Popping, rulasõit, hiphop, kaasaegne tants – kõik korraga ja vaheldumisi? 3. märtsil esietendus Eesti Tantsuagentuuris lavastus "Muutus", mis tõi publiku ette neli pika kogemusega tänavatantsijat ja puhta naudingu liikumisest, kasutades ära nii tänavatantsu, kaasaegse tantsu kui ka ühe ekstreemspordi võimalusi.

Tänavatantsu ollakse harjunud nägema pigem stuudiote trennisaalis, võistlustel, battle'itel ja muusikavideos kui etenduskunsti konteksti laval. Vahest võimendas just see asjaolu lavastuse "Muutus" mõju, kuid teos näis selle sõna kõige paremas mõttes värskena: nii koreograafias kui ka valgus- ja helikujunduses leidus üllatusmomente, etenduse dramaturgiline kulg oli sujuv ning lavastus tervikuna dünaamiline ja omanäoline. Juba alguse stseen, kui tantsijad ilmusid lavale longboard'idel ja esitasid liuglemisest ja inertsist välja kasvavat koreograafiat, mõjus uue ja ägeda leiuna. Lavastaja Igor Lider on ühes dramaturg Ruslan Stepanoviga loonud tervikliku kulgemisega töö, kus tõusis esile kõigi lavalolijate – nii Lideri enda kui ka teiste tantsijate Aleksander Makarovi, Valerii Zaichenko ja Edgar Budza – isikupära.

Jäi mulje, et tantsijad suutsid lisaks koreograafia meisterlikule esitamisele säilitada individuaalse liikumisstiili ning tänavatantsus olulise flow ja lausa sulasid muusikasse. Lisaks ühisele liikumisseadele oli siin selgelt tajuda ka tantsijate energiat ja igaühe omapära – kelle tugevused just lukud ja jõulisemad liigutused, kelle trump just ühtlaselt voogav ja voolav nõtkus. Koreograafiliselt mõjus lavastus vahelduva pingeväljana tehniliste ja mõõdetud lukustuste, suurema lihaspingega sooritatud liikumismustrite ja ülimalt voolava ja pehme, ujuva kvaliteedi vahel. Tantsijate oskus neid kaht pidevalt vaheldada oli üks õnnestunumaid aspekte koreograafias, tänu millele oli võimalik vaatajana pidevalt üllatuda ning kohati vaadelda tantsijaid kui ühtsena liikuvat organismi. Eredamana jäid meelde ka rühmakoreograafiaga momendid, kus neli tantsijat moodustasid ülisujuvalt skulpturaalseid kompositsioone ja geomeetriliselt täpseid liikumisjooniseid. Huvitav oli jälgida sedagi, kuidas hakkasid tööle kaasaegse tantsu elemendid selgelt tänavatantsu põhjaga tantsijate interpretatsioonis. Selles lavastuses olid need orgaaniliselt ühendatud ülejäänud koreograafiaga – saltod, kätelseisud ja põrandaelemendid ülejäänud liikumisse sulandatud ning mõjusid tänu sellele loomulikena.

Ka valgus- ja helikujundus sobitusid hästi tervikusse ning võimendasid koreograafiat. Väga huvitava kujundi lõi elektrisinine valguslahendus, mis oli suunatud tantsijate jalgadele aeglases tempos üle saali liikumise stseenis. Minimalistlike vahenditega oli siin loodud meeldejääv lavapilt, mis mõjus nutika ja efektsena. Samuti olid autorid märki tabanud värviliste valguslaikude ja strobo kasutusega: mõlemad rõhutasid pauside- ja lukustusterohket, otsekui stoppkaadritest piltidest koosnevat ja ohtralt popping'u elemente kasutavat stiili.

Helikujundus ja koreograafia olid kogu etenduse vältel tihedas seoses. See suunas mõtisklema ka selle üle, kuidas erineb tänavatantsu ja kaasaegse tantsu suhe muusikasse. Esimeses on pigem kasutusel selgelt muusikasse tantsimine ehk liigutusi sooritatakse vahetult ja otse löökide, rütmi, meloodia ja muusikakihtide peale ning seejuures väärtustatakse liigutuste eraldatust. Kaasaegne tants interpreteerib muusikat vabalt ning liikumise ja heli suhe on lahti haagitud ja abstraktsem. Tänavatantsus dikteerib muusika ka totaalse täpsuse: iga hilinemine, sünkroonist väljalangemine paistab silma ja lõhub tempot. Sestap nõuavad tänavatantsustiilid nende harrastajailt korraga nii lihasjõudu, võhma kui ka musikaalses mõttes täppistunnetust. Kui lavastusele üldse midagi ette heita, siis just seda, et esietendusel tekkisid mõnes kohas kerged nihked ning sünkroon läks paigast ja mõned liigutused jäid venima.

Otsekui värske sõõmu õhku saanuna keerles saalist lahkudes peas kaks küsimust: esiteks, miks ma pole seda kooslust varem täispikas lavastuses ja etenduskunsti kontekstis näinud ja teiseks, millal saab näha neid uue teosega laval. Eesti tänavatantsumaastik on alati olnud väike ja tubli, sest meie pisikeses riigis ongi vähe inimesi. Küll aga leidub just tänavatantsijate seas küllaga kasutamata potentsiaali. Tänavatants kuulub täie õigusega etenduskunsti ja teatrilava konteksti ning kohalike produktsioonimajade programmi. Jääb vaid loota, et kohalike tantsijate ja koreograafide seast tõuseb veel esile neid, kes seda sobivalt raamistada ja lavastada suudavad, sest kultuurimaastik on rikas eelkõige siis, kui see on mitmekesine. Lavastuses "Muutus" saidki õnnestunult kokku etenduskunsti valdkonnas juba kogenud Ruslan Stepanovi dramaturgiline tugi ning andekate ja kõrge tasemega tantsijate Lideri, Makarovi, Budza ja Zaichenko stiilipuhas liikumine ja visioon.