuidagi ebanormaalseks. Me elame huvitaval ajal," tõdes ta.

Matsin usub, et triloogia viimast raamatut ei ole mõtet oodata enne viit-kuut aastat, sest raamatutel on vaja veidi hingata. Samal ajal tuleb ka jälgida, kuidas maailm me ümber toimib.

"Olgem aktiivsed ja hoidkem oma teadvust ärkvel. Loodan, et "Lenini valss" on mitmekihiline. Teda oli väga lõbus kirjutada. Aga tõepoolest, nii nagu "Gogoli diskoski", on ka selles mingi prohvetlikkus."

Matsin meenutas, kuidas siis, kui ta oli "Gogoli diskosse" sisse kirjutanud välismärkideta sõduri monumendi Viljandis, Krimm oli okupeeritud, hakkaski välismärkideta sõduri kujusid reaalsesse maailma ilmuma.

"Prohvetlikkus ei ole ju iseenesest halb. See tähendab, et ma töötan õiges režiimis," tõdes ta. "Kuigi teose tegelased ja maailm võib tunduda täiesti fantastiline, on ta tegelikult õiges voolusängis, need asjad juhtuvadki muudetud kujul." Kuid kõiki sündmusi, mis "Lenini valsis" aset leiavad, Matsin küll ei sooviks.

Olgugi et nii mõnigi lugeja on triloogia kaht esimest raamatut isegi tarbetult keerukaks pidanud, leiab Matsin, et tema teosed ei ole keerulised, pigem on need väikesed ja lõbusad liikumised mööda mingeid äratuntavaid paiku. Samas rõhutas ta, et inimene peabki keeruliste asjadega tegelema.

"Maailm ongi keeruline," sõnas ta, meenutades, et kuulsaid alkeemikuid on ajaloos ikka hulludeks või aferistideks peetud. Kirjandus peabki veidi hullumeelne olema, on kirjanik veendunud.

"Pole mõtetki teha tohutut realismi. Realism on praegu hullumeelne." Tänu pikale Nõukogude ajale peetakse Matsini arvates Eestis selliseid nähtusi nagu alkeemia senini hullumeelseks, aga on ju olnud ka päriselt hullumeelseid aegu.

"Tartu Kirjanduse maja fuajees on kapp, mille peal on televiisor, mis ammu enam ei mängi ja televiisori all kapis on ahjupuud. Kui see ei ole hullumeelsus, mis siis veel hullumeelsus on? Elu trumpab meid ikkagi üle," usub ta.

"Me võime kuskil kabinetis mingeid asju välja mõelda, aga erilisi kogemusi saame jumal teab kust, näiteks Tartu Kirjanduse majast aadressil Vanemuise 19, kus see suurepärane kompositsioon meid koridoris varitseb," märkis Matsin.

Matsini miniloengut alkeemiast ja kohtumist teise külalise, festivali Hullunud Tartu juhi doktor Lillega saab kuulata 19. märtsi kirjandussaatest "Gogol".