"Tegemist polnud tavapärase kaasaegse trilleriga"- mõtlen pärast Kellerteatri uus lavastuse esietendust. Lugu algab küll ühe tudengineiu Anna kadumisega, aga liigub hoopis maagilisematele, allegoorilisematele radadele, kus lõppude lõpuks ei ole esiplaanil kadumisjuhtum, vaid hoopis see, kuidas Annaga juhtunu tema lähedasi ja tuttavaid mõjutab.

Polina Borodina peatub oma näidendis 21.sajandi valupunktidele – keerulistele inimsuhetele, kus kõik hoolitsevad pigem enda kui teiste heaolu eest, ja sellele, kui palju vajab inimene, et tunda ennast turvatu, hoitu ning vajalikuna. Lavastust ära vaadatuna võib öelda, et hoolimise üles näitamiseks piisab vaid kaasteelise märkamisest. Kõik see on tegelikult nii elementaarne, aga kipub nii mõnigi kord meelest minema.

Lavastuse pealkiri annab vaadatu mõistmiseks mitmeid vihjeid. Mets on koht, kuhu tudeng Anna enne kadumist eluraskuste eest pages. Siinkohal meenus üks Mahavoki lugu, mis võiks kirjeldada Anna mõtteviisi: "Mul on üks paik, kuhu tulen taas. Sealt saan ma jõudu, et elada."

Samas viitab pealkiri "Mets" ka inimsuhete sasipuntrale, kuhu võib kohati ära eksida, või lindude pesitsuspaigale, kus on näiliselt turvaline olla. Linnud ongi üheks lavastuse eredamaks kujundiks. Anna, keda valdavad enne kaduma jäämist tumedad mõtted, käib oma helisalvestatud päevikus välja mõtte, et parem on olla tuvi kui inimene.

Tuvila omanik (Aivo Erm) arvab politsei ülekuulamisel: Anna muutus pärast võlusõnade lausumist linnuks ja lendas minema. Lavakujundusest jääb meelde traataeda meenutav piire, mida lüüakse nii ülekuulatava katkestamiseks kui tiivalöökide markeerimiseks. Lavakujundusega assotsieerus koheselt linnupuur, kuhu kadumisjuhtumit uurinud detektiiv nii ennast kui kadunud tüdrukut lavastuse viimases stseenis sulgebki.

Piret Peili primitiivne, ent praktiline kunstnikutöö võimaldab luua paeluvaid kujundeid. Paraku jääb kujundiloome suuresti liiga ilmseks. Näiteks kui politseiinspektor (Veljo Reinik) avastab ühisosa tema ja kadunud tüdruku vahel, saabub lavale Uurijaga identsetes rõivastes Anna. See kunstiline lahendus mõjus liialt illustreerivana – nende kahe tegelase sarnasust oleks võinud veidi mängulisemalt lahendada.

Ka pärast Anna ära lendamist, mille puhul ei jäetud ühtegi võimalust toimuva mitmeti mõistmiseks, tekitab "Metsa" lõpus näidatud kiri "Lavastus on pühendatud neile, kes ootavad ja loodavad" vastakaid emotsioone. Ühest küljest on pühendus sümpaatne ja lootustandev, teisest küljest on pärast sellist maagilist realismi vaadates antud dedikatsiooni üpris raske vastu võtta. 

Sarnaseid tundeid tekitas ka enne etenduse algust publikule näidatud politsei- ja piirivalveametist saadud kadunud inimeste statistika, mis loob küll kõhedust, aga samas valmistab vaatajaid ette palju pingelisemaks teatrielamuseks kui see, mida nad lõpuks kogevad. Tatjana Kosmõnina tekitab lavastust krimilooks tituleerides valesid ootuseid, kuna Kellerteatri värskes lavastuses on kriminaalne osa pigem tagaplaanil.  

Tõlkija Veronika Einberg on hästi tabanud Polina Borodina näidendi filosoofilist ja allegoorilist natuuri, tema tõlge on poeetiline ning sügavamõtteline. Valguskujunduse külmad toonid annavad nauditavalt edasi näidendi süngust. Väga intrigeeriv oli jälgida ka Daria Dementeva animatsiooni, mis tekitasid oma värvivaliku, visuaalsete lahendustega rohket mõtteainet -Dementeva joonistused panid loole aktiivsemalt kaasa mõtlema. 

