Käsi püsti, kes on Franz Kafka "Protsessi" lugenud! Pagan, ma ju ei näe oma armsaid lugejaid! Mina olen lugenud. See oli muserdav, ent samas absurdne lugu Josef K-st, keda talle arusaamatutel põhjustel kuriteos süüdistatakse. Kosovo näitekirjaniku Jeton Neziray "Audients", kus lavastajale (Priit Võigemast) on tulnud külla teda süüdistav Uurija (Henrik Kalmet), on korraga nii Kafka tekstile sarnane kui ka sellest kauge. Olukorrad, milles tegelased end leiavad, on kafkalikult absurdsed, lavastuses leidub ka ühiskonnakriitikat ning eksistentsiaalsust, samas on lavaloos ka üllatavalt palju huumorit.

Neziray näidend on mitmetähenduslik, äärmiselt absurdne, väga intensiivse tekstiga ning sestap lavastusmeeskonnale keeruline ettevõtmine. Paraku pole lavastuse lõpptulemus selline nagu oleks oodanud. Näitlejad annavad rollides endast parima, kuid nemadki ei suuda alati seda tekstimassiivi hallata.

Priit Võigemast on lavastajana huvitavalt hädine ning närviline. Tema abitus meenutas väga Kafka "Protsessi" peategelast Josef K-d. Henrik Kalmet, kel tuleb lavastuse jooksul sooritada mitmeid näitlejatehnilisi ülesandeid (nagu korrutada üha hingestatumalt üht ja sama lauset), on osatäitmises samuti hoogne. Kalmet naerutab publikut, ent samal ajal ehitab rolli niimoodi üles, et tema tegelasele on võimalik kaasa tunda.

Jaanus Laagrikülli lavakujundus, mis kujutab endast räpast näitlejate garderoobi, on minimalistlik, aga selle taustal kerkib näitlejate mänguga laiem ning filosoofilisem maailm, mida ilmestatakse koreograafiliste stseenidega, mis toovad lavastusse ainsaid mõtlikke stseene. Peeter Konovalovi mõnusalt tempoka muusikalise kujunduse puhul jäi aga mulje, nagu see juhataks sisse palju action'i-rohkema lavateose kui see, mida publik sai. Lavateose lõpupoole, kus mingit sorti pinged tegelaste vahel tekivad, oli rokilikum muusika rohkem põhjendatud kui alguses.

"Audientsi" kõige huvitavamaks aspektiks pean aga Priidu Adlase valguskujundust, mis jäi oma mitmekülgsuses silma. Kord oli valgus teatraalne, seejärel kunstnikutööd toetav, siis laskus fookus tegelastele. Igatahes oli valguskujundust väga põnev jälgida, kuid lavastust ennast mitte.

Mulle jäi lavastust vaadates mulje, et "Audientsil" on puudu tugev lavastajapilk, sest kuidagi ohjeldamatud olid need etendajad seal laval. Näitlejad esitasid teksti, mida oli keeruline jälgida, ning dialoog kõnetas vaid siis, kui tehti mõni päevakajaline ühiskonnakriitiline märkus (nagu kultuuriinimeste stressirohke töö ja vähene palk). R.A.A.A.M teatri kodulehel¹ mainitud pingelisus puudus lavateosel täielikult, pigem oli tegu jaburalt piinliku kahe mehe vahelise vestlusega. Publikut naerutada (mida tehti kohati liiga kergekäeliselt!) on küll tänapäeva keerulise, võiks isegi öelda kafkaliku maailma taustal tore mõte, kuid teater võiks meediumina midagi enamat pakkuda.  

"Audientsi" võib kokku võtta väljendiga: mehine duo kafkalikus maailmas tähendust otsimas. See oli küll mingi teatripärase protsessi tulemus, kuid tulem polnud paraku köitev.

Kallid teatrisõbrad, otsige tähendusi mõnest teisest lavastusest, mina selle lavaloo tähendust enda jaoks ei leidnud.

¹ https://raaam.ee/kava/audients-14/