Maria Teresa Kalmet kehastab Annat tüdrukuna, kes ihaleb rahulikuma ja lihtsama elu järele. Kalmeti lavaline olek on huvitavalt pinges ja tema diktsioon eeskujulik. Anna pääseb linnuks muutudes küll inimeseks olemise valudest, kuid tema juhtumiga tegelenud Uurijat on neiu kadumisjuhtum väga mõjutanud. Alguses on detektiiv üllatunud tema ja kadunud tudengi sarnasustest, kuid juhtumi edenedes tahab inspektor sellest kadumisloost aina vähem teada.

Veljo Reinik kehastab politseinikku haavatud loomana, kelle pilk on maas ja kes mängib flööti nagu meeleheitlik, abi sooviv lind. Uurija hakkab Anna juhtumiga tegeledes mõtlema sellele, kui hea isa ta ise on. Need mõtted hakkavad politseinikku närima. Samuti ei anna mehele rahu uurimise käigus tekkinud ebaloogilised järeldused. Uurija on üpris ekstsentriline tegelane, kellele meeldib meeletult kohvi juua, igavusest flööti puhuda ning kägardatud pabereid topsi loopida. Reinik oleks võinud oma tegelaskuju veidrusi selgemalt välja mängida. Vahel tekkis tunne, et roll libiseb näitlejalt käest. 

Tatjana Kosmõnina ja Sergei Furmanjuk mängivad Anna närvilist ema ning karmi käega kasuisa. Kosmõnina silmadest peegeldub valu ja hirm oma lapse eest, Furmanjuki valelikkus on usutav. Siiski oleksid mõlemad näitlejad saanud tegelasi veidi nüansirikkamalt mängida – nende rollid kippusid üheülbalisteks jääma ning siin-seal võinuks teksti edasi andmine emotsionaalsem olla. Silva Pijon kehastab kaasahaaravalt Anna sõbrannat, kes lööb temalt poisi üle. Pijoni näoilmed ja kramplik naer olid tema tegelase puhul kõnekad. 

Rainer Elhi poolt kehastatud Anna peigmees on omanäoliselt enesekeskne. Ta märkab tüdruku morbiidseid mõtteid, aga ei tee neist välja. Noormehe ülekuulamise ajal tekivad videoekraani allossa üksteise seljas olevad jänesed, mis annavad justkui mõista: poiss oli vene neiuga koos lihtlabasest ihast. Elhi tegelane toob lavastusse eestlaste-venelaste omavahelise läbisaamise, kuid see ajakohane temaatika visatakse õhku, et seda momendi pärast unustada. 

Andres Roosilehel on kehastada muhe filosoofiaprofessor, kelle loengutes Anna käis. Professor tahab ülekuulamisel rääkida rohkem sellest, kuidas tunnetab Berkeley-nimeline filosoof taju, ent mitte oma kadunud õpilasest. Hilisema uurimise käigus ilmneb, et professor võis Annat tunda ka väljaspool ülikooli, ent selle süžeeliiniga ei võeta midagi ette. Seda lausa eiratakse. Heas kriminullis on aga kõik süžeeliinid alati omavahel koherentselt seotud. Tundub, et Borodina teksti puhul me sidusast, realistlikust või isegi rahuldust pakkuvast krimiloost rääkida ei saa.

Lavastuse teises vaatuses selgub, et kõiki Annat tundnud tegelasi on neiuga juhtunu suuremal või vähemal määral mõjutanud. Kes meenutab lapsepõlve, kes lõpetab enesekeskse käitumise, kes jääb neiut igatsema. Neid meeleheitlikke, enda peale mõtlevaid "linde" paistabki mõjutavat ainult kellegi traagika. Mõte, mis jäi ka pärast etenduse lõppu painama...

Kellerteatri uus lavastus "Mets" vaatajaid ei paina, krimiloona jääb Polina Borodina narratiiv suhteliselt lahjaks. Lavastus räägib inimsuhetest, aga seda saaks teha palju kaasakiskuvamalt. Järgmise korrani! Teater on koht, kuhu tulen taas. Sealt saan ma indu, et kirjutada….

Arvustus on kirjutatud veebiteatri etenduse põhjal